Michael Nyman avas Pöffi
Pöffi korraldajad on üritanud juba aastaid Michael Nymani Eestisse meelitada. Tänavu see viimaks õnnestus. Aga Nyman ise ei taha end tänapäeval hoopiski enam filmiga seostada.
“Tänapäeval peavad filmilavastajad end ise järjest rohkem heliloojaks,” nurises Nyman Pöffi alguse puhul antud pressikonverentsil. “Filmimuusikat kirjutades tunned seetõttu pidevalt, justkui oleks käed selja taha kinni seotud. Tihti antakse sulle ka vastuolulisi juhendeid ning tulemuseks on üks paras jama. Rääkimata sellest, et akadeemilised ringkonnad kirtsutavad su tegevuse peale nina.”
Koostöö Greenawayga
Siiski teatakse Nymani just filmiheliloojana, eeskätt tänu koostööle Peter Greenawayga, kelle filme ta on helindanud mõneteistkümnel korral. Helilooja jutust tuleb välja, et kohtumine kuulsa lavastajaga sündis juhututvuse kaudu ning Nymani ja Greenawayd on ühendanud peale loomingulise koostöö ka kauaaegne sõprus. Kunstilises plaanis võlus Nymani Greenaway filmide intellektuaalne külg, viimast aga Nymani muusika emotsionaalsus, ja nii kaks kunstnikku teineteist leidsidki.
Alates 1991. aastast nende teed lahknesid. Kui Nyman oli valdavalt nautinud laialdast loomingulist vabadust – näiteks oli tihtilugu Greenaway olnud see, kes kohandas enda stseene tema muusikale –, siis linateoses “Prospero raamatud” olevat komponisti põhjalikult ettevalmistatud loomingut kasutatud temaga kooskõlastamata viisil. Nyman tundis end reedetuna ning tegi selle Greenawayle teatavaks.
“Pärast seda ei ole ta minuga enam kunagi rääkinud,” võtab Nyman jutu kokku.
Siiski leiab maestro, et filmide helindamine on rikastanud tema loojanägemust, sundides ületama isiklikke eelistusi ja piiranguid ning töötama etteantud raamides hoopis uutel viisidel.
Film muusika tunnustuses
Näiteks Jane Campioni filmis “The Piano” pidi Nyman end kujutlema 19. sajandil Sˇotimaalt Uus-Meremaale ümberasunud tumma naisterahva rolli ning kirjutama muusika temast lähtuvalt. Muidugi oli see paras julgustükk. Aga nimelt tollest kassahitist pärinebki Nymani kuulsaim klaveripala “The Heart Asks Pleasure First”.
Tunnistades teatud sõltuvust filmiedust, ei seo Nyman oma muusika edu pelgalt sellega. Temale on film eelkõige muusika populariseerimise vahend ning loominguline katalüsaator.
Õnnestunuimaks filmimuusikaprojektiks peab Nyman Greenaway 1982. aasta filmi “Joonestaja leping”, mille puhul rakendas ta samuti historistlikku meetodit. Muusikateadlase kogemustepagasi põhjal valmisid minimalistlikud töötlused barokkhelilooja Henry Purcelli teemadel. Nymani sõnul oli ta tahtnud midagi säärast juba ammu teha ning seetõttu on tollel muusikal ka selgelt adutav iseseisvus.
Ent need olid kuldsed ajad, mis paistavad nüüdseks möödas olevat.
Michael Nyman
•• Sündinud 1944 Londonis.
•• Õppinud muusikat Londoni King’s College’is ja kuninglikus muusikaakadeemias.
•• Tegutsenud helilooja, pianisti, libretisti, muusikateadlase ja
-kriitikuna.
•• Avaldas 1974. aastal mõjuka monograafia “Experimental Music: Cage and Beyond”.
•• Kasutas esimesena terminit “minimalism” muusika kohta.
•• Lisaks iseseisvale heliloomingule kirjutanud hulgaliselt muusikat filmidele, telesarjadele, arvutimängudele, moeetendustele.
•• Loonud muusika üle kümnele Peter Greenaway filmile, kogunud kuulsust Jane Campioni filmiga “The Piano”.
•• Enda loomingus ühendab barokk- ja klassikalise muusika nüüdisaegse minimalismiga.
•• Alates 1970-ndate lõpust esinenud üle terve maailma oma ansambliga Michael Nyman Band.
•• 2005. aastal asutas plaadifirma MN Records.
•• Alates 1966. aastast abielus eestlase Aet Nymaniga (neiupõlvenimega Toome).
Intervjuu
Michael Nyman: emotsioonita muusika on lihtsalt igav
•• Olete esimene, kes tõi minimalismi mõiste muusikasse, määratledes seda: mitte kuigi palju toimub väga pika aja jooksul. Aga kas näete seost ka minimalistliku süvamuusika ja popmuusika vahel?
Absoluutselt. Juba siis, kui alustasin muusika komponeerimist 1970-ndate lõpul, oli mul slogan, mis kõlas umbes nii, et minu muusika tegemise eesmärk on tuua välja seos baroki, roki ja minimalismi vahel. Seal on tegelikult väga tugev ühisosa fraasistruktuuri, harmoonia ning korduste ja variatsioonide kaudu.
•• Aga on ju ka olulisi erinevusi?
Jah, muidugi. Näiteks ei kirjuta ma kunagi “laule”. Kogu popmuusika on mõne erandiga laulupõhine, oluline osa on sõnadel, lugude pikkus on kolm-neli minutit ning neil on teatud formaalne struktuur – salm ja refrään. Kui mina salmi ja refrääni struktuuri kasutan, on see erand ning ka sellisel juhul lähtun baroki-
traditsioonist.
Samuti on kommertsliku poplaulu eesmärk üsna erinev nüüdisaegse klassikalise muusika omast. Aga stiililiselt on palju sarnast. Tegelikult ei ole popmuusika keel edasi arenenud 16. sajandi populaarsest muusikast. See on nüüd pigem palju lihtsam ja primitiivsem, sellevõrra aga muidugi ka efektiivsem.
•• Ühe teie pala töötluse leiab juba Briti eksperimentaalse new wave’i bändi The Flying Lizards 1981. aasta albumilt. Minu meelest sobis see päris hästi popmuusika kaanonitega, kõlas kontekstis üsna loomulikult.
Mh-mh. See oli töötlus loost “Bird List”. Ka Scissor Sisters on seda kaverdanud. Ning asjaolu, et mõne minu pala võib võtta poplaulu taustaks, iseloomustab päris hästi minu muusika rolli tollasel muusikamaastikul ning selle seost minimalismi ja popmuusikaga, selle muusika tähendust. Seal, kus minu arvates kehastuvad katsetusvõimalused abstraktsemate muusikaliste modaalsustega, näevad teised potentsiaali poplauluna.
•• Teie muusika on väga emotsionaalne. Kas teie arust peab muusika tingimata kandma mingit kindlat emotsiooni või kavatsust?
Mis puutub minu filmimuusikasse, siis selle emotsionaalsus kasvab enamasti välja muusikalisest materjalist enesest, peaaegu juhuslikult. Film toob emotsiooni lihtsalt esile. Kui aga olen pidanud lähtuma mingist ettekirjutusest, olen end alati ebamugavalt tundnud. Vahel on seda muidugi vaja, nt mõne armastusstseeni puhul.
•• Mida arvate emotsioonivaba, puhta intellektuaalse muusika võimalikkusest?
Näiteks minimalism ilma emotsioonita on lihtsalt igav. See on vaid kujuta ja värvita süsteem ning formalistlike reeglite kiretu esitus. Muusikalisel materjalil abstraktsioonis ei ole ju omaenda elu, eraldi võetuna on see lihtsalt numbrite seeria, ei muud. Elu tuleb sellesse puhuda. Just emotsionaalse aspekti tõttu köidab muusika inimesi ja võib muuta nende elu.
