Meeste suurim meistriteos femme fatale
Mõiste femme fatale ehk “saatuslik”, vahel koguni “surmav naine” tähistas sündides üsnagi proosaliselt naiseliku kurjuse kehastust, nurjatut naist, kes kasutab seksuaalsust õnnetu meeskangelase saatuslikku lõksu meelitamiseks ning tema igaveseks emotsionaalseks orjastamiseks. Femme fatale on seksuaalselt rahuldamatu paheline antikangelanna, kes ei tunne hoolimata kohatisest patukahetsusest mingeid süümepiinu, vaid on lihtlabane põhimõteteta lurjus.
Kuid nüüdisajal kostab väljend femme fatale juba liiga teatraalselt, et olla tegelane päris-
elust. See kõlab nagu mõne mütoloogilise kangelanna nimetus või kellegi fantaasia vili. Usutaksegi, et femme fatale’i arhetüüp on mingil kujul olemas pea iga kultuuri folklooris või mütoloogias.
Esimesteks saatuslikeks naisteks peetaksegi sumeri jumalannat Ishtarit ning piiblikangelannasid Deliilat ja Lilithit. Kuna viimase ainsaks patuks Jumala ja oma mehe Aadama ees oli ju oma arvamuse avaldamine, siis on femme fatale kristlikus kontekstis vastand vagurale, allaheitlikule ja jumalakartlikule naisetüübile, keda kristlus ülistab. Saatuslik ehk iseteadlik ja seksuaalne naine on selles kontekstis saatan ise, ta on kõlblusetu naine, kes on välja mõeldud korralike naiste hirmutamiseks, ta on kõike seda, mida üks korralik naine peaks kartma ja vihkama.
Kristliku mõttelaadi taandudes ja naiste eneseteadvuse tõusuga muutus ka femme fatale’i tähendus. 19. sajandi lõpus ja 20. alguses hakkas saatuslik naine massiliselt inspireerima kirjanikke ja kunstnikke, Gustav Klimti ja Edvard Munchi nende seas. Tollest ajast sai mõiste femme fatale pöördumatult uue tähenduse – müütilisest kangelannast sai meeste fantaasiavili.
Paheline ja põrguleekidesse saadetud saatuslik naine muutus meeste seksuaalse ihaluse objektiks. Naise kujutamine oli meeskunstnike kätes, iga pintslitõmme või paberile kritseldatud lause naiste seksuaalsusest muutus emantsipeerumist alustavale naissoole piibliks.
Raske on arvata, kas too saatuslik naine, keda kujutasid kunstnikud, kirjanikud ja hiljem ka filmirezˇissöörid, oli inspireeritud tegelikest naistest või oli valmis naisekuvand vaid meeskunstnike peas. Kas ülbe ja pahatahtlik naine (kelle jaoks meeste saatustega mängimine vahel ka traagiliselt lõppes) oli loodud meeskunstnike isiklikuks kättemaksuks naissoole või tõepoolest kunstilise kujundlikkuse eesmärgil, polegi tegelikult enam oluline. Filmikunsti sünniga oli femme fatale’ide kuldajastu alanud.
Iseenesest oli see meestel väga peenelt välja mõeldud kättemaks – panna kurjust kehastama just naised. Jean Cocteau andis filmis “Orpheus” kalestunud ja fataalse Surma rolli just naisele. Ameerika kinos kohandati femme fatale halastamatuks vampnaiseks – seksuaalseks vampiiriks, kes muutis mehe sõltlaseks ja imes ohvrilt välja viimase vere ja eluisu.
Kuid tegelikult on see ju väga hirmuäratav. Selles pole ju iseenesest midagi romantilist ega imetlusväärset. Naissoo devalveerimine poleks saanud kaua kesta, kui seksuaalselt tärkav naissugu poleks ise leidnud, et täpselt sellised naised nad olla tahavadki.
Sündisid esimesed staarid – femme fatale’id nii kinolinal kui ka päriselus. Jean Cocteau filmis Surma kehastanud Maria Casares, ka Marlene Dietrich ning Rita Hayworth on vaid mõned nimed, keda mehed ihaldama ning naised jumaldama hakkasid.
Euroopa 1960.–1970. aastate kinos oli igal kuulsal filmirezˇissööril oma femme fatale või isegi mitu. Jean-Luc Godard’il olid Anna Karina ja Jean Seberg, Roger Vadimil Brigitte Bardot, Buñuelil Catherine Deneuve, Fassbinderil Hanna Schygulla ja Margit Carstensen.
Saatusliku naise müüt hakkas kinolinal teisenema ning mitmepalgelisemaks muutuma. Femme fatale ei olnud enam lihtsalt traktor, kes tahtlikult meestest üle sõidab. Nimetatud rezˇissöörid huvitusid ka müüdi inimlikumast poolest.
