Merle Jääger: mul on Taarkaga sarnane temperament
Tegelikult on Merle Jääger “Taarka” tükki sisse programmeeritud. Kauksi Ülle kirjutas selle näitemängu, pidades peategelasena silme ees Merle Jäägerit.
Näitemängu “Taarka: kolm-tõist kaehtust Hilana Taarka poolõ” mõte kerkis pärast võrukeelset “Pühakut”, mille Kauksi Ülle kirjutas kahasse Kivisildnikuga. Ka “Pühak” kirjutati nii, et peategelase, paruness Barbara Juliane von Krüdenerina peeti silmas Merle Jäägerit. “Ülle peab kellegi pealt kirjutama,” arvab Jääger, pidades loomulikuks, et näitekirjaniku vaimusilmas on kirjutamise töö ajal kindel näitleja. “Pärast “Pühakut” tekkis mõte kirjutada sellest kihvtist mutist. Juba Taarkast tehtud fotodest paistab välja tema kummaline vägi.”
Merle Jääger väitis samas, et kirjutamise protsessi ta ei sekku. “Ülle kirjutab ise,” seletab ta lahti koostöö jaotuse. Kuigi kangeimast seto lauluimä’st teadis Merle Jääger üht-teist juba enne näitemängu kirjutamise plaani.
“Tema loomus oli selline, et ta ei suutnud paigal püsida,” räägib Merle Jääger Taarkast, kelle temperamenti ta peab enda omaga sarnaseks. “Talle pandi seda pahaks, kodakondsed heitsid talle ette, et käsitööd oleks ta ikka võinud teha. Töötegemise rütm ei sobinud talle. Kas või töötegemise laul, mida käsikivi keerutamise juurde lauldi, see on aeglane ja monotoonne. Taarka sisemine rütm oli kiirem. Tema viisid olid lustilaulud. Praegu väidavadki folkloristid, et vanasti lauldi kiiremini. Tollal liikus ka aeg aeglasemalt. Nüüd jookseb aeg kiiremini ja laulud on läinud aeglasemaks.”
Taarka näol oli tegemist omas ajas erandliku naisega, kes ei pidanud suurt majapidamisest. Merle Jääger arvab, et ka peenrategemises oli Taarka kehv. “Sea-põrsast ta pidas.” “Taarka” mängukohta Obinitsasse setu seltsimaja õuele on tüki dekoratsiooniks istutatud rikkalikult mitmesugust köögivilja, mis võis kuuluda setu majapidamisse.
Feministlik lugu
Tänases päevas on Merle Jääger kõva põllupidaja – näitlejal on oma peenar. Aga põllupidajana seab ta ennast Taarkaga samale pulgale. “Mu peenar on rohkem Tootsi peenra moodi. Ma ei saa rohimisega hästi hakkama. Mul hakkab umbrohust kahju.” Siiski kasvab sel peenral lilli, maasikaid, küüslauku ja lavendlit.
Taarka esitaja arvates haakub Taarka lugu kõvasti moodsa feminismiga – räägib naise õigustest ja võimalustest endaks jääda. “See on üks tükk, kus baabapõvver lööb tugevasti läbi,” ütleb näitleja.
Selle teema väljenduseks on stseen traditsioonilisest baaba-prasnik’ust, mida küla naised kord aasal peavad. “See on sündmus, millest mehed omal ajal rääkisid hirmsaid lugusid. Sel päeval pidid nemad kasima koduloomad ja lapsed.”
“Naisterahva elu on olnud ettemääratum,” arvab Jääger. “Minu seto mamma õpetas mind kätt lugema. Tema ütles mulle, et vasaku käe jooned räägivad etteantud võimaluste skaalast ja parema käe pealt saab lugeda, mida inimene ise võib saavutada. Kui ma rääkisin käe pealt ennustamisest ühe mustlasega, siis tema ütles, et naistel
tuleb lugeda vasaku ja meestel parema käe pealt.”
Merle Jäägeri arvates on näite-mängude maailm väga meestekeskne, seda ka Eestis, kus on viimasel ajal hakanud tekkima rohkem algupärast draamat. “Naistest kirjutatakse vähem lugusid. Naises nähakse tööjõu taastootjat.”
Madis Kõivu loomingus on huvitavaid naisterolle just võrukeelsetes näitemängudes, Merle Jääger on mänginud nimiosa Kõivu tükis “Omavahelisi jutu-ajamisi tädi Elliga”. “Madis Kõiv kirjutab huvitavalt Võrumaa naistest, ehk siis sealt, kus ta ise on pärit, ja keskkonnast, mida ta hästi tunneb. Huvitavad naisterollid on ka ta näitemängus “Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl”.” (Kirjutatud koos Aivo Lõhmusega.)
“Naised oskavad rohkem saladusi pidada,” arvab Jääger üheks põhjuseks, miks näitekirjanduses häid naiserolle napib. “Mehed on tegelikult edevamad, nende probleemid on enam esil. Taarka kandis oma esimest suurt armastust Vaanja Vassot oma hinges endaga elu lõpuni kaasas.”
Laps on sõber
Taarka elu määras palju ette ta jäämine Setumaal kaasavaratuks tüdrukuks, kes ei saanud abielluda. “Kui Taarka oleks sündinud minuga ühel ajal, oleks ta elukäik olnud teine,” hindab Jääger kunagisi olusid. Ka ei ole Taarka ja Jääger emadena päris võrreldavad. Ühtekokku sünnitas Taarka viis last, kellest ellu jäid poeg ja tütar. Merle Jäägeril on üks laps.
“Ta tütar Tatjo arvas, et Taarka oli halb ema, sundis teda kerjama ja jättis üksi, kui käis pulmades laulmas. Tegelikult ei saa Taarkat süüdistada laste halvas kohtlemises. Ega pulma ei saa imikut ühes võtta. Ja ma ei usu, et ta oleks ennast ise täis õginud, kui lapsed näljas olid. Nad ei osanud ema osa hinnata. Taarka saatis nad kooli õppima. Kui nad oleks samasse süsteemi jäänud, poleks neist midagi saanud.”
Ennastki ei pea Merle Jääger klassikaliseks lapsevanemaks. “Mul on teistsugune kasvatus-süsteem. Laps on minu jaoks sõber, mitte alluv. Minu lapsel on rohkem vabadust ise otsustada.”
Taarka mängimine on Merca arvates tulnud just õigel ajal. Näitemängus hargnev ühe naise lugu toob ta vaatajate ette erinevas eas, kuid näitleja arvates on just tema praegune iga selle rolli mõistmiseks parim. “Taarka” lavastuses esitab 13-aastase Taarka rolli umbes samas eas Ode Alt.
Taarkat võib pidada naispeiariks, kes käis mööda setu pidusid. “Laulmine oli sel ajal üks elu osa, raadiot ja telekat sel ajal ju polnud. Taarkal pidi mingist hetkest olema uus vastutusala, ta ei saanud enam külla tagasi pöörduda. See oli endale uue ühiskondliku rolli võtmine. Külakogukonna meelest tegi Taarka pidevalt valesid otsuseid.”
Ega Taarka elu Jäägeri meelest lihtne olnud. “See on ka täna nii, et süldipidudel esinejatest saavad ajapikku alkohoolikud. Eks oli ka Taarka üks tipsutaja.”
“Taarka” sündis Merle Jäägeri arvates Vanemuise suvetükiks väga loomulikul moel. “Ain (Mäe-ots) on võro asju teinud, miks ta ei võiks ka ühe seto tüki teha?”
“Mulle tundub, et Taarka läheb Setomaale korda,” arvab Merle Jääger. “Tüki tegemine tekitab vastakaid arvamusi, mis on ka loomulik, sest Taarka ise on tekitanud vastakaid arvamusi. Mitme asja kallal on juba noritud. Etnograafilistes asjades ei saa me olla täiuslikud. Aga selles suunas me pingutame. See kõik võib tekitada vaidlusi.”
Näitlejate arvates on “Taarka” mängimise juures tähtis, et ei läheks nii, nagu Taarka ajal läks ühel tükiski kajastatud setu kongressil, kus pärast ametlikku osa peeti pealinna külalistele banketti ja setud saadeti laiali. Vanemuislased mängivad odavamate ja priipiletitega Obinitsa ja Meremäe rahvale. Alles seejärel pääsevad linnasaksad tükki vaatama.
“Taarka” nimiosalise meelest on tähtis, et setu kangelased ja nende sõnad jõuaksid ka Tallinna. “Väga hea, võiks veelgi paksemalt olla,” kommenteerib näitleja fakti, et ka Tallinnas on “Taarka” plakatid üleval. “Inimeste arvamust on vaja muuta. Ma lugesin ühest netikommentaarist, et seto pole õige eestlanegi, on hoopis üks venestunud ugri. Netikommentaarides on heidetud ette, et setod kannavad särki pükste peal. Ma olen sellest riietusest rääkinud ühe sõbraga, kes tegeleb viikingiteemaga, ja tema ütleb, et tegelikult pole meeste hame muutunud pärast kolmeteistkümnendat sajandit, ehk on püsinud elus sajandeid. Naiste riietus on rohkem muutunud, kuid värvide gamma on sama ja ka mustrid on jäänud sarnasteks. Ortodoksi kirik jõudis Setomaale varem kui katoliiklus Eestisse. Ortodoksi kirik ei tõrjunud samas paganlust välja, vaid võttis omaks selle rituaalid.”
Jaapanlastele kama
Varem ka võru keeles mänginud Merle Jääger ütleb, et setud ja võrulased pole keelelt päris üks rahvas, keda lahutab eri kirik. “Keele muusika osas on nad sarnased. Aga sõnavara on erinev ja seestütleval käändel on erinev lõpp,” ütleb näitleja, kes Lõuna-Eesti murdeid laval rääkinud.
Jäägeri arvates on pärimuslikus pooles sees oma vägi. “Eestlased kipuvad oma ehedat kultuuri häbenema. Välismaal on see, olgu ta käsitöö või mis iganes, väga hinnas. See on hea, kui vana tehakse ehedalt ja lustiga. Kui üks turismitalu perenaine ei osanud jaapanlastele midagi hommikusöögiks pakkuda, soovitasin ma kama anda. Kuidas kama? Tegelikult sõid jaapanlased kama huviga.”
Mis Merle Jäägerit ennast teatritöös ootab, ei oska ta öelda. “Ei viitsi nii kaugele mõelda.”
Setu lugu kajab Obinitsast Tallinnani
Kauksi Ülle näitemäng
Kauksi Ülle näitemängu anrimääratluseks ongi kavalehel kirjutatud “setu lugu ühe vahe-ajaga”. Näitemäng koosneb kolmeteistkümnest pildist, mis kajastavad Taarka elu lapseeast surmani.
Lavastajaks on Vanemuise draamajuht Ain Mäeots ja kunstnikuks Iir Hermeliin Tallinnast Linnateatrist. Mängivad Vanemuise näitlejad Merle Jääger, Margus Jaanovits, Alina Karmazina, Riho Kütsar, Helena Merzin, Indrek Taalma jt. Niisamuti on kaasatud teiste teatrite setu näitlejaid, näiteks Marje Metsur Linnateatrist ja hulk päris setu laulunaisi.
Kohalik rahvas aitab etendusele kaasa rohkete laulude ja tantsude esitamisega.
“Taarkat” mängitakse Obinitsa seltsimaja õuel kümme korda alates 4. augustist, viimane etendus 18. augustil. Ühele etendusele mahub 600 vaatajat. Pileti hind on 200 krooni, sooduspilet õpilastele ja tudengitele 150 krooni. Etenduste päevadel väljub Tartust Vanemuise teatri eest teatribuss, mis viib publiku Obinitsasse ja pärast etendust tagasi Tartusse.
“Taarka” on lavastus, mida Vanemuise teater püüab intensiivsemalt reklaamida, meelitades kohale rahvast üle Eesti, sealhulgas ka Tallinnast.
Olulisemate lavastuste reklaamimine Tallinnas kuulub Vanemuise teatri strateegia sisse, väidab Vanemuise pressiesindaja Tambet Kaugema. “Kino Kosmose juures on meil statsionaarne plagu, kus pidevalt reklaamid vahelduvad, mujal Tallinnas ostetakse vastavalt vajadusele reklaamipindu,” ütles ta.
Nii näiteks loodetakse Vanemuises tallinlaste peale, kui oktoobrikuus tuleb välja Mozarti “Võluflööt”, mille lavastab Arila Siegert Saksamaalt ja kus laulab Ameerikast pärit solist Wendy Waller.
Kes oli Taarka
Hilana Taarka on siiski hüüd-nimi, lauluimä tegelik nimi oli Darja Pisumaa.
Hilana on külanimi, kus Taarka sündis, Taarka ristinimi setupärasel taval öelduna.
Taarka (1856-1933) sai oma kodanikunime alles 1921. aastal, kui setudel avanes võimalus perekonnanimi võtta.
Jõukas pere, kus Taarka sündis, laostus ja kaasavaratuks jäänuna pidanuks ta setu kommete järgi jääma vanatüdrukust teenijaks venna majja. Taarka temperament sellise saatusega ei leppinud, vaid sundis teda kõigest hoolimata otsima isiklikku õnne. Ta sünnitas vallaslapsi ning püüdis neid elatada lauldes ja kerjates, käies lauldes talust tallu ja pulmast pulma.
Tema ande avastas noor soome folklorist Armas Otto Väisänen, kes 19131914 ja 19211922 kirjutas Taarkalt laule üles. Taarka laulikukuulsus jõudis tippu 1921. aasta juunis, mil ta Väisäneni kutsel esines oma kooriga Helsingis laulupeol. Taarka oli ilmselt esimene rahvalaulik, kes laulis Soome kõrgeimale ameti-isikule presidendile. Taarka ehitakse Soome minekuks naiselinikuga ja laenatakse talle ehted, et ta näeks välja nagu lauluema, ehkki setu kombe kohaselt ta vallalise naisena linikut ja sõlge kanda ei tohtinud.
Hilana Taarka suri Võmmorski külas oma korstnaga majas 1933. aastal. 1986. aastal avati Obinitsa koolimaja ees Taarka kuju, mille autoriteks on Elmar Rebane ja Endel Taniloo.
2003. aastal ilmus Taarka elulooraamat “Kumo kaldu kuldakaivo”, mille koostas Liidia Sillaots.
Vähesed kõlbavad Taarka rolli
Paul Agu, folkloristikaprofessor
Setumaa kultuuris on Taarka kõrval teisigi laulikuid, kes oma ande poolest silma paistavad. Kuid ta on erakordse saatusega inimene ja see loob head eeldused saada draamateose kangelaseks.
Ma ei ole veel Merle Jäägrit laval Taarkana näinud, kuid võib öelda, et eesti näitlejatest on ta üks vähestest, kes selle rolliga hakkama saaks.
See on ju teada, et see näitemäng kirjutati tema peale mõeldes.
Nüüd esietendusele ma ei pääse, sest samal ajal on käimas Seto Kuningriigi päev, kuhu ma pean minema. Kuid tulevikus käin vaatan “Taarka” kindlasti ära.
