Mere needus ja õnnistus

 (2)
Mere needus ja õnnistus
Repro

Joseph Conrad kirjeldab merd sõnaosavalt ja lummavalt Meremeeste kodu on laev ja kodumaa meri
See, et Joseph Conrad on kirjanik, keda loetakse ja armastatakse, ei vaja tõestamist – kirjanduslugu ise on omistanud talle klassiku tiitli ning meie kriitiline sekeldamine ei muudaks enam midagi.

Kuid ärgu sellegipoolest kohkugu need lugejad, kes kalduvad kurbade kogemuste najal samastama klassikalist kirjandust igava kirjandusega.

Conrad on ennekõike seikleja ja meremees ning alles siis klassikaline kirjanik. Just tema mereteemalised jutud, mille seast kaks tuntumat ongi pandud vaadeldava tõlketeose kaante vahele, kindlustasid Conradile populaarsuse ja kriitikute soosingu.

Isiklik kogemus, millele mõ-lemad jutud tuginevad, loob eriti tugeva autentsuse mulje – ka täielik mereasjanduse võhik peaks neid jutte lugedes tundma, et jutustatakse lugu, mitte ei fabuleerita-fantaseerita niisama. Meri ise on tavalugeja jaoks piisavalt salapärane, et paeluda, autori ülesandeks jääb vaid leida õiged sõnad selle lummuse kirjeldamiseks.

Conrad oskab õigeid sõnu leida, kirjeldades inimese ja mere sidet impressionistliku kergusega, kuid siiski tarbetusse ilutsemisse laskumata. Conradi sõnaosavus väärib esiletõstmist ka seetõttu, et inglise keel polnud ta emakeel (kirjanik oli päritolult poolakas, õige nimega Korzeniowski). Autentsuse muljet süvendab ka see, et Conrad kirjeldab detailselt laevas tehtavaid töid, kasutades palju spetsiifilisi termineid – au tõlkijale, kes eestikeelsed vasted leidis.

Eelnevast võib jääda mulje, et Conrad on lihtsalt üks osav jutuvestja, kes kirjeldab maarottidele karmi elu merel.

Kahtlemata on eksootilisi seiklusi põnev lugeda, kuid see, ega ka väljapeetud stiil ei tee veel kirjanikust klassikut. “Noorust” on nimetatud koguni kaasaegseks mere-eeposeks ja “Pimeduse südant”, mis kirjeldab meremehe pilgu läbi dĻunglit ning kultuuride konflikti, on tõlgitsetud sootuks laiahaardeliselt. Mis peitub Conradi juttudes?

Sobivaks võtmeks tema suuruse lahtimuukimisel võiks olla mere ja maa vastandus, alg-riid. Juba “Odysseias” tähistab meri ebakindlust, ekslemist ja seiklusi, seevastu kui maal ootab kodu ja püsi. Meremehest saab maailmakirjanduses seikleja arhetüüp – just seetõttu loeme seni mõnuga merejutte, unustades hetkeks oma argised sidemed, mis maa küljes hoiavad.

Conradi juttudes on mere heitlikkus ja tänamatus väga reljeefselt esil, faktid ei toeta mingil juhul mere romantilist käsitust. “Nooruses” liigutakse üha nö “läbi raskuste raskuste poole”, nii et noore meremehe entusiasm saab iroonilise pilke osaliseks. Sellele vaatamata pole Conradi sõnum pessimistlik, ta tahab lihtsalt vabastada meremehe kirjanduslikku kuju raskusi ületava, võidu poole liikuva romantilise kangelase oreoolist. “… ja kas ei nuta te kõik taga just seda aega, mil me noorte meestena merd sõitsime; kui olime noored ja puupaljad merel, mis annab vaid ränki hoope… ja mõnikord võimaluse oma jõudu tajuda… ei midagi enamat.” (Lk 47.)

Meri ei ole väljakutse, juhuslik seiklus, vaid pidev eesmärgitu kulgemine, saatus. Meremeeste “vaimulaad on kodusistuja oma ja kodu on neil alati kaasas – laev; ja nõnda on lood ka nende kodumaaga – see on meri” (lk 54).

Meremehe staatus pakub üksnes pääsemist stagnatsioonist, millesse maarotid paratamatult langevad. Mere ohtlikkus ei luba manduda. Just selles tonaalsuses tuleks lugeda ka Conradi “Pimeduse südant”, mis pole esmapilgul üldse merejutt – hargnevad ju sündmused dĻunglis. Kuid just meremehele omane viis maailma näha viib selleni, et minategelane Marlow tajub hingesugulust karismaatilise türanni Katziga ja põlgab kaubajaama degenereerunud administratsiooni. Tasub tähele panna ka kirjeldusi “Pimeduse sü-dames”: need on justkui pintslitõmbed meremaalil, kus puuduvad konkreetsed piirjooned.

Loe veel

“Noorus” algab sõnadega: “See sai juhtuda ainuüksi Inglismaal, kus inimesed ja meri on nii-öelda lahutamatult seotud...” (Lk 9.) Selle piirangu taustal võiks küsida, mida on Conradil eestlastele öelda. Esmapilgul võib tunduda, et meiegi kirjandusruumis on merel vääramatu koht: meenutagem Mälku, Hinti, Smuuli, Sergot. Kuid ei tohiks segi ajada meremeest ja rannakalurit. Kaluri jaoks pole meri pelgalt ahvatlus ja needus, vaid esmajoones vahend elatise teenimiseks, kaluri juured on ikka rannakülas.

Eestlased on maarahvas, mere õnnistav needus on neile võõras. Isegi globaliseeruvas maailmas on see veel nii: lihtsalt põllu, lehma ja pärisorjuse asemel kütkestab meid eluasemelaen. Sestap pole Conradil meiesugustele maarottidele lisaks põnevale, kõhedusttekitavale kogemusele midagi olemuslikku pakkuda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare