Mehmet Ali Alabora: alles nüüd näen ma seda verd
Mehmet Ali Alabora – kümme aastat tagasi sõjareporter, nüüd näitleja ja sõjavastane aktivist – käis Eestis Von Krahli teatri festivali „Temps d’Images” raames, kus ta esitas oma elul põhinevat lavastust „Reporter”.
Esimene asi, mida Mehmet Ali telega seoses mäletab, on mustvalgelt lehviv Türgi lipp ja selle taustal kõlav hümn. Lipuheiskamistseremoonia hümniga oli esimene asi, mida Türgi esimene kanal, TRT iga hommik kell 6 või 7 tööd alustades telekast näitas. Sellele järgnes populaarne sci-fi sari „Galactica”. Liputseremoonia koos hümniga oli ka viimane asi, mida TRT iga päeva lõpus näitas. Pärast seda tuli ekraanile kiri: „Ära unusta televiisorit välja lülitada!”.
Koolist telesse
Kui Mehmet Ali keskkooliga keset aastat ühele poole sai, otsustas ta enne konservatooriumi õppima minemist kogemusi koguda ning läks tööle telesaatesse nimega „A-Rühm”.
„Kuulus telesaatejuht Savas Ay oli kunagi öelnud, et tahaks töötada noortega, nagu mina, seega sai minust 17-aastaselt nende reporter,” meenutab Mehmet Ali.
Juba esimesel kuul saadeti nooruk Iisraeli ja Palestiinasse.
„Fotokaamera anti mulle kaela vahetult enne võtet, vest ei olnud ka päris, kõik selleks, et ikka õige sõjareporteri muljet jätta,” vaatab muhabir (reporter türgi k) karjääri algusele kriitiliselt tagasi.
Ekraanil oli näha, kuidas televaatajate seas üha enam populaarsust koguv Mehmet Ali raporteerib El Halili ehk Hebroni tänavanurgalt ning tõmbab pea viimasel hetkel eest ära, et mitte Molotovi kokteiliga pihta saada. Järgmine hetk räägib ta noorukiga, kelle käevarde on kinni jäänud metalliga täidetud kummikuul, mida kasutasid nn rahuvalvajad. Kõrval nutab vanaema.
Mehmet Ali meenutab, kuidas ta oli 1997. aastal Ramallah’s, kus Palestiina vabastusorganisatsiooni liider Yasser Arafat oli kokku kutsunud kohtumise. „Ma mäletan, kuidas ta oli minust paari meetri kaugusel ja karjus: me ei ole mitte ainult naabrid, vaid ülekattuvad naabrid!” on see jätnud talle kustumatu mulje.
Kord, kui „A-Rühm” läks tegema lugu Türgi väikse linna Dargeciti koolist, mida oli mõni aeg tagasi tabanud pomm, tappes kaks õpetajat, kõndisid nad Mardini kandis ringi ja mõtlesid filmida Süüria kohal loojuvat päikest, kui neid ründas väike sõjaväesalk, võttis nad kinni ning nõudis kaamera kassetti.
„Õnneks tundsin ma Mardini politseipealikku, kes meid välja aitas,” täpsustab Mehmet Ali. „Mulle jäävad alatiseks meelde ta sõnad: sa ei oma ühtki maad, kuhu sa minna ei tohi.”
Lisaks Iisraeli–Palestiina konfliktile nägi Mehmet Ali oma silmaga pealt kurdide rünnakuid Ida-Türgis, käis sõjaväehaiglates ning politseinikega maffiamõrvade sündmuspaikadel.
„Alles praegu asjadele tagasi mõeldes on mul nendega raske tegeleda, sest nüüd ma mõistan asju, nüüd ma alles näen seda verd, enne olin lihtsalt reporter, kes tegi oma tööd,” tunnistab Mehmet Ali. „Mis asja oli meil surevate inimeste juurde ja surnukuuridesse,” küsib ta, meenutades üht ööd, kui ta koos ülemuse Savas Ayga maffiamõrvapaigale läks ning hiljem surnukuuris, laiba kõrval saatelõigu salvestas.
Sõja vastu
„Kõik see, mida tänapäeval Türgis enim arutatakse, sai alguse neil aastatel, 1995–1998, kui mina olin seda kõike reporterina tunnistamas,” tõdeb Mehmet Ali.
Pärast kolme aastat noore reporterina, kes oli visatud väga karmide sündmuste keerisesse, hakkas Mehmet Ali aktivistiks. Ta meenutab, et tegelikult oli tema esimeseks demonstratsiooniks Istanbulis Sultanahmetis 1997. aastal toimunud aktsioon usukoolide sulgemise vastu, Mehmet oli siis veel reporter.
„Ma olen lapsest saati poliitikast huvitatud olnud,” tunnistab ta, selgitades, et tema näitlejatest vanematel oli poliitiline taust ning see keskkond soodustas niisuguse huvi tekkimist ja kasvamist. Tema isa vallandati teatrist pärast 1980. aasta riigipööret, sest ta oli kommunist.
Mehmet meenutab muiates, et kui ta vanaisa Mehmeti isa Silimiye barakkides külastas, siis üllatus ta väga, kui nägi, et poeg magab samas kohas, kus tema oma sõjaväeteenistuse ajal hobuseid oli pesnud. Aastaid hiljem sai Mehmet sama koha peal aukirja eeskujulikuks reameheks olemise eest ning veel mõned aastad hiljem näitles ta sellest riigipöördest rääkivas filmis.
Tõelise tõuke antimilitaristlikuks maailmavaateks ja selle järgi tegutsemiseks andis aga USA tungimine Iraaki. „Mind sundis tagant see ebaõiglus, mida USA seal tahtis teha,” meenutab Mehmet, kelle riigi väed NATO-s on USA järel suuruselt teised.
„Siis ma tundsin, et ma pean midagi tegema, ma pean minema tänavale karjuma, ma pean asju organiseerima, ma lihtsalt pean midagi tegema. Ma elasin seda väga isiklikult läbi. See oli moment, kus minust sai osa antimilitaristlikust liikumisest Türgis ja kogu maailmas. Sest asi ei ole ainult Türgis, asi on kogu maailmas.”
Mehmet usub, et pärast seda, kui 1999. aasta novembris tuli Seattle’i tänavatele globaliseerumise vastu meelt avaldama enam kui 40 000 inimest, arenes uus viis protestimiseks ja demonstratsioonideks. Seda just selle pärast, et antikapitalistlikus ja globaliseerumisvastases liikumises ühinesid väga erinevad ühiskonnagrupid: muslimid, juudid, kommunistid, geid, keskkonnaaktivistid jt.
„See oli oluline samm ka sõjavastasele liikumisele maailmas,” arvab Mehmet. „Sest mis juhtus Türgis pärast 2002. aastat? Me alustasime koos, nagu Seattle’is – islamistid, geid, keskkonnaaktivistid, vasakpoolsed, liberaalid – kõik koos sõja vastu.”
Just seetõttu loeb Mehmet tõeliseks töövõiduks seda, et 1. märtsil 2003 ei saanud Türgi parlament kokku piisavalt poolthääli, et lubada Ameerika vägesid Iraagi sõja raames Türki. „See oli selle pärast, et selline oli ka 90 protsendi avalikkuse arvamus tänavatel. Samal ajal kui nemad selle üle hääletasid, oli meil Ankaras 100 000 inimesega demonstratsioon.” Kuulsa inimesena, kellest on tehtud isegi nukk (mida küll 2000. alguse majandusliku olukorra tõttu massitootmisse ei lastud) ning kes tänu politseiseriaalile „Yilan Hikayesi” sai politseiametilt parima politseiniku tiitli, on tema häält ka paremini kuulda. Kord suure kambaga demonstratsioonipaika suundudes oli neil ees politsei, kes Mehmeti tervitades meeleavaldajad läbi lasi. „Nad on mu sõbrad, nad on minuga,” ütles Mehmet tollal, osutades ülejäänud demonstrantidele.
Mehmeti arvates on Türgis viimase 30 aasta jooksul ehk tema eluajal halbu asju juhtunud, sealhulgas riigipööre, sõda Idas, demonstratsioonid, kus inimesed surma said, ning üleilmastumine. „Muidugi juhtus ka häid asju – meil on nüüd internet ja Püha-Google,” muigab ta.
Segunenud maailmad
Miks Türgi on eeskujulik näide islami ja Euroopa segunemisest, oleneb Mehmet Ali arvates riigi mitmekülgsest olemusest – on paljusid, kes tahavad olla rohkem seotud islamimaailmaga, on neid, kes tahavad olla eurooplased, on islamiinimesi, kes avatud Euroopa tavadele.
„Näiteks Istanbuliski ei saa kunagi aru, kus algab Ida ja lõpeb Lääs,” räägib Mehmet oma kodulinnast, millest pool asub Euroopas ja pool Aasias. „Minu arvates ei ole kõik Euroopa äärealad Euroopa, ka Eesti mitte, kultuuriliselt on need kõik hübriidkohad. Tegelikult ei ole isegi Euroopa nurgakivi Saksamaa enam Euroopa traditsioonilises tähenduses.”
Praegu on Türgis, mis alustas Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimisi kolm aastat tagasi, aeg, mil valitsus tahab soojendada suhteid islamimaailmaga, kuid samal ajal hoiab tugevalt kinni Euroopast.
„Neile ei ole kunagi meeldinud Euroopaga distantsi hoida,” arvab Mehmet, kes küll kahtleb väga selles, kas türklaste seas on Euroopa Liiduga liitujate pooldajad enamuses.
„Mina ise olen lihtsalt uudishimulik selle suhtes,” tunnistab ta.
Kes ta on?
Mehmet Ali Alabora
Sündinud Istanbulis, Türgis 25. novembril 1977
Kihlatud näitlejanna Pinar Öguniga
Tegevus
•• Õppinud Türgi riiklikus konservatooriumis näitlejaks
•• Mänginud umbes kümnes filmis ja viies teleseriaalis
•• Tuntuim tegelane Mehmet Ali Memoli sarjast „Yilan Hikayesi”
•• Pärast keskkooli lõpetamist töötas telekanali TRT ajakirjaformaadiga uudistesaates
“A-Rühm”, mille raames raporteeris nii Iisraeli-Palestiina konfliktist, Ida-Türgis toimuvatest kurdirünnakutest kui ka maffiasõdadest.
