Michael Manring Jõulujazzil – mees nagu orkester
Vahel muljub muusikasündmus sinusse nii tervikliku impressiooni, et oma puhast ratio’t sellest hiljem irrutada pole enam võimalik. Nullide ja ühtede jadast saab üksainus pikk “Oioi...” ning mõtte funktsioon kukub tagasi kordusele: “On see tõesti võimalik?” olgugi et silmad tunnistavad ja kõrvad kinnitavad.
Kuulates Michael Manringi viimast (2005. aasta) sooloalbumit “Soliloquy”, võib eelteadmuse kiuste ometi tunduda, et basskitarr jookseb mitmel rajal ja läbi efektimoodulite või siis on seda järelproduktsiooni käigus salamisi töödeldud. Ent kontsertsituatsioonis taasesitas instrumentalist analoogilise kõlapildi, pruukides vaid Boss GT-3 kitarriefektiprotsessorit ja kahte E-bow’d, mis ei varjaks kriitiliste kõrvade eest isegi kassipoja “njäud”. Lõviosa tööst tegid niisiis ära muusiku osavad näpud – ning nende jaoks spetsiaalselt disainitud instrumentaarium.
Manringi muusikaline missioon on nimelt aidata ümber mõtestada basskitarri traditsioonilist rolli, mis võrreldes teiste “seisustega” on ikka olnud “tšandala” rollis. Erinevalt kitarri või klaveri modaalsustest, on basskitarri valdavalt stigmatiseeritud eksklusiivse määratluse “rütmipill” kaudu. Ei plaadifirmad ega kontserdikorraldajad julge eriti investeerida soolobasskitarri. Püüdes seda olukorda parandada, on Manring kasutusse võtnud laiendatud võimalustega instrumendi, mis lubab jooksvalt muuta iga keele häälestust. (Vaadake näiteks YouTube’ist klippi “The Enormous Room”.)
Tänu sellele sai instrumentalist kujundada normaalsete ja kunstlike flažolettidega täidetud harmooniapildi ning joonistada meloodiakaari, seejuures jäi talle veel aega üle hoida pulseerimas rütmipõhja. Kohati tõmmati instrumendil akorde nagu elektrikitarril; sai kuulda 32-ndiknootides ja kahekäetehnikas arpedžosid, mille juures muusik sarnanes võrku punuvale ämblikule. Siis aga – rahunemine ja pikad pehmed kõlapannood. Burdoonhelidele loodi fookuseks idapärane ornamentika, mis paiguti meenutas üks-ühele sitarimängu, teisal imiteeris minaretist hüütud kutset palvusele. Artist ise nimetas oma musitseerimisviisi ka teadvuse voolu bassimänguks – see võttis päris tabavalt kokku piirideta kulgemise bluusist Zawinulini, viimasest Beethovenini ja viimaks “Valgete jõuludeni”. Elamuse pidi saama igaüks, kes polnud lausa kurt või pime.
Raul Vaigla, basskitarrist:
Väga priima! Eks muusika räägib muidugi iseenda eest, aga Manringi stiil on tõesti ainulaadne – see tuleneb nii tema mänguvõtete kombinatsioonidest kui ka eri häälestuste kasutamisest. Mulle on Manringi fretless-sound algusest peale meeldinud. Ta on ju Jaco Pastoriuse õpilane ning Pastorius on minu iidol olnud juba ammusest ajast peale. Kunagi proovisin plaatide pealt ka välja kuulata, et mida ta seal õigupoolest teeb. Ühel hetkel sain aga aru, et tavalisest häälestusest lähtudes ei ole mul võimalik selget pilti saada. Pealegi, igas sekundis toimub seal lihtsalt liiga palju, selleks et kõike jälgida.
