Mees + naine = inimene
Arutelud naissoo ja meessoo teemal tunduvad praegu väga populaarsed, seda eriti kommertsmeedia arvututes kanalites. Mulle tundub, et selline populaarsus on mõnevõrra ka problemaatiline. Mitte et teema poleks oluline. Siin tuleb kõigepealt kaaluda, kuidas, mis nurga alt, millise tunde- või mõtterõhuga seda käsitletakse.
Kui näiteks kaalutakse naissoo ja meessoo erinevaid võimalusi ühiskondliku õigluse vaatenurgast, siis tundub see tavaliselt õigustatud, isegi kui mõni käsitlus on ühe või teise äärmuse poole kaldu. Mulle endale tundub, et sugudevaheliste küsimuste plaanis annavad praeguses Eesti ühiskonnas tooni üksteisele vastukäivad või mõnes plaanis suisa üksteist välistavad väärtushinnangud. Üht tugevamat neist võib pidada lausa meie ühiskonna vaimseks alustalaks: indiviidi õigust ja vabadust ennast teostada. Selle kõrval aga kõlab üha tugevamalt rahvusliku kestmise retoorika, mis rõhutab eestlaste väikest rahvaarvu ja sellest tulenevat hääbumis- või isegi väljasuremisohtu või -tõenäosust ja kohustust selle vastu midagi ette võtta.
Mõlemad mainitud väärtushinnangud sisaldavad kindlasti õigeid ja vajalikke rõhuasetusi, kuid kui vaadata asja n-ö rohujuuretasandilt, siis satuvad need omavahel vastuollu, sest laste sünnitamise ja kasvatamise ning eneseteostuse vahelist hõõrdumist ei saa varjata ka kõige suhkrusemad klantsartiklid naistest, kes on ühtaegu emalikud ja edukad, kodusoojased ja seksilembesed, perekesksed ja karjäärilennukad, leebelt alalhoidlikud ja täiega kreisid pidutsejad.
Küsimus hingest
Naissoo ja meessoo omavaheliste erinevuste ja pingete käsitlemise puhul – olgu need siis kümme nippi, mis panevad su naise/mehe mõnust kisendama, või tõsine arutelu sotsiaalse võrdsuse teemadel – muutuvad üldistused eriti kahtlaseks. Loomulikult ei saa elada ja mõtelda ilma üldistusteta. Kuid kui vaadata neid üldistusi soorollide tasandil, siis paistab üldistuste nõrkus – või õieti küll piisamatus – erilise selgusega kätte. Kui võtta näiteks stereotüüp, et mehelik alge on ratsionaalne, mõistuslik, ideekeskne ja naiselik alge irratsionaalne, intuitiivne ja kehakeskne, siis kui hakata seda kohandama päriseluga, deduktiivselt, võib üsna kiiresti selguda, et üldistus ei ütle konkreetse inimese kohta midagi, pigem saab seda võrrelda teiste üldistustega.
Kuid veel problemaatilisem tundub, kuidas eriti kommertsmeedia ja tarbimisretoorika mõjul kiputakse tagaplaanile jätma üht asja, mis on sajandeid olnud inimeseks olemise keskne küsimus ja ülesanne. Püüdmata kuidagi eirata meeste ja naiste erinevust ja omavahelisi suhteid, jääb ometi alles iga inimelu raamiv ja sellele pinda andev küsimus, mis kaht sugu ühendab või õieti ületab igasugused rollid, soorollid sealhulgas. See on küsimus hingest. Sugudevahelisi probleeme käsitlev retoorika on tihtipeale tajutavalt kehakeskne: see lähtub varjamatust ja ümberlükkamatust tõsiasjast, et meeste ja naiste füsioloogia on erinev ja seetõttu leidub erinevusi ka mehe ja naise meelelaadis. Kuid asjaolu, et naine tajub armastust mehest erinevalt seetõttu, et ta on naine – et tema füsioloogia ja seeläbi ka sümboolne kood erineb mehe omast –, ei kummuta tõsiasja, et ometi oskavad nii mehed kui ka naised täita sõna „armastus” sisuga. Iga inimene suudab seda ette kujutada. Kui lähtudagi eeldusest, et ettekujutus varieerub või erineb soopõhiselt, siis ometi on mõiste kõigile arusaadav ja tähenduslik. Samuti on kõikide teiste oluliste asjadega. Kui ongi nii, et naised mäletavad teisiti kui mehed, siis mõlemat sugu ühendab võime mäletada ja mälust elulugu vormida. Sama võib öelda kõikide teiste elu oluliste asjade kohta – olgu see siis õnn, kurbus, üksindus, surelikkus või lootus.
Kui inimlikkus hägustub
Inimlikkus hägustub tihtipeale kehakeskse soopõhise retoorika ja selle ületähtsustamise taha. Kehad asetatakse vananedes üha suuremasse pingesse, neid pingestatakse nagu masinaid, mis ei tohi kuluda – treenitakse lihaseid, määritakse nahka, tasandatakse kortse, kergitatakse lauge, värvitakse juukseid, disainitakse riideid –, ometi võib nii jääda hooletusse vaim, võib-olla ainus, mis ei pruugi ajaga kuluda, vaid vastupidi – tugevamaks, vastupidavamaks, paindlikumaks vormuda. Ehk olen konservatiivne, aga mulle meeldib, mida Ameerika näitleja ja luuletaja Michael Madsen vastas kunagi küsimusele: „Looks or personality?” Ta ütles umbes nii, et on oma elu jooksul näinud hulganisti inimesi, kes näevad väga head välja, aga kel pole maailmale midagi erilist pakkuda, ja ka vastupidi – inimesi, kelle välimus pole just kõige parem, aga kellel on jagada hulganisti huvitavaid mõtteid ja sõnumeid, nii et tema küll välimusele ei panustaks.
Kõnealuses kontekstis tähendab eelöeldu, et ehk oleks vaja rohkem avalikku retoorikat, mille kohaselt meie hinnangud ei pruugiks käia piki soorolle ja sellega seotud stereotüüpe, vaid neid kui mitte hüljata, siis taga- või kõrvalplaanile seada – ikka lähtuvalt konkreetsest inimesest, isiksusest. Kuidas ta näeb maailma? Kas ta on empaatiavõimeline? On tal kriitikameelt? Oskab ta hinnata head huumorit, eneseirooniat? Kas temas peitub loomulikku tagasihoidlikkust? Sel juhul võib kergesti tajuda, et ükski inimeksistentsi väärtuslik omadus – empaatiavõime, enese- ja teiseteadlikkus, huumorimeel jne – ei tulene vältimatult, otseselt või lõplikult sellest, kas konkreetsel isikul on õigus kanda seelikut või mitte.
