Metsik anne

Rein Metsa looming on monument metsikule andele, mis on tänu kunstniku tohutule töövõimele mateeriaks saanud.

Monument kui kujund kummitab ka tema loomingus – jõuline, pürgiv, falliline, tihti oma tähendusi sümmeetriaga võimendav.

Näitus on eksponeeritud nõnda, et kõigepealt on vali müra – esimese ruumi intensiivne ja kakofooniline möll –, mis teises ruumis taandub ülimaks keskendumiseks. Esimese ruumi väljapanekust on end tõesti keeruline läbi närida, kõike on lihtsalt liiga palju. Vahelduvad aastad, materjalid, värvid ja motiivid. Kuid see ongi vist loomulik: Rein Metsa näol on tegemist loojaga, kes veetis oma elu pidevas loomepalangus, seda teerada perioodideks jaotada oleks kuidagi meelevaldne. On ilmne, et tema anne ei mahtunud raami, see kees ja ajas üle äärte.

Kõndides läbi loominguga märgistatud elu võime me vaid oletada, millised kogemused on aeg-ajalt kunstile midagi lisanud või sealt ära võtnud. Näiteks on 1983. aastal Ungaris Kecskeméti emailiresidentuuris käimine toonud sisse võimsad mängud emaili kui palju kannatlikkust nõudva maalimistehnikaga. Aimata on ka ajastute moevoolude puudutust, eriti just emailmaalide geomeetrilises figuratiivsuses, meelalt dekoratiivses värvide pillerkaaris.

Üldjoontes on see olnud väljendusvabaduse poole liikumine. Kui vaadata tema 1970-ndate ehteid, siis alguses oli vaid traditsiooniline metall oma varjundite rikkuse ja piiratusega (hõbe – hall, kuld – kollane) ja sümbolid kõige algsemal moel. Kuid peagi, 1980-ndate pillavuses tuli sisse värv ja ka kujundid muutusid mitmeplaanilisemaks, vastuolulisemaks, raskemini tõlgendatavaks, maagiliseks.