Meistertreener Igor Prins võitu Galatasaray üle ei luba
— Milles ikkagi peitub Levadia edu saladus? Kui asi oleks ainult noorte ja vanade mängijate oskuslikus kombineerimises, siis kasutaksid seda valemit ka teised.
— Üks põhjus on kindlasti siinsed treeninguvõimalused, see, et meil on siin Maarjamäel oma baas, kus me saame korralikke väljakuid kasutada ja nii murul kui ka kunstmurul harjutada. Aga ega ka Levadia mängijate töötingimused ole vähem olulised. Praegusel raskel ajal on kindlasti mõjuv argument, kui mängijatel on kindlad palgad, mille nad kindlal kuupäeval kätte saavad.
— Kuidas järgmise hooaja väljavaated majanduslikus mõttes tunduvad? Klubiomanik Viktor Levada on ju ise avalikkuses viidanud, et rahaasjad pole kõige paremad.
— No eks niimoodi need asjad on ja sellest oleme rääkinud ka. Pärast hooaja lõppu oli meil kindlasti eesmärk üritada meeskonna tuumik alles jätta. Ütleksin, et seda on ka suudetud, järelikult suudab Levadia ikka teatud tingimusi pakkuda, kui mängijad siia jäävad. Ma ei ole nüüd sada protsenti kindel, et kõik, kes sellel hooajal mängisid, paigale jäävad – Indrek Zelinski on kindel lahkuja ja paistab, et minemas on ka Sander Puri. Küsimärgi all on veel üksikud mängijad, aga tuumik jääb.
Me suutsime sel aastal korralikult esineda ja head mängu näidata. Äkki oleks suutnud järgmisel aastal veel midagi paremini teha, aga majanduslik olukord muutus siin Eestis nii valel ajal. Sellest on ääretult kahju.
— Millistes ajaühikutes mõõdetakse seda aega, mis kulub tiimikaaslastel üksteise „lugema” õppimiseks? Kuudes või aastates?
— Ma arvan, et kõige olulisem asi on mängijate kvaliteet ja arusaam jalgpallist. Sellest on vähe, et sul oskab mängija kiiresti joosta ja võib-olla hästi lüüa. Just mängu lugemine, see, kuidas nad üksteisest väljakul aru saavad, on väga oluline, aga see oleneb mängijate jalgpalliharidusest. Siin on raske tärminit panna, millal koosmäng laabuma hakkab. Meil on mõned mängijad pea kaheksa-üheksa aastat koos mänginud, aga tulevad korralikud noormängijad, kes suudavad hoobilt sisse sulanduda. See on omaette mänguline moment, kas noored suudavad kaasa minna ja vanade kõrval mängida.
— Millal on kõige õigem aeg noormängija ülesnoppimiseks?
— Eestis on 16–17-aastased esiliigas ja meistriliigas mänginud. Korralikult mänginud. Levadiagi on neid mängitanud, kuigi kahjuks on jah mõni noormängija vähem mänguaega saanud.
Aga vanus on nii suhteline. Mõni mängija avaneb tõesti koolieas, aga mõni alles 18–19-aastaselt. Ma ise alustasin jalgpalliga üldse hilja, jalgpallitrenni läksin alles 6. klassis. ENSV meistrivõistlustel mängisin esimest korda 17-aastaselt, 1983. aastal Sindi 1. Detsembri ja Pärnu Kalakombinaadi ridades. Praegu käivad jalgpallitrennis isegi päris koolieelikud, osa gruppe on komplekteeritud viie-kuueaastastega. Mida varem noor õige treeneri käe alla satub, seda parem.
Eestis on võimalik häid mängijaid kasvatada küll ja küll, ning kindlasti tulebki selliseid mängijaid veel peale. Oluline on, kuidas noortetöö käib, kuidas suudetakse trennidesse mängijaid meelitada, neile selgeks teha, et trennis tuleb käia ja spordiga tegeleda. See sõltub ühelt poolt treenerite oskustest, teiselt poolt vanemate püüdlusest aidata oma poegadel (või tütardel) edasi areneda.
— Paistab, et lapsevanemate huvi oma lastest jalgpallureid kasvatada on suurenenud.
— Nojah, on kasvanud küll, aga jälle – eks praegune raske olukord tingib ka selle, et paljud lapsed lõpetavad mängimise, kuna igakuine makse on perekonna jaoks liiga suur. Praegu kaotatakse laste trennikohtade toetusi, ma kardan, et see hakkab veel kahju tegema.
Ma ei oskagi täpselt öelda, kui suured jalgpallikoolide kuutasud keskmiselt on, eks need 300–400 krooni kanti jäävad, aga kui sul on peres kolm poissi, kes tahavad kõik jalgpalli mängida, siis vähem kindlustatud perede jaoks on see kindlasti raske. Eks ole ka oluline, et sul oleks korralik jalats jalas, vanemad peavad varustuse ja vormi kinni maksma.
Aga muidugi on selge, et jalgpall on viimase kümne aastaga siin kõvasti mainet tõstnud ja Eestis väga populaarseks spordialaks muutunud.
— Teie mängisite kogu oma jalgpallurikarjääri keskkaitses?
— See oli treener Märt Siiguri otsus, kelle käe all ma esimest korda mängima hakkasin, tema mu sinna pani. Mul olid selleks füüsilised eeldused, ma olin pikka kasvu ja selline tugev, mulle oligi raske teist positsiooni leida.
— Karjääri vältel olete ikka mõned väravad ka löönud, milline neist enim rahuldust pakkus?
— (Prins naerab.) Jah, eks mõne värava jah… Aga need minu väravad ei oma suurt tähtsust, arvan ma. Ega ma neid väga hästi mäletagi… Ühte väravat mäletan, see oli vist 2000. aastal. Viimane mäng oli Narva Transiga, olime kaotusseisus, 2 : 1 taga ja peaaegu viimasel minutil (87. minutil – toim) lõin värava. See jäigi mul meistriliigas viimaseks.
— Aga milline meistritiitel mängijana kõige magusam oli? 1985. aastal saite päris noorukina koos Kalakombinaadiga ENSV meistriks, see oli kindlasti meelitav?
— Ma arvan ikka, et kõige magusam oli see, kui Levadia 1999. ja 2000. aastal esimesed kaks korda meistritiitli võitis. Need olid kindlalt võetud karikad ja meeskonna koosseis oli hästi mõnus.
— Vaadates seda, kui väikese osa moodustavad rahvastikust eestivenelased ja kui palju on neid heade pallurite seas, tundub, et neil on eestlastega võrreldes mingi geneetiline või temperamendiga seotud eelis.
— Ma ei usu küll, et asi on temperamendis. Noh, võib-olla on, aga ma kaldun küll arvama, et lihtsalt tahe mängida on kuidagi suurem. Põhjus peitub ikka juba aastate taga, venelaste seas on jalgpall olnud palju populaarsem spordiala kui eestlaste seas. Vene rahvusest poisid on alati palli tagunud ja vutile lähemal olnud.
Nüüd, viimasel ajal, on need asjad muutunud.
— Levadia legendaarne poolkaitsja Konstantin Nahk pidi koondisekutset ootama aastaid ning ütles sellest lõpuks ise ära. Huvitav, millest tuleb, et Levadias head taset näitavad Eesti kodanikud Vitali Leitan ja Deniss Malov pole koondises mänginud?
— Minul on sellele küsimusele raske vastata. Koondisel on oma treener, kes otsustab ja valiku teeb. Leitan ja Malov on ju korralikku mängu näidanud ja kindlasti nad tahaksid koondises mängida, aga ma ütlen veel kord: see on Eesti koondise treeneri valik ja need on tema otsused.
— Kui konkureerivate klubide mängijaid vaadata, siis keda te sealt imetlete või üle lüüa ihkaksite?
— Khm, kui ma hakkaksin ihkamisest rääkima, siis teeksin oma poistele kindlasti liiga. Muidugi, eks Eesti meistriliigas on mängijaid, keda tahaks, aga et nüüd nii väga kedagi siin esile tõsta või üles upitada... Häid mängijaid on kindlasti Floras, on Sillamäel, on Narvas, on Nõmmel… Tegelikult on igas meeskonnas selliseid mängijaid, keda tahaks oma meeskonda. Aga nimepidi ma neid välja tooma ei hakka.
— Ilmselt ei ole samuti ilus küsida, kes teie lemmiklapsed Levadias on.
— Sellist asja ei ole ma endale kunagi lubanud, et hakkan kedagi meeskonna sees eelistama või kuidagi soosima. Kõik mängijad on võrdsed, oma heade-halbade omadustega. Oluline on see, mida nad väljakul teevad, kuidas nad omavahel sideme ja koosmängu leiavad.
— Ehkki tabeliseisu põhjal sellist järeldust ei teeks, kipub avalikkus ikka just Levadiat ja Florat vastandama ja nende duellidele erilist tähelepanu pöörama. Miks?
— See rivaliteet on tekkinud aastatega. Need kaks meeskonda on sageli meistritiitli pärast heidelnud. Need mängud on alati huvitavad ja pingelised ning neid peetakse kõva kisa-käraga. Selline igipõline vastasseis toidab huvi.
Aga see punktivahe... Mis ma oskan öelda, Floral on see hooaeg natuke ebaõnnestunud. Eks nad lõpuks hakkasid mängima, aga natuke jäid oma lõpuspurdiga hiljaks.
— Praegu on päevakorral alkoholitarbimine – mitu õlut nädalas juua tohib. Aga mitu õlut tohib üks Levadia pallur kuu või aasta jooksul juua?
— Noo… Nad ei ole pühakud keegi, mis siin pattu salata. Kõik teevad oma käike kuskile ööklubidesse. Ma olen öelnud, et sellisteks asjadeks tuleb leida õige aeg. Ja ei pea ju ennast lamba moodi täis jooma, kui sa väljas käid. Arusaadav, et noored inimesed tahavad lõõgastuda, aga veel kord: selleks peab olema õige aeg ja õige koht, teatud põhimõtted, et kõike tehtaks mõistuse piirides.
— Noormängijatest vist kukubki teismelisena suur osa jalgpallist seetõttu välja, et sõbrad ja peod hakkavad lõivu nõudma?
— Kindlasti on see üks põhjus… Aga ma hakkasin praegu mõtlema, et see oleneb ikkagi mängijast. Kui sa ikkagi tahad jalgpalli mängida, siis suudad sa sellele keskenduda ja trennides käia. Kui sa oled selline baila-baila poiss, siis sul pole jalgpallis ka midagi teha.
— Kumba mängijatüüpi te alluvaks eelistate, kas Cristiano Ronaldo tüüpi hiilgavat, aga ülbet tähtmängijat või siis keskpärast, aga väga usinat ja kohusetundlikku tööhobust?
— No minu eelistus oleks kindlasti töökas ja kohusetundlik. Meil siin Eestis muidugi selliseid staarmängijaid ei ole ja mis neil siin teha olekski. Selliste tähtede puhul on teada, et nad on väga pirtsakad. Põhiprobleem on see, et nad ei hakkaks õõnestama kogu meeskonna sisekliimat. Püüdlike ja kohusetundlike jalgpalluritega on kindlasti lihtsam tööd teha.
— Kui te ise kohtumisteks valmistudes või vabal ajal välismaa klubide mänge vaatate, siis millise maanurga stiil teile kõige rohkem sümpatiseerib?
— Inglismaa Premier League on see liiga, kus on nii tehnilist kui ka jõulist mängu. Selle liiga poole ma vaatan ja selline stiil mulle meeldib.
— Kas siin saab paralleele vedada sellega, mida te Levadia mängijatelt ideaalis ootaksite?
— Noh, siis vaataks juba Hispaania liiga poole. Värskelt on meeles teisipäevane Meistrite liiga mäng, kus Barcelona mängis Milano Interi vastu. Kaasani vastu nad ei suutnud eriti väravaid lüüa ja jäid kuidagi sinna keskväljale seisma. Aga teisipäevane mäng meeldis mulle väga.
Kuigi Barcelona on tuntud eeskätt pallihoidmise poolest, näitasid nad esimesel poolajal, kuidas nad suudavad oma tehnilist pagasit ära kasutada – mitte just päris kiirrünnakutega, aga selliste ettepoole käikudega… Ma ei ole nende fänn, vahepeal mulle ei meeldi, kuidas nad kõigutavad seda palli edasi-tagasi, see pole päris see, aga eile näitasid nad ikka klassikalist ilusat mängu, mida tahaks isegi mängida. Aga kunagi ei saa kõike, igal pool on omad piirid ees.
— Kellele te MM-il tavaliselt pöialt hoiate?
— Viimasel ajal ei olegi eriti hoidnud, nüüd lihtsalt vaatan ja naudin ilusat jalgpalli. Varem oli minu soosik Saksamaa, aegu tagasi näitasid nad ilusamat ja paremat jalgpalli kui viimasel ajal. Üldiselt aga vaatan võõraid mänge ikka rohkem ilu ja pinge pärast, mis seal on.
— Milliste maailma treenerite vastu kõige suuremat respekti tunnete?
— Eks treenerit hinnatakse tulemuste järgi, aga nagu ma ütlesin, on ülimalt keeruline selliste staaride juht olla, neid suunata ja seda seltskonda seal mängima panna.
José Mourinho, Guus Hiddink ja Pepe Gordiola on tippklubide juures näidanud, et nad suudavad seda teha ja tulemusi saada.
— Mida selleks vaja on?
— Noh, eks esiteks peab treener natukene jalgpallist aru saama, on ju. Ta peab komplekteerima sellise võistkonna, kes temaga kaasa tuleb, ohjama kogu seda meestekarja ja kindlasti kõigiga normaalselt läbi saama. Meestega tuleb leida kontakt, et neile oma ideid selgeks teha. Et see kamp talle järele tuleks.
— Lihtsalt karjumine ei aita?
— Kindlasti mitte. Ma ei väida, et ma seda ei tee, selge see, et mingil hetkel löövad emotsioonid üle pea. Aga seda sa ei saa päevast päeva teha. Meeskond peab aru saama, et kui sa niimoodi käitud, siis järelikult on selleks põhjus, niisama lärmates või käsi laiutades kaugele ei jõua.
— Kuidas te spordiajakirjanike tööga rahul olete? Kas tundub vahel, et teile on liiga tehtud?
— Mitte et oleks liiga tehtud, aga mõnikord on tunne, et ilma teemasse süüvimata hakatakse niisama lahmima. Mulle tundub, et paljud neist ei käi mängudel… Õigemini kindlasti ei käi, helistavad pärast kohtumist, et noh, kuidas te mängu kirjeldaksite. Normaalne oleks ikka, et ajakirjanik näeb selle mängu ära ja küsib siis, miks nii või naa oli.
Omaette teema on, et vahel ikka tekivad mõnel ajakirjanikul jälle mingid ootamatud mõttesähvatused selle kohta, miks Eesti klubid kuskil alagruppides ei mängi ja… Arusaamatu, miks seda vaja on.
— Klubimänge vaadatakse endiselt vähe, aga vaatajate hulk siiski kasvab stabiilselt. Kuidas Levadia oma fännidega läbi saab?
— Neid ei saa tähelepanuta jätta, nendega peab ikkagi suhtlema ja rääkima.
Praegu on fännid natuke paremad kui varem, aga mulle ei meeldi sellised väljahõiked, mis mängijaid solvavad ja… No fänn peab mängijate suhtes kriitiline olema, aga võiks ikkagi olla natukene sallivam, ei saa päris uisapäisa lahmida ja kolme õlle toel ennast välja elama tulla.
Just vaatasin Türgis lindistatud klippi, kus ei saadud nurgalööki enne lüüa, kuni politsei tuli väljaku äärde kilpidega kaitsma, et fännid mingite veepommidega loopida ei saaks. Sellist hullumaja meil loomulikult ei ole. Siis, kui me ise Türgis mängisime, oli seal lihtsalt selline, noh, jalgpallimeeleolu – paar-kolm tuhat inimest suudavad õhu ikka nii üles kütta, et anna olla.
— Kas hobispordiga tegelete?
— Jäähokit käin ikka mängimas. Kunagi tegid muusikud (Emil Rutiku, Raul Vaigla, Kalle Tetsman, Pearu Paulus, Mati Vaarmann, sellised vanad tegijad) harrastajate liigas ühe pundi. Meeskonna nimi on Zveri, olen seal neli-viis aastat mänginud. Kui aega on, siis ma ikka loivan kohale.
— Milline on praegu teie läbisaamine Eesti jalgpalli ühe tuntuma mehe Aivar Pohlakuga?
— Eks ma olen tema klubis aasta-poolteist mänginud ja noh, läksime lahku nagu läksime. Läbisaamist pole pärast seda nagu olnud ka, aga eks me ikka teretame ja mõne sõna vahetame. Midagi hullu ei ole.
— Mis lõpetuseks? Kas kunagi teeme Galatasarayle ära ka?
— Oh, see UEFA alagruppi jõudmine… Eesti klubil on raske seda teha. Me võime ju võrrelda klubide eelarveid. Meil on aastaeelarve mingi paarteist miljonit, aga vastasmeeskonnal miljard. See, jah, et me suutsime kodus Galatasarayga viigi välja võidelda, tegi meele natukene paremaks… Aga seal kaotasime ikkagi 5 : 0, „pakki” saime igal juhul. Kõik Eesti klubid, kes eurosarjades mängivad, mängivad endast tugevamate meeskondade vastu. Muidugi tahame alagrupis mängida, aga paljud asjad jäävad raha taha.
Kes ta on?
Igor Prins
Sündinud 21. oktoobril 1966 Pärnus
•• Jalgpallurina ENSV meister 1985 (Kalakombinaat/MEK Pärnu) ja 1986 (Zvezda Tallinn) Eesti meister 1995/96 (Lantana), 1999 ja 2000 (Maardu Levadia)
•• 2003–2008 FC Levadia abitreener
•• Alates 3. märtsist 2008 FC Levadia peatreener
•• Peatreenerina Eesti meister 2008 ja 2009
