Meie aja kangelane
Kas tõesti on selles väheldases raamatus, mida kaua levitati, nagu kõiki samizdate, kehval kirjutusmasinal kehvale paberile tipitud käsikirjana ning mida Tallinnas ei saanud lugeda kaugeltki igaüks, midagi niisugust, mis sunnib seda teraselt silmitsema?
Mis siis ikkagi oli varjul koopias, mida anti lugeda üheks ööks, kel vedas, sellele ka kaheks? Ja mida loeti ahmides, tundes end pühendatult salapärasesse ordusse, esoteerilisse kogudusse. Sest ühtegi klantskaanelist raamatut, ilutsegu neil beibede või playboyde pildid,olgu nad gladiaatorid või terminaatorid, ei loeta niisuguse innuga. See pole noorusaegade nostalgia, vaid kuiva fakti konstateering:”Moskva – Petuki” levis tsitaatidena kaua enne ametlikku kirjastamist raamatuna Nõukogude Liidus 1990.aastal. Ja tsiteerijad vahetasid neid nagu paroole, mille järgi tunnistatakse üksteist ”omaks”.
Mida teati noil aegadel Jerofejevist? Vaid kuuldusi ja legende. Kõiketeadja Wolfgang Kasack, ”Vene kirjanduse entsüklopeedilise sõnaraamatu” autor kirjutas veel 1986. aastal Jerofejevit käsitlevas artiklis täpselt nii: ”ilmselt õppis”, ”kuuldavasti oskab ladina keelt”, ”teadaolevalt sai temast juba varakult alkohoolik”. See tähendas vaid ühte: Jerofejev on underground-autor. 1970. aastail jaotusid nõukogude kirjanikud rangelt kaheks, neiks, keda kirjastati ja kes käisid ringi Kirjanike Liidu piletiga, ja teisteks, kes töötasid kojameeste ja katlakütjatena ning kes kirjutasid lauasahtlisse.
NÕUKOGUDE AJA MÄLESTUSMÄRK. ”Moskva – Petuki” ongi selle ajastu mälestusmärk. Piisab vaid lugeda Jerofejevi ”lühikesi biograafilisi andmeid”, iseäranis tema töö kohta, et mõista: ta tegi endast kõik, vältimaks suhet riigiga, ja olemaks tähtsusetust tähtsusetum. Jerofejev töötas toiduainete kaupluses laadijana, abitöölisena ehitusel, katlakütjana (see on juba klassika!), klaastaara vastuvõtjana, puurijana geoloogide rühmas jne., jne. - nimekiri saab pikk.
Lisagem siia veel 17 aastat elu totalitaarses riigis ilma sissekirjutuseta, sõjakomissariaadis arvelevõtmiseta ja kaotsi läinud passita. Mitte kõik abitöölised ja katlakütjad polnud 1970-tel aastate NSVL-s erudiidid, nagu ka enamusele neist ei eelnenud õpingud kahes ülikoolis. Jerofejev oli aga just seesugune. Nii Vladimiri kui Moskva ülikoolidest heideti ta välja puudumise pärast sõjalise ettevalmistuse tundidest. Ülikoolis hakkas ta ka kirjutama, kuid lõpetas oma surematu raamatu, nagu selgub dateeringust 1969. aasta sügisel, kaablitöödel.
”Moskva - Petuki” ei sarnane ühelegi teisele raamatule, vaid tõuseb suureks erandiks kogu 1970-te aastate taustal. Kuid romaanil on nii minevik kui ka tulevik. Tulevikuga on asi selge: sellest raamatust on kasvanud välja kõik vene postmodernistid – luuletajad Prigov, Irtenjev, prosaistid Sorokin ja Pelevin. Ent ”Petuki” allikatena tuleks nimetada kolme. Esiteks Jean Jaques Rousseau ”Pihtimused”, mille kangelane kannab nime Jean-Jaques, nagu ka Jerofejevi Venitka. Kuigi Jerofejevi raamatust on kirjutatud palju, pole minu teada seesugusest kokkusattumusest veel räägitud. Ometi on tegemist on otsese vihjega pihtimusele. Teiseks, Jerofejev nimetab oma teost poeemiks. Vene kirjanduses aga viitab igasugune proosapoeemi kasutus selle Ïanri algatajale Gogolile ning tema poeemile ”Surnud hinged”. Jerofejevi romaan on surevatest hingedest. Ja lõpuks, kolmas allikas - see on 18. sajandi vene kirjaniku Raditevi teos ”Teekond Peterburist Moskvasse”. Jerofejev on võtnud sealt oma ”Petuki” struktuuri. Raditevi ”Teekonnas” tähistab iga peatükk üht vahepeatust Venemaa kahe pealinna vahel, mida seob jutustaja isik. Üht detaili tasub veel mainida, nimelt ajendit raamatu kirjutamiseks: ”Ma vaatasin enda ümber ning mu hinge salvasid inimese kannatused”.
”Moskva – Petuki” on kirjutatud baroki stiilis. See on ühtaegu räme naer ja tragöödia. Võib naerdes lugeda kokteilide unustamatuid retsepte või Petuki mässajate sõjakuulutust Norrale, kuid pole võimalik märgata ka raamatu sügavamaid kihte.
RÄME NAER JA TRAGÖÖDIA. Poeemi peakangelane, Venitka Jerofejev on põhjakäinud joodik, kes on enda kanda võtnud kogu inimkonna kannatused: ”Mina istusin ja sain vanast Mitritsist aru, sain aru tema pisaratest. tal oli lihtsalt kõigist ja kõigest kangesti kahju. ... Esimene armastus või viimne halastus, mis vahet seal on. Lunastaja, kui ta ristil suri, kuulutas meile halastust, irvitamist Tema ei kuulutanud”. Ja ka Venitka ise äratab oma lõpmatu tühisuse ja joodiku alandlikkusega kaastunnet. Venelaste suhtumine joodikutesse vapustab ülepea – see on peaaegu et sakraalne. Naljakas, kuidas metroovagunis loovutab vanaeideke hoolitsevalt koha vaevu jalgadel püsivale mehemürakale. Niisugune on juba kord mõistatuslik slaavi hing! Kuid ka selles ei vea Venitkal. ”Miks nad küll kõik nii jõhkrad on? Miks? Ja sigatsevad just siis, kui sigateseda ei tohiks, kui inimesel on pohmelusest viimne kui närv pingul, kui ta on pelglik ja tasane. Miks nii? Oo, kui kogu maailm, kui kõik inimesed ilma peal oleksid niisama vagurad ja arglikud kui mina praegu ja niisama ebakindlad, ebakindlad iseendas ja oma kohas taeva all, küll oleks hea! Ei mingeid entusiaste, kangealstegusid ega hurraaoptimismi! - valitseks üleüldine vagur pelgurlus! Ma oleksin nõus elama maa peal terve igaviku, kui mulle näidataks kätte koht, kus pole vahetpidamata ruumi kangelaslikkusele.”
”Moskva – Petuki” on autobiograafiline teos. Enamgi veel, see on raamat, mis on kirjutatud nö koduseks tarbimiseks, sõpradele lugemiseks. See esindab koguduskirjanduse Ïanri, camp’i esteetikat. Jerofejevile lähedased inimesed esinevad siin äratuntavate hüüdnimede või lausa tegelike isikutena. Mõistagi suhtuvad nad sellesse poeemi hoopis omal moel. Nad teadsid ja nägid, kuidas Jerofejev end hävitas, kuidas ta põletas oma elu viinaga. Jerofejevi kangelase omapära on selleski, et tegemist on joodikust intelligendiga, kelle tsitaadid Piiblist vahelduvad Blokiga, Kanti terminid aga suhestuvad pädevate arutlustega Dvorakist ja Mahlerist, mütoloogia vene kirjandusklassikaga ning kelle paatoslikku pöördumist Jumala poole, peaaegu palvet võib lõpetada fraas: ”Mida peaksin ma jooma Sinu nimel?”
Kremli kättemaks. Marksismi-leninismi klassikute poolt kuulutataud intelligentsi ja lihtrahva vaheliste erinevuste kadumist näeb Jerofejev ühiskonna lumpeniseerumises, inimese kõrgumises tühjuse kohal. Altpoolt vaadates avaneb lahtirebitus juurtest, ülaltvaadates aga ilmajäetus hingelisest sidemest. Rahva ja haritlaskonna kohtumiskohaks, nagu üks tervameelitseja on öelnud, on ”job tvoju matj” ja alkohol.
Venitka poeemis ei ole kohta Kremlil. ”Kõik muudkui räägivad: Kreml, Kreml. Kõigilt olen Kremli kohta üht-teist kuulnud, aga ise pole mitte kordagi Kremli näinud. Kui mitmeid kordi juba (tuhandeid) olen kõndinud purjuspäi või pohmeluses nii põhjast lõunasse kui läänest itta, ühest otsast teise, risti ja põigiti, aga mitte kordagi pole Kremlit näinud.”
Jerofejevi tee Kremliga jääb ristumata. Ta on kõige riigivastasem nõukogude kirjanik, kuigi mängib nõukogulike klieedega. Kuid distantseerimine ei aita. Neli meest tapavad Venitka võõras trepikojas. ”Tundsin nad kohe ära”. Meiegi oleksime nad ära tundnud, need neli stantsitud nägu, kes jälgisid meid kõikjalt, punastelt transparentidelt, aukirjadelt, parteipiletitelt – Marx, Engels, Lenin, Stalin. Nende eest polnud inimesel pääsu, isegi kui ta kordagi polnud Kremlit näinud. Ja üks neist, kõige julmema ja kõige klassikalisema profiiliga (võib üksnes aimata, kes neist neljast) peategelasest torkis talle naaskli otse kõrri...
Pukinil paneb Jumal inimese suhu ussinõela ja nii saab temast leegitseva kõneanniga prohvet. Jerofejevil tahavad aga klassikud sulgeda ta prohvetisuu.. Mõistagi on see vaid karneval, kui kõnelda Bahtini terminites, kus naljakas põimub õudsega, kus kõik pööratakse pea peale, kus võidutseb madal ja lihalik alge. Väidetavalt olevat Bahtinile Jerofejevi poeem vägagi meeldinud, välja arvatud selle lõpp, peategelase surm. Sest see ei olnud enam sugugi karnevalilik surm, vaid tõeline: Jerofejev suri 21 aastat tagasi kõrivähki. Prohvetite saatuseks on olla oma ettekuulutuse esimesed ohvrid.
Jäljendas kristust. Jerofejev kuulutas alandlikkust, rääkis sealpooletest kaaludest, millel ”kaaluvad ohe ja pisar rohkem kui arvestus ja tagamõte”. Essees ”Vassili Rozanov ekstsentriku silmade läbi” pöördub ta tähtkujude poole:
”Tähtkujud pöölesid ja virvendasid. Ja mina küsisin neilt:”Tähtkujud – ehk olete nüüd minu vastu heatahtlikud”. ”Oleme – vastasid tähtkujud”. ”Vist niimoodi ei tohtinud rääkida”, meenutas seepeale Jerofejevi lesk, ”aga eks ta jäljendas Kristust.”
Mis seal’s ikka, kristlik müüt on inimkonna ajaloos üks kandvamaid, läbivamaid ja püsivamaid müüte. Venitkastki sai müüt. Moskvas Kurski vaksali kõrval seisab mälestusmärk ”joodikule elektrirongis”. Ning autoriteetne kriitik võimendab seda müüti veelgi, võrreldes Jerofejevit Piibliga: ”Ja kui meid kutsutakse mistahes kohtu ette, siis saavad meist selle aja tunnistajad, kus elasime, hoides käes ”Moskva - Petuki” raamatut( A.Zorin).
