Merle Karusoo raamat on kollektiivne mälu
Möödunud nädalal esitleti teatriliidus järjekordset teatriraamatut – Merle Karusoo „Kui ruumid on täis. Eesti rahva elulood teatritekstides 1982–2005”. See on oluline raamat.
Raamatus on tosin dokumentaalteksti, mis saagu siin üles loetud: „Meie elulood” (1982), „Kui ruumid on täis” (1982), „Aruanne” (1987), „Haigete laste vanemad” (1988), „August Oja päevaraamat” (1989), „Theodor Maripuu kirjad” (1990), „Circulus” (1993), „Sügis 1944” (1997), „Kured läinud, kurjad ilmad” (1997), „Küüdipoisid” (1999), „Save our souls” (2000) ja „Misjonärid” (2005).
Lisaks on raamatu tagakaanele köidetud „Circuluse” audioversioon. Juba ainuüksi see on märgiline. Häälsalvestisena on edastatud lavastus, mis tehti 300 harrastusnäitlejaga, ja kus näitlejad ise ei rääkinud mitte ühtegi sõna. Lavastus, muide, sündis Pühajärve vaateratta juures Eesti Vabariigi 75. sünnipäevaks.
Jäägitu isepäisus
Mis märgina? Ega ma ka täpselt ei tea, aga Karusoo ühelt poolt jäägitut isepäisust kirjeldab see küll. Teisalt ka teda kui ammendamatut dokumentalisti, dokumenteerimises lõpuni minejat. Kui see lavastuse tarbeks tehtud heliriba juba olemas oli, siis tuleb see ka raamatusse panna. Liiatigi et seal on häälenäidised paljudest. Nii nendest, keda me mäletada tahame, kui ka nendest, keda ei taha.
Aga mäletama peame. Ning see viimane postulaat ongi punane niit, mis jookseb läbi selle raamatu ja läbi Karusoo (dokumentaalsete) teatritegemiste.
Siin oleks kohatu hakata analüüsima teatritekstideks vormunud kunstilisi tasemeid. Et milline tekst on näidendina õnnestunum, dramaturgiliselt kompositsioonilt paremini paigas, milline kobavam. Ja seda mitmel põhjusel.
Need tekstid kannavad kahetist eesmärki – algselt olla laval, olla nende inimeste suus, kellega tihedas koostöös need on sündinud. Enamasti. Sellise koossünni kallale ei ole mõtet minna tavaliste draamateoreetiliste (või ka praktiliste) tööriistadega. Näitlejate isiklike isikurõhkude ja puänteerituste, punkteerituste osakaal on liialt suur.
Teisalt – SELLES raamatus on need tekstid ikkagi kui mäluvaiad. Sest raamat seisab kauem kui videolint või mälestus teatrietendusest. Tekstide sünnihetkel oli nende eesmärk aidata mäletada ja läbi mäletamise mõista. Nende loogiline jätk on elada edasi raamatus. Kellegi riiulil. Mitte tolmukorra all, seitsme luku ja riivi taga muuseumis, kus mäletatakse, et nad seal on, aga ei mäletata, mis seal kirjas.
Need tekstid on olnud lavastuste üks osa. Mitte niivõrd näidendid, mida on lavastatud. See on olemuslik vahe.
Ka oleks kõhnuke analüüsipojake kõhnukeses ruumis Merle Karusoo põhjalikkusele solvav. Ehk isegi selle raamatu eesmärgile solvav.
Aga mingit hinnangut oodatakse ju ometi. Olgu siis see antud: ma arvan, et see on üks kaalukamaid teatriraamatuid, mida ma olen käes hoidnud. Üks olulisemaid.
See on raamat, kus puudub igasugune dotseerimine. Mis iseenesest ei ole ju teatriraamatu või -õpiku puhul halb asi, kui autoril on õpetamiseks piisavalt sisemist sügavust.
Aga sellisel puhul on ta ka alati mingilgi määral autori egotripp, asjade esitamine kastmes „mina nii ütlen ja nii on”, mis võib (aga ei pruugi) lugejale sobida. Mis võib (aga ei pruugi) lugeja ja tema arengu veidi kiivale teele suunata. Sest teatrimaailmas on vägagi erinevate, ent see-eest tundlike närvilõpmetega inimesed. Vähemasti need on, kes viitsivad lisaks laval mängimisele ka raamatuid lugeda. Liinitöölisi on ju samuti igal pool.
See raamat on seevastu – nii ehmatavalt, kui see ka kõlab, või üllatavalt – igasuguseist ego-pritsmeist pea täielikult prii.
Raamat
Kui ruumid on täis
Eesti rahva elulood
teatritekstides 1982–2005
••Merle Karusoo
••Varrak, 2008
••602 lk, kõva köide
