Mees, kes ütleb "ei"
PORTREE: Fausto Bertinotti, Itaalia marksistide liider
Itaalia marksistide liider Fausto Bertinotti, kes tõmbas Itaalia valitsusjuhilt Romano Prodilt üleeile tooli alt, on lausa sündinud poliitiline võitleja - ta pole kunagi kohkunud sõrgu sügavale mutta surumast ja jäärapäiselt "ei" korrutamast.
Just Bertinotti 34 kommunistliku parlamendisaadiku eesotsas sundis Prodit viimased 17 kuud ehk täpselt nii kaua, kui Prodi valitses, lausa noateral käima. Prodi valitsuse püsimine sõltus otseselt neist end veidi moderniseerinud kommunistide häältest ja Bertinotti nautis mõnda aega Itaalia ühe olulisema poliitiku rolli.
Mister Njet
Sundides sotsiaalabi kulusid kärpiva eelarve tagasilükkamisega Prodi valitsuse taanduma, pani Bertinotti kaalukausile ka oma Kommunistliku Taassünni nime kandva partei. Kui see õnnemäng õnnestub, siis võib Taassünd tõusta Itaalia killustunud poliitikamaastikul kõige mõjuvõimsamaks, kuigi ilmselt mitte kõige suuremaks jõuks. Kui rulett aga ebaõnnestub, võivad Bertinotti ja tema seltsimehed lõpetada peaaegu poliitiliste laipadena, kelle erakonna tee viib siis juba ainult allapoole, on mõned asjatundjad arvanud.
Vastased kutsuvad Bertinottit hüüdnimega Mr Njet, viidates tema samasugusele põikpäiselt, lausa mõttetult järeleandmatule käitumisele, mis oli iseloomulik ligi paarikümne aasta tagustele Nõukogude liidritele - eelkõige toonasele välisministiler Andrei Gromõkole, keda just Mister Njetiks kutsuti.
Samas on Bertinotti näidanud ennast siiski oskusliku läbirääkijana, kuigi teravama keelega oponendid nimetavad seda küll pigem väljapressimiseks. Igal juhul on ta suutnud luua endale järjekindla ja väsimatu vaeste ning väetite kaitsja imidzhi, seda isegi poliitiliste vastaste hulgas. Näiteks paremtsentristliku opositsioonierakonna Vabadusalliansi juht, meediamagnaadist ekspeaminister Silvio Berlusconi on öelnud: "Mil iganes ma Bertinottit telekas näen, meenutab ta mulle kohe ema Teresat. Ta lobiseb pidevalt vaestest." Kuid Berlusconi on ka öelnud välja paljude vaatlejategi arvamuse, mille kohaselt on äärmiselt kehv, et Itaalia on sattunud Bertinotti-suguse marksistliku manipulaatori mängukanniks.
Valitsusega mänginud on Bertinotti tõesti. Näiteks juba aprillis sundis ta Prodi peaaegu et tagasi astuma, kasutades ajendina Itaalia juhitud rahvusvaheliste julgeolekujõudude saatmist rahutusse Albaaniasse. Tollal päästis Prodi valitsuse paremtsentristliku opositsiooni toetus. Seekord aga kuulutasid opositsiooniparteid varakult, et nad ei kavatse valitsusjuhi tooli Prodi all kinni hoida. Pealegi oli valitsus Itaalia kohta juba kenakese aja vastu pidanud, uued valimised aga oleksid päris huvitavad. Väidetavalt on neist huvitatud ka Prodi ise, sest üldiselt näib valijaskond temaga rahul olevat ning Bertinotti õõnestuspoliitikat paljastades loodab ta ehk senisest suuremat toetust koguda.
Igal juhul on Bertinotti etendanud viimase ligi poolteise aasta jooksul suuremat rolli, kui tema parteile osaks saanud alla kümneprotsendiline toetus valimistel ehk lubanud oleks. Analüütikute hinnangul ongi Bertinotti sooviks olnud pidevate "ei" ütlemistega endale ja oma parteile tähelepanu tõmmata. Sellest ka eelarve läbikukutamine, milles kulutuste piiramine pole sugugi ääretult drastiline ning on paratamatult vajalik, kui Itaalia soovib liituda Euroopa majandus- ja rahaliiduga. Eelarve vastuvõetamatuks kuulutamine oli seega selge ettekääne, mille abil valitsuskriis tekitada ja sogaseks kippuvas vees ehk paremaid kalu püüda.
Iidolid Castro ja paavst
57-aastane Bertinotti on pärit raudteetöölise perest, kus isa oli poliitikahuviline ja süstis selle pisiku ka poisisse, kes õige varakult marksistlikke sümpaatiaid väljendama hakkas. "Marx on ebatavaliselt intellektuaalne avantürist," on Bertinotti öelnud. Kuid Punamütsikeseks kutsutav Bertinotti pole habemikku ja tema õpetusse siiski pimesi kiindunud - iga päev lugevat too tõsimeelne kommunist sügava tähelepanuga täiesti vastupidise kallakuga Vatikani ajalehte Osservatore Romano. Bertinotti on öelnud, et tema iidoliteks on ühtlasi nii Kuuba liider Fidel Castro kui ka Rooma paavst Johannes Paulus.
Noore mehena liitus Bertinotti Itaalia suurima ametiühinguliikumisega Cgil. Tõus tollel karjääriredelil oli kiire ning 1970. aastatest suurema osa juhtis ta Cgili "osakonda" Piemontes, mis on üks Itaalia põhjaosa tähtsamaid tööstuskeskusi. 1985. aastal valiti Bertinotti kogu Cgili peasekretäriks. 1991. aastal aga tabas Itaalia pahempoolseid ränk lõhenemine, kui läänemaailma suurim kommunistlik partei lagunes sotsiaaldemokraatliku kallakuga Demokraatlikuks Vasakparteiks (PDS) ja vanameelseteks, kes võtsid endale nimeks Kommunistlik Taassünd. Bertinotti kuulutas PDS-i "tõeliseks katastroofiks" ja tegi panuse Taassünnile, mille peasekretäriks ta 1994. aastal valitigi. Põhjuseks suuresti tema hea esinemisoskus ja võime inimesi enda poole meelitada. Fännide ees esinedes vibutab Bertinotti jõuliselt rusikat ja vannub, et "sirp ja vasar jäävad alati tema partei sümboliteks". See meeldib väga parteikaaslastele ja umbes kümnendikule itaallastest.
MERIT KOPLI
