Mehis Heinsaar koondab rahunemiseks minakujusid ühe laua taha

 (2)

eie viimase raamatu, “Rändaja õnn” kohta on näiteks öeldud, et Heinsaar on romaani juurest jõudnud tagasi talle kõige enam kuulsust toonud novellikirjutamise juurde. Kokkuvõte: vana hea Heinsaar on tagasi. Kas vana hea Heinsaar on üldse olemas?

— Vana hea Heinsaar kõlab umbes nagu Gunnar Graps või Vitamiin või ühemastiline purjekas, mis seilab Heltermaa ja Rohuküla vahel. Aga kui pidada silmas seda, et “Rändaja õnnes” on mitmeid vanamoodsas stiilis kirjutatud jutte, küllap siis tõesti on selline väljend õigustatud.

Kui ma ise sellist asja usuksin, siis see ju ongi nii. See pakub ka teatud turvatunnet.

— Teie kohta on kasutatud väljendeid “uusromantism”, “maagiline realism”. Need on kõlavad sõnad, aga kas te ise ka ennast nendega kuidagi seostate või jätate kategooriatesse jagamise teiste mureks?

— Ma olen eelkõige jutustaja. Ja jutustan ikka sellest, mida ise olen nii või teisiti läbi elanud või tundnud.

— Kuidas näeb välja teie töö-

protsess. On selline asi üldse olemas?

— Kui kohtuvad kujund, mõte, teatav rütm ja veel mingi varitsev atmosfäär nende ümber, siis järgneb sellele plahvatus, see plahvatus on inspiratsioon. Kirjutamise algkiirus peab olema väga suur, et tungida läbi gravitatsiooni ehk keele raskusjõu, et lugu ennast ise lahti jutustama hakkaks. See on umbes sama oluline protsess nagu kosmonautidel, kes raketiga Kuu peale tahavad lennata.

Aga iga kirjutamine algab ikkagi nullist ja kirjutamismeele-

olu saavutamine on üsna raske. See on teine kosmos minus eneses. Pikk ettevalmistus ja siis on start sootuks teise distsipliiniga. Minu kirjutamise laad on pigem lähedane mingile muusikale kui näiteks filosoofilisele seisundile kirjutamise hetkel. Häälestamine kirjutamiseks on alati väga hea üksildusperood või looduses käigud. Aga ka raske filosoofilise kirjanduse lugemine. See viib aju pinge- ja stardiseisundisse. See tuleb kasuks. Jutu alge on mul ju varem olemas. See võib tulla kas või tänavanurgal. Kirjutad kiirelt üles ja jätad seedima. Aga teine etapp on kirjutamine. See on juba päevaplaani järgimine. Mingis mõttes on arvutiajastu seda tõesti kergemaks teinud, sest esimesel korral trükimasinal toksides ei saa ju kohe parandusi teha. Kuid ka arvutis tuleb mitu korda asju ümber teha. Ja kui mul tuleb mõne jutu mõte, siis kaasneb sellega mingi muusika, rütm. Kui sünnib idee, siis koosneb see mõttest, kujundist, rütmist ja muusikalisest atmosfäärist seal ümber. Kõik tuleb kohe märkmikusse fikseerida, see on nagu seifikood. Hiljem saab sinna seifi juba sama koodiga korduvalt siseneda. Aga kui kohe ei fikseeri, siis ei pruugi enam sama asi ennast sama hästi avada.

— Kas hiljem suudate oma märkmetest täpselt sama rütmi ja tunde tabada?

— Suudan, kui olen õiget koodi kasutanud. Siis taastub meele-

olu, mis oli mõtte tekkimise hetkel. See on sootuks teine reaalsus, kuhu ma võtan kaasa kogu selle reaalsuse, kus ma muidu kogu aeg elan. Kõik pinged ja ängid. Ma ju arvan, et kirjutan ikka realistlikku proosat. Kriitikud ütlevad, et on vaja võimsat, tänapäevast, reaalset panoraamromaani. See on tore, aga reaalsusel on ikka kümneid ja sadu eri külgi ja vaatenurki. Ses mõttes on üks moodus kirjutada reaalset elu nii, nagu mina kirjutan.

— Kas olete saanud vastukaja, mida olete oodanud?

— Vastukaja on ses mõttes oluline, et ma ise tunnen ju küll ära, et mul on inspiratsioon, mul on mingi stiil, aga objektiivselt võttes võiks saada kriitikat, et kirjanik saaks aru, kellele ta korda läheb, ja tekib mingi dialoog. Muidu juhtub, et võid olla lihtsalt hull või grafomaan, kes muudkui kirjutab. Aga vastukaja annab märku, et võin jätkata kirjutamist, et on mingi ootus. Keeruline on siis, kui vastukaja pole. Mis siis teha? Kas kirjutada tuimalt edasi või rebida oma lehed lõhki ja hakata millegi muuga tegelema? Mina sain oma vastukaja kohe ja see on muidugi väga tähtis. Enesekriitika ja edevuse vaheldumine on kirjanikus kindlasti olemas. Kriitikat oodatakse. Kui on positiivne, siis tuleb sageli ka enesekriitika. Ja häirib see, et oled esiplaanil. Aga kui ei kirjutata, siis on ka paha.

— Aga kriitikat ootate?

— Muidugi ootan.

— Kui tihti te kriitikast rahul-

olu tunnete?

Loe veel

— Kui arvustus on läbinägev, toob mu nõrku kohti välja. Eks lahmimist tuleb piisavalt palju ette. Ükskõik, kas head või halba. Kui on hea, siis korraks on ju tore, aga tegelikult karjub sealt vastu, et see on kirjutatud vaid oma honorari väljateenimiseks.

Seda juhtub üsna harva, kui arvustaja püüab täitsa sinu maailma sisse elada. See oleks ju kõige toredam muidugi. Minu kirjutatavate muinasjutuliste lugude puhul tekib ehk oht, et ootuste horisont läheb liiga laiaks ja siis ma võingi ainult neid kirjutada ja jäädagi neid kirjutama. Kuid need asjad, mis mind kirjanikuna edasi arendaksid, jäävad tagaplaanile. Ei saa muutuda valmisküpseks kirjanikuks, kellelt oodataksegi, et tema järgmine raamat on samasugune nagu eelmine. Nii ei avasta enam midagi. Peab proovima uusi zˇanreid ja riskima, et see tehakse täiesti maha. Minu puhul tegid pooled arvustajaist maha “Artur Sandmani loo”. Mina nautisin selle kirjutamist väga ja pean seda enda loomingus kõige olulisemaks raamatuks. Avastasin selle kirjutamise juures endas palju asju ja see oli justkui redelipulk. Ma poleks ehk järgmise raamatu kirjutamiseni muidu jõudnud. Loomulikult on tagasiside oluline. Kui ikka mõni inimene tänaval ligi astub ja ütleb, et see või teine raamat meeldis, siis see liigutab. Aga kui mõni kriitik selja tagant nuiaga pähe virutab, et näha kas mees veel tõuseb kunagi porist või mitte, siis see liigutab ka, kuid teistmoodi. Kõige parema tunde annab ikkagi teadmine, kui su raamatuid poodidest ostetakse.

— Ütlesite, et “Artur Sandmani” oli endal väga hea kirjutada. Miks teie romaanikatsetus ikkagi nii palju kehvemat kriitikat sai?

— Ehk tegelesin seal liiga palju oma mikrokosmosega ja see tundus inimestele liiga ulmeline. Tegelikult on see meeleoluraamat. Ja virtuaalsed ruumirännakud, mis seal toimusid, tõmbasid kaasa paljusid inimesi. Kuid paljude jaoks oli see jama, puhas jahumine. Küllap on mõlemal poolel õigus, maailm peabki kirju olema. Raamatu kirjutamise ajal sündis mul paralleelselt paar uue raamatu ideed. See toimus kõik loomuliku protsessina. Võimalik, et novellide kirjutamine kukub mul küll loomuldasa paremini välja, kuid mõlema zˇanriga on väga põnev tegeleda.

— Teil on üsna äratuntav kirjutamisstiil. Kuidas selleni jõudsite?

— Katsetusi ei ole mul väga olnud. Koolis oli juba kirjutamine käpas. Polnud keeruline. Aga mul tekkis umbes 17-aastaselt kinnisidee, et minust peab luuletaja saama. Siis kirjutasin tükk aega luuletusi ja püüdsin neile mingit kindlat ja klassikalist vormi leida. Oli ikka parasjagu piinarikas aeg. Aga proosani jõudsin ringiga kümne aasta eest. Ühel hetkel tekkisid sellised plahvatused, kus kirjutasin paarkümmend lehte täis ja tundsin, et väga hea on kirjutada. Samal ajal mõjutasid mind muidugi need kirjanikud, keda siis lugesin: Peet Vallak, August Gailit, Toomas Vint ja Mati Unt. Ja eks maailmakirjandusest ka, kõik need paremad. “Härra Pauli kroonikate” kirjutamise ajal oli vaieldamatuks inspiratsiooniks muidugi Daniil Harms. Tema on üldse täielik geenius. Ta suudab kirjutada proosapala, mis on pool lehekülge pikk ja lööb sulle nagu rusikaga näkku. Seega on võimalik kirjutada väga lühidalt nii, et lajatab. Seal on tunda toonase Venemaa ahistus, nälg ja meeletu võllahuumor. See on veel heas tasakaalus ka, sest seal on omamoodi lüürika sees. See vaimustas mind. Tal oli ka geeniuse vääriline saatus, suri ju lõpuks hullumajas noore mehena. Harms kirjutas hommikustest ärkamistest ja sellest, kuidas oleks hea leida natuke süüa ja pits viina. Mida mina peaks siis kurtma, mul on temaga võrreldes väga hea elu, elan kirjanikuna ära ja eriti muud ei peagi tegema.

— Kunagi ütlesite, et teie unistus on mõnus kodanlase elu, aga kuniks te sisemist rahu pole leidnud, kirjutate edasi. Kas jääte oma mõtte juurde?

— Ma ei saa vist enam nii öelda, sest mingi ring on elus tehtud ja olen avastanud, et minu puhul õdus kodanlaseelu ei kanna arvatavasti vilja. Seesmine rahutus on selleks liiga suur. Võib-olla on see ka lõhe ideaalide ja tegelikkuse vahel, samuti enda loomuse ja selle vahel, kuhu ma püüdlen. See, et olen kirjanik, on praegu ainuke asi, mis mind distsiplineerib. See pole kutsumus, küll aga rõngas, mis mind vee peal hoiab. See annab mulle tasakaalu tagasi.

Ma ei oska elada harmoonias maailmaga. Kui mul on viisteist minakuju sees ja igaüks tahab olla esiplaanil, siis tuleb leida võimalus neist igaühele seda lubada, muidu hakkavad nad märatsema. On vaja mingit keset, kus nad saavad kõik korraga laua taga istuda. Kirjutamine on üks võimalus selle saavutamiseks. Pealegi on see töö, mis väsitab. Sellest puhkamine on tõeline nauding. Pealegi olen poolenisti maainimene ja juba see välistab kodanlaseelu. Muidu elakski ehk maal rohkem, aga mingid deemonid veavad pidevalt linna tagasi. Ega ma kurda. Ega peagi ju olema pidevat rahu, elu pole lõputu ja eks on huvitav jälgida, kuidas keegi siin ajas elab ja tegutseb. Ma sain nüüd 34-aastaseks. Võib vaadelda asju ka nii, et olen nüüd vanem kui Kristus. Inimesed, kes noorelt surevad, jäävad selliselt ka oma lähedastele meelde. Kui nad on veel staarid, siis hakatakse neid sageli jumalikustama. Kui aga oled juba vanem, siis inimene ei arene enam nii kiiresti ja tuleb õppida selles kestas elama ja seegi on ju huvitav.

— Tahtsite saada pikamaajooksjaks. Saite hoopis kirjanikuks. Kas sobivate tingimuste korral oleks teist võinud hoopis keegi kolmas saada?

— Pikamaajooksjana poleks ma läbi löönud. Polnud annet. Vajaliku kiiruse ja vastupidavuse sain kätte kirjutades. Kuid sama hästi oleks minust võinud saada ilmselt ükskõik mis muu lihttöö tegija. Miskipärast on selline tunne. Lihtne ja füüsiliselt raske ning väsitav töö isegi sobiks kõige paremini.

— Aga spordiga tegelete siiani?

— Harrastajana küll.

— Kas päritolu või kodukoht mõjutab kuidagi teie loomingut?

— Sündinud olen Pelgulinna sünnitusmajas, üles kasvanud vaheldumisi Tallinnas ja Taageperas, teismeea veetnud Karksi-Nuias ja pärast seda elanud Tartus ja Karksis vaheldumisi. Valga- ja Viljandimaa maastikud on mulle kõik tuttavad ja seal leiab aset ka väga paljude juttude ainestik. Peangi end eelkõige Lääne- ja Lõuna-Eesti inimeseks, sest mu esivanemad on pärit Saaremaalt, Noarootsist ja Helmest.

— Teie loomingus satuvad tegelased sageli kõige argisemate tegevuste juurest järsku sootuks teise reaalsusse. Kas teete ise igapäevaelus samuti selliseid muundumisi läbi, mõtlete olukorrad sootuks teiseks, või on novellide reaalsus ikka midagi muud?

— Inimese hing on ju midagi labürindisarnast. Oletame, et kui kunstnik tahab jõuda labürindi keskele, siis on ta justkui Theseus, kes tahab minna tapma Minotaurost, ta tahab kinni püüda saladust. Aga kui ta jõuab labürindi keskele, toimub ootamatu metamorfoos. Theseus muutub ise Minotauroseks, poolloomaks-poolinimeseks, kes hetkeks teab kõiki labürindi saladusi, ja sel hetkel ongi kunstnik loomisseisundis. Hiljem jookseb ta hirmuga jälle välja ja on taas Theseus, lihtne ja edev inimene. Labürindi keskel aga pole püsivalt kedagi. Ei suudakski olla.

— Kas elate vabakutselist kirjanikuelu või tegelete äraelamiseks ka millegi muuga?

— Ma ei tea, mida tähendab vabakutseline. Mina seda küll ei ole. Pigem olen sunnismaine ja sundkeeleline. Mõistetud armastama teatud maastikke ja aleveid, mõistetud teenima eesti keelt. Vahel tõstan kõige selle vastu mässu, aga see ei vii vist mitte kuhugi. Muutun kiiresti nõrgaks ja käin alla. Ainus, mis elujõu tagasi annab, on kirjutamine eesti keeles. Vabakutseline on see, kes saab olla oma otsustes vaba.

— Keda meeldib või on väga meeldinud lugeda ja miks?

— Mulle meeldib lugeda raamatuid, kus mõtted ja juhtumused on kirja pandud nõnda, et tõstavad su justkui õhku. Klassikast meenuvad kohe Gogoli “Surnud hinged” ja Gontsˇarovi “Oblomov”. Praegu loen August Jakobsoni “Vaeste patuste alevit”, vene keele grammatikat ja Lembit Kurvitsa lüürikat. Need kõik on väga huvitavad.

— Millega tegelete, kui te ei kirjuta?

— Püüan oma aega võimalikult võrdselt lolluste ja eneseharimise vahel jagada.

— Kas olete ka ulmekirjanduse sõber?

— Paraku mitte väga. Kui mõni sõber midagi soovitab, siis loen. Aga Ray Bradbury “Marsi kroonikad” jääb kindlasti elu lõpuni üheks minu lemmikraamatuks.

— Kas on midagi, mida oma loomingus ise kõige õnnestunumaks peate?

— See vist ongi, et olen kõigi nelja raamatu puhul andnud endast maksimumi.

— Kas elate kaasa avalikule elule või on see ükskõik?

— Muidugi elan kaasa avalikule elule. Vahel loen ajalehti ja vaatan teleuudiseid, nii et silme eest must. Pole paremat meelelahutust kui ajalehed ja teleuudised. Pärast seda on tükk aega täitsa hull olla, mis on omamoodi põnev seisund.

— Kuidas maailmapoliitilised sündmused teid mõjutavad ja kas tahaksite neis rohkem kaasa rääkida?

— Keskkonnaküsimused lähevad mulle vägagi korda, aga mul on tunne, et praegu enam maailma sündmuste arengus suurt muuta ei saa. Mängus on liiga palju X-faktoreid. Kliima ülikiire soojenemine, metsik ülerahvastatus, maavarade ammendamine, atmossfääri reostatus – kõik see liigub selle poole, et varem või hiljem toimub mingit laadi plahvatus. Ja arvan, et see on planeet Maa enesekaitsemehhanism. Mida varem inimkond oma sõu siin lõpetab, seda varem saab Maa alustada uuesti puhtalt lehelt. Loodus andis ju inimesele harukordse kingituse – mõistuse. Aga nagu näha, pole valdav osa inimkonnast osanud seda vääriliselt hinnata. See on olnud inimese enda valik ja omamoodi on see olnud isegi pööraselt lõbus valik, mida ta on teinud. Lõppude lõpuks on maakera pinnal läbi aegade esile kerkinud väga palju veidraid liike, kes on mõnda aega valitsenud ja siis evolurtsiooniprotsessis jälle kaduma läinud. Miks peaks inimesega teisiti minema.

— Avalikkuse ees teid palju ei märka, pildile te ei roni ja sõna palju ei võta? Ei taha?

— Olen küll edev. Aga mitte nii edev, et toppida oma nina sinna, kuhu mul pole asja. On olemas väga palju tarku ja toredaid inimesi, kes kõike seda palju paremini oskavad ja kes sellest jõudu ja energiat saavad. Mul on teised jõuallikad.

Mehis Heinsaar

•• Sündinud 1. augustil 1973.

•• Elanud Tallinnas ja Karksi-Nuias.

•• 1992–2000 õppis Tartu ülikoolis eesti kirjanduse erialal.

•• Trükidebüüt oli luuleveerg 28. jaanuaril 1995 Postimehes.

•• Esimene avaldatud proosapala oli groteskne nägemuspilt “Keeristorm Tartus” 1997.

•• Järgnesid avaldamised Vikerkaares ja Loomingus.

•• Tuglase novelliauhind 2000 ja 2002.

•• Betti Alveri auhind ja kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia 2001

•• Välja andnud novellikogumiku “Vanameeste näppaja” ja

kogumiku “Härra Pauli kroonikad”.

•• 2005 ilmus romaan “Artur Sandmani lugu ehk teekond iseenda teise otsa”.

•• 2007 ilmus jutukogu “Rändaja õnn”.

•• Kuulunud Tartu NAK-i ja Erakkonda.

Teised Mehis Heinsaarest

Jaan-Jürgen Klaus,

filmimees

•• Me oleme Mehisega samamoodi kulgenud ühekandi mehed – juurtega Mulgimaalt, Tallinnas üles kasvanud ja Tartus sõbrunenud. Võiks öelda, et oleme nagu Kaval-Ants ja Oru Andres. Ma ei tea sageli täpselt, kumb on kumb. Mehis on väga hea rollimängija. Teatraalsed vahepalad tulevad tal väga loomulikult välja. Aga inimesena on ta abivalmis ja töökas. Tema keskendumisvõime on küll hämmastav. Ta on hea distsipliiniga, ülimalt erudeeritud ja asjade-sündmuste uurija. Talle meeldib asjade üle hirmsasti arutleda. Pidevalt on mingeid asju, mida on vaja analüüsida. Ta on terase silmaga ja mitmekülgne tegelane, kes jätab vahel hirmtõsise mulje ja siis, kõige ootamatuma koha peal, lööb välja tugev vimkamees. Minu jaoks on ta olnud kirjanduses lausa eraõpetaja, sest ta soovitab oma lugemiselamusi alati teistele. Ja ta oskab sinna kõrvale huvitavaid seletusi anda. Ta oskab elu vaadelda ja mõtestada teistmoodi, kui üldine arusaam seda ehk ette näeb. Ta on küll vaikne, aga nalja teeb iga kell, ja parmupilli järgi tantsu vihtumine suvalisel hetkel tänaval pole talle võõras. Tema mitmekülgusest räägib asja-

olu, et 20. septembril toimub Tartus Genialistide klubis üritus “Heinsaare maailm”, kus saab näha tema kõrvalharrastusi, kuulda tema muusikat, näha joonistusi ja filmi temast.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare