Mees, kes mõõdab mõõtmatut


Astronoom Jaan Einasto ja ta kolleegid on oma avastustega õige mitu korda teadusmaailma üllatanud, kuigi maailma teadlased pole päri, et mingist universumi perifeeriast Eestist tulevad mehed ja hakkavad tegema ümber maailmapilti, kirjutab Tiit Kändler.

 Astronoomia tegeleb meist kõige kaugemal paiknevate asjadega. Mis justkui ei peaks meid eriti puudutama. Kummatigi on astronoomia kõige vanem loodusteadustest. Iidsed tsivilisatsioonid just nõnda võimsaks kasvasidki, et oskasid tähtede pealt välja lugeda õiget aega ja kohta. Iseasi, kuidas tähtede paiknemist ja liikumist tõlgendati. Astronoomia huvitab inimesi tänapäevalgi. Arusaadav. Pigem imestada meist hiiglama kaugel toimuva üle, kui lugeda päevast päeva, kui hästi meil ikka läheb.

Eestil on vedanud, et ikka on olnud meie seas mehi, kes astronoomiat maailma tasemel teinud ja muutnud on. Minevikust on kuulsamatest võtta Friedrich Georg Wilhelm von Struve ja Ernst Öpik. Olevikust Jaan Einasto. Struve mõõtis kaksiktähti ja tegi kindlaks Maa täpse kuju. Öpik tegi kõike, mis astronoomias teha andis. Ka Einasto on mitmekülgne inimene.

Kaleidoskoopiline astronoomia

Selle aasta suurima Eesti teaduspreemia saanud Jaan Einasto on ka vintske mees. Mitte ainult teaduses, vaid ka teaduse tutvustamises. Nüüd siis on ta kirjutised kaante vahel koos. Einasto mõte on, et teadus on globaalne, kuid samas ka midagi eestilikku. Ta ei väsi otsimast seoseid minevikuga, olgu see kehastunud Struve või siis Öpiku näol.

Raamat koosneb artiklitest, mis on kirjutatud eri aegadel, mõned eri kaasautoritega. Mõned iseendale, mõned teaduse populariseerimiseks, mõned teadusajakirjadele. Kogu selle ebaühtlase kompoti on raamatuks vekkinud Mihkel Jõeveer, kes nüüd astronoomide taevast seda uurib.

Nõnda on Einasto raamat omamoodi kaleidoskoop, mida saab keerutada, ja kust lugeja näeb just seda osa, mida tahab. Kes saab siit tükikese eesti kultuurilugu, kui loeb Einasto põlvnemise ja kasvamise lugu. Kes leiab siit paraja jao Eesti teaduse telgitagustest. Kes võib kogunisti emakeeles lugeda Einasto ja ta kolleegide kolme põhjapanevat, teadusajakirjas Nature avaldatud artiklit. Mis on omamoodi pretsedent Eesti teaduskirjanduses. Kes saab seda võtta põnevikuna, mis kajastab teadlaste vahelist võitlust oma koha eest astronoomiataeva all. Kes aga võib näha ka seda, kuidas üks vankumatu teadlane otsib oma tõde, hüpleb siia-sinna, leiab midagi püsivat ja asub seda siis kaitsma.

Vene ajal oli teadlasele valuutaks nii teadusaparatuuri jaoks eraldatav nn kõva valuuta kui ka välismaareisid. Viimased oli ainus võimalus suhelda maailma teadlastega. Mitte et Nõukogudemaal poleks maailmatasemel astronoome olnud. Oli küll, näiteks Jakov Zeldovit‰, kellest Einasto pikalt pajatab. Kuid ikkagi ei võtnud astronoomiaüldsus teadlast tõsiselt, kui ta oma ideid mõnel esinduslikul foorumil ei kaitsnud. Kuid kõige eest peab ka maksma. Einasto kirjutab ka, millega, kuid teeb seda ääri-veeri, kui kirjeldab oma astumist komparteisse. Jätab aga rääkimata selle, kellele ja millest välismaareiside aruandeid kirjutati.

Kõige südamlikumad on Einasto kirjeldused sellest, kuidas otsiti tähetornile uut paika ja see siis Tõraveres leiti. Kuidas uut observatooriumi rajama hakati. Ja millised pinged sellest kõigest esile kerkisid. Pole just paljudel teadlastel olnud õnne olla mõne  uue ja tõsise teaduskeskuse rajajate seas. Imekspandav, et Einasto suutis siiski oma teadusjuhi karjääri tippteadlase karjääriks pöörata. Ning oma kolleegidega õige mitu korda teadusmaailma üllatada. Aga seejärel oma tulemusi ka uskuma panna.

Rakuline tumedus

Esimene avastus tuli Tõraverest enam kui veerand sajandi eest, mil hakati maailmale tõestama, et galaktikate ehk hiiglaslike tähekogumite ümber leidub hulganisti sellist ainet, mida kuidagi näha ei õnnestu. Tume aine ei pasta silma ega mõjusta ka kuitahes kavalaid mõõteriistu. Tumedat ainet on väga palju. Astronoomia tunneb vaid kümnendikku osa kogu ainest. Meie teadlaste tulemus ilmus kuu aega enne ameerika astronoomide samalaadset tööd. “Alul ei uskunud ka meie ise oma tulemust, sest see oli nii rabavalt uus,” ütleb Einasto. Pole siis ime, et võttis viisteist aastat, enne kui teadusüldsus idee omaks võttis.

Praeguseks on selgunud, et tumeda aine külgetõmbejõud hoiabki meie universumit koos. Kuid mida tume aine endast kujutab, on siiani tume.

Loe veel

Pärast galaktikatele tumedast ainest krooni pähe panemist hakati Tõraveres uurima, kuidas on universum ehitatud. Sinnani arvati, et meist väga kaugel on aine jaotunud enam-vähem juhuslikult, nii nagu seda teeb sõstramoos teetassis. Siin-seal hõljuvad aineosakesed – tähed, kusagil ulbib mõni suurem marjatükike – galaktika, aga mingit nähtavat korrapära ei esine. Jaan Einasto asus oma kaastöölistega maailma pealt kokku koguma astronoomide koostatud galaktikaparvede atlaseid. Varsti avastati, et väga suurtel kaugustel esineb mingi kummaline korrapära. Galaktikate parved pole jaotunud juhuslikult, vaid on kogunenud justkui seltskonda nautides kokku. Siis tuleb tükk tühja maad, ja jälle galaktikaparvede kogum.

Nii et universum on rakuline, kuid raku mõõtmed on tohutud. Valgusel kuluks ühest servast teise jõudmiseks 400 miljonit aastat. See tulemus, millega lõplikult õnnestus lagedale tulla  kümne aasta eest ajakirjas Nature, kohtas samuti tugevat vastuseisu. Nüüd tegeldakse universumi suuremastaapse struktuuri uurimisega juba pea igas endast lugupidavas täheteadlaste keskuses.

Kollegiaalne raamat

Maailma teadlased pole aga olnud päri, et mingist universumi perifeeriast Eestist tulevad mehed ja hakkavad tegema ümber maailmapilti. Sellepärast välditi algallikate tsiteerimist ning püüti läbi suruda oma terminoloogia. Einasto rühm võttis galaktikaid ümbritseva tumeda aine tähistamiseks kasutusele termini “kroon”, ameeriklased tabasid asja olemust hiljem ja surusid peale oma “halo”. Einasto rühm leidis universumi struktuuri olevat “rakulise”, ameeriklased tulid selle peale hiljem ja surusid peale oma “mullilisuse”. “Harvardi vastu on muidugi raske saada, kuid neil pole siiski õnnestunud meid maha vaikida,” nendib Jaan Einasto rahulikult.

Einasto raamatu juures on sümpaatne, et ta ei räägi ainult iseendast. Palju ruumi on pühendatud kolleegidele, kellega koos töötatud, olgu need siis Eestist või mujalt.

Einasto räägib ka tulevikust. Arutleb selle üle, milline on teadustöö tõhusus, milline võiks olla teaduse tulevik Eestis, milline meie teaduspoliitika. Ning kritiseerib ka 1990. aastatel tehtud muudatusi teadusinstitutsioonide struktuuris. “Teadus kõrgkultuuri lahutamatu osana on Eesti kui väikeriigi eneseteostuse olulisi komponente,” rõhutab ta. Kuid nii nagu majanduses on ka teaduses vaja rakendada konkurentsi ja isereguleerimise põhimõtteid. “Struveta poleks satelliittelevisiooni,” tuletab ta meelde merkantiilidele.

Eesti astronoomid on olnud suhteliselt varmamad oma teadust populariseerima kui mõne muu ala teadlased. Tõravere teadlased on pidevalt ilmutanud kirjutisi Horisondis ja mitmes kogumikus. Ernst Öpiku kogumiku avaldas Ilmamaa kolme aasta eest. Einasto kannab seda meeldivat traditsiooni ja on ikka ning jälle oma ja kolleegide tööd avalikkusele tutvustanud.

Võib-olla teeb ta küll liiga meie ajakirjanikele, kui kurdab, et nood hakkasid kirjutama nende töörühmast alles pärast seda, kui tööd ajakirjas Nature avaldusid. Ajakirjandus ongi selline. Teadusuudiseks peetakse eelkõige avaldumist tõhusates ajakirjades. Mis sest, et sellistele artiklitele on eelnenud vahel kümneid aastaid tööd.

Einasto on mehi, kes on mõõtnud mõõtmatut. Kuid toonud selle mõõtmatuse ka meie mõõdetavale lauakesele. Nii et kui ka maailm üha kiirenevalt paisub, siis on meil nüüd vähemalt üks raamat, kust sellest eesti keeles ja meeles lugeda. Suur asi, mille üle uhkust tunda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare