Tundub, et sügisel tõusevad taas pinnale kõik irratsionaalsed hirmud, mis on me koore all sajandeid pesitsenud. Korilus viib inimesed turvalisest linnakeskkonnast välja. Meelitab kontoriloomad metsa, büroorotid sohu.
Linnainimene armastab kasse ja koeri, kuid kardab paaniliselt ilveseid ja hunte. Kodustatud loodus on dresseeritud nurruma, kui teha talle pai ning kutsuda sööma graafiku alusel. Metslooma käitumine seevastu esindab midagi tundmatut, seletamatut, kontrollimatut.
Nõnda ongi auto maantee pervele parkinud seeneliste esimeseks hirmuks tihti hundid ja karud, põdrad ja metssead. Siin ei aita lohutamine, et metsloom kardab inimest tegelikult märksa enam kui inimene teda. Ning kas keegi mäletab, millal mõni hunt ründas viimati marjulist? Igal juhul on võimalus oma elu lõpetada metslooma hammaste vahel midagi tõeliselt ebareaalset.
Päris kindlasti on autosõit, napsitamine ja isegi jõusaalis trenni tegemine mitu korda ohtlikumad kui metsas seente otsimine. Ja ometi annab sel hetkel, kui auto on teepervele pargitud ning seenelkäigu kõige ohtlikum osa tegelikult hoopis selja taga, endast märku pea müütiline metsloomakartus. Piisab vaid salapärasest krõpsatusest võsas.
Olend, kelle kartmise põhjused mõjuvad 21. sajandil eriliselt muinasjutulisena, on muidugi uss. See hirm elab ka väljaspool metsa, kuid sügava rohu sees marssides tundub see lähemal kui paneelmajas. Rohelusse mattunud kinganinade juures võib olla maailm, millest kõndija kujutlusvõime ehitab ussipesa – see kohutab.
Lisaks muidugi müüdid rästikutest, kes poegivad puu otsas ning kelle ülimürgised pojad sajavad siis ülevalt seeneliste krae vahele. Või lood ussikuningatest – üksteise külge sõlmunud siugjatest rästikukehadest, mis on mõne mätta alt välja ilmunud.
Aga looduskaitse alla kuulub rästik, mitte inimene. Ning taas kord on ussil palju enam põhjust inimest karta kui vastupidi. Aastas jääb sadu teed ületavaid usse me autode alla ja hukkub. Kuid millal hukkus viimane inimene rästiku mürgi tõttu?
Lood marutaudist, seenemürgitustest, metsikutest putukatest ja sohu uppumisest kuuluvad ju üsna lapsemeelsesse folkloori, milles metsa kujutatakse ohtliku muinasjutumaailmana.
