Michelle Obama — kael, mis keerab presidendi pead

 (6)

Ameerika Ühendriikide uus esileedi Michelle Obama on ka tema praegust staatust arvestamata tähelepanuväärne isiksus, kelle haare ulatub õhtutualettide valimisest märksa kaugemale.

 „Kallis, kas ma sobiksin sinu meelest presidendiks?”

„Võib-olla siis, kui sa suitsetamise maha jätad, kullake.”

Ligikaudu nii võis kõlada valimiskampaania eel Obamade kodus toimunud nõupidamine. Tegelikult jõudis mõni punane Marlboro Barack Obama huultele ka pingelistel kampaaniapäevadel, kuid abikaasa antud nõuandeid pole värske president kunagi kergekäeliselt kõrvale heitnud.

Kui Michelle Robinson 1989. aastal esimest korda Barack Obamat kohtas, oli autoriteedivahekord vaieldamatult naise kasuks. Michelle oli pärast õpinguid Harvardis läinud tööle õigusbüroosse Sidley Austin ja samasse firmasse suvepraktikale tulnud Baracki juhendamine jäeti värske töötaja hoolde.

Alles mõni kuu tagasi kohtamisi vältida lubanud ja tööle pühendunud Michelle olevat esialgu leidnud, et esmakursuslasest juuratudeng on liiga hea välimusega ja ladusa jutuga, seega ilmselt üks libe tüüp. Nii tõrjunud ta ka tagasi praktikandi esimesed lähenemiskatsed.

Töökaaslaste sõnul ei olnud daami tõrksust aga eriti märgata, pigem tundus, et ka Mic­helle tiirleb ümber Baracki nagu moosimaias herilane. Esimene film, mida paar koos vaatamas käis, oli Spike Lee „Do the Right Thing”.

Ei oska kaotada

Et Sidley Austini mustanahalisi töötajaid võis kahe käe sõrmedel üles lugeda, tundsid nii Barack kui ka Michelle end omamoodi vaatamisväärsusena. Sellest hoolimata oli nende taust täiesti erinev.

Baracki vanemad olid eri rassidest ja mis veel tähtsam, kõrgharidusega tippspetsialistid. Michelle kasvas üles Chicago töölispere kitsastes oludes, ehkki mitte päris vaesuses. Vanemad soovisid lastele anda nii head haridust kui võimalik. Tüdruk ja tema vanem vend, hilisem ärimees ja korvpallitreener Craig olid eakaaslastest märksa nutikamad: õppisid juba nelja-aastaselt lugema ja jätsid algkoolis ühe klassi vahele. Michelle lõpetas keskkooli oma lennu teise õpilasena, Princetoni ülikoolis sotsioloogiat õppides ei rahuldunud ta vähem kui cum laude’ga.

Kui Craig Robinson oma õega „Monopoli” mängis, kaotas ta teinekord meelega, et Michelle mängust ei tüdineks. „Mu õde on kehv sportlane,” nendib Robinson, „talle ei meeldi kaotada.”

Michelle’i ambitsioonid torkasid silma ka õigusbüroos, kus ta töötas turunduse ja autoriõiguste alal. Tema otsene ülemus Quincy White püüdis naisele anda võimalikult glamuurseid ülesandeid, ent Michelle kaebas siiski personaliosakonnale, et tema annet ei rakendata täiel määral. Põhimõtteliselt olevat ta kurtnud, et teda koheldakse kui kaheaastase staažiga töötajat, kes ta ka tõepoolest oli.

Kiretu töö on mõttetu

Probleem asus tegelikult sügavamal. Ülikooli minnes oli Michelle olnud kindel, et kasutab oma haridust neegrite positsiooni parandamiseks. Lõpetamise ajaks tundus olukord aga segasem. Tema lõputöö oli sügavalt isiklik, puudutades Princetoni mustanahalisi üliõpilasi ja nende suhet ülejäänud neegrikogukonnaga.

Ühest küljest tundis Michelle end ülikooliaastate jooksul sageli võõrkehana, seda ka kõige liberaalsemate õppejõudude ja kursusekaaslaste seltskonnas. Nüüd leidis ta aga, et jahib samu eesmärke, mida valged koolikaaslasedki – kas õppida edasi mõnes prestiižikas ülikoolis või otsida tasuv ametikoht suurkorporatsioonis.

Michelle siirdus Harvardi ja võttis seejärel vastu töö Sidley Austinis. Õppelaen vajas maksmist ja maailmaparandamine pidi ootama.

Hiljem tunnistas ta, et ei jäänud selle valikuga rahule. „Oli ebamugav „mersuga” suguvõsa kokkutulekule sõita, kui mu sugulased pidid toimetulekuks pingutama, nii et veri ninast väljas.”

Pealegi taipas Michelle, et ta ei suhtu oma töösse täieliku andumuse ja kirega ning seda ei tee ka kolleegid. „Kui sinu igapäevane tegevus ei paku sulle naudingut, siis mis on asja mõ-te?”

Kolm aastat hiljem läks Michelle juuramaailmast tagasi „inimeste sekka” ja asus tööle Chicago linnavalitsuses.

Loe veel

Linnapea Richard Dailey büroojuhi asetäitja Valerie Jarrett, kes töötab nüüd presidendi nõunikuna, meenutab, et tema alluvusse kandideerinud naisel oli üks nõue: ka ta kihlatu peab saama tööintervjuu juures viibida. Barack tahtis olla kindel, et Michelle ei pea suurlinna poliitikavoogudes üksinda triivima, vaid võib toetuda kogenud mentorile. Jarrett läbis selle ebahariliku katse edukalt ja Michelle vahetas oma hinnalise juristiameti tagasihoidliku assistendikoha vastu.

Peagi tõusis ta linnaplaneerimisameti majandusarengu koordinaatoriks, hakates looma strateegiaid Chicago tööhõive suurendamiseks ja linna ettevõtlusele elu sisse puhumiseks. Hiljem rakendas ta neid kogemusi riigiametnike värbamiseks loodud asutuse Public Allies tegevdirektorina ja Chicago ülikoolis eri ühiskondlikku laadi ametikohti täites.

Abieluni läks aega

Tuleb öelda, et musterpaari tee abieluni ei läinud niisama lihtsalt. Barack, kelle vanemad olid lahutatud, suhtus abielusse kui institutsiooni põlglikult. Michelle’i jonnakus aga jäi peale. Ühel romantilisel õhtusöögil, kus naine Baracki taas abieluteemadel näägutama asus, tõi kelner koos magustoiduga lauda karbikese, mille sees oli kihlasõrmus. „See peaks su suu kinni pane-ma,” mühatas Barack ja naasis magustoidu juurde.

1997. aastal sai poliitkarjääri alustanud Barack Illinoisi kohaliku senati liikmeks. Järgmisel aastal sündis paari esimene tütar. Töö viis mehe varemast märksa sagedamini kodust kaugele ja 2005. aastal Ühendriikide senaatoriks saamine ei parandanud asja.

Barack Obama kirjutab oma autobiograafias, et teise lapse sünni ajaks suutis Michelle oma viha vaevu vaos hoida. „Sa mõtled vaid endale,” süüdistas naine. „Ma poleks kunagi arvanud, et ma pean lapsed üksinda üles kasvatama.” Baracki sõnul olid mõlemad alatasa väsinud ja stressis ning neil oli vestlusteks vähe aega, romantikast rääkimata.

Omapärane naljasoon

Alguses mehe poliitikukarjäärile vastu olnud Michelle oli sunnitud olukorraga vähehaaval leppima, kandes siiski hoolt, et senaator ka lastega tegeleks ja aeg-ajalt prügiämbri välja viiks.

Lubanud abikaasal juba presidendiks kandideerida, loobus ta suuremast osast tööülesannetest, et kampaaniast osa võtta. Väidetavalt kirjutas Michelle oma kõned ise, kõneles ilma märkmeteta ja ümbritses end ainult naistest koosneva nõunike rühmaga. Demokraatide kandidaatide abikaasade seast oli ta kõige vähem tuntud.

Kampaania alguses mõjus tema irooniline huumorimeel ja harjumus asju otse öelda ameeriklastele veidi hämmastavalt, eriti kuna Michelle kippus oma abikaasat avalikkuse ees pilama. Nii said valijad otseallikast teada, et Obamal on naise arvates tobe eesnimi ja liiga suured kõrvad ning lisaks unustab mees võipaki tagasi külmkappi panna ja voodi korralikult üles teha.

„Ta ei ole uus messias, kes kõik asjad joonde ajab, vaid tavaline mees,” armastas Michelle rõhutada. „Mina näen muide parem välja,” naljatas ta ühel kampaaniaüritusel. „Ma olen nutikam ka.” Nähes, et selline taktika paneb demokraatide strateege kukalt kratsima, hakkas ta edaspidi hoolikamalt sõnu valima.

Samal ajal on Michelle öelnud, et Barack ei ole mingi tuhvialune. „Ma ei räägi kui tema vanemnõunik, vaid kui tema naine.”

Mitu korda rõhutatud väide, et presidendiproua ei mõjuta oma mehe poliitilisi vaateid, paneb mõtlema abielupaari seisukohtade erinevuse peale. Nii on rassiküsimusel neegerorjadest põlvneva Michelle’i ütlemistes olnud suurem kaal kui Baracki puhul, kelle mustad juured viivad otse Aafrikasse ja keda kasvatasid valged vanavanemad. Igal juhul võtsid konservatiivid Michelle’i kampaania käigus tõsiselt ette.

Kui abikaasad ühel kampaaniaüritusel räppkultuurist tuntud žestiga teineteise rusikaid puudutasid, nimetas Fox Newsi uudisteankur seda „terroristlikuks rusikalöögiks” ning tundis muret, millist mõju võivad sellised liigutused noortele anda. Tuleb öelda, et sportliku loomuga Michelle’i biitsepsid annavad Hillary Clintoni omadele silmad ette.

Michelle ise kehitas „vihase musta naise” sildi peale vaid õlgu, nentides, et kriitika käib kampaania juurde.

Suurima pahanduse tekitas tema aasta tagasi öeldud lause: „Esimest korda kogu täiskasvanuea jooksul olen ma oma riigi üle uhke, sest lootus tundub viimaks ometi tagasi tulevat.” Et tõeline patrioot peaks nähtavasti olema oma riigi üle uhke ka siis, kui selle poliitika tekitab temas piinlikkust, oli kriitikatormi kerge ennustada.

Ootamatult astus Michelle’i kaitseks välja Laura Bush, kes nentis, et presidendikandidaadi abikaasa sõnu võidakse alati meelevaldselt tõlgendada. Tänutäheks kinkis Michelle enne Valgesse Majja kolimist Laurale pastapliiatsi ja nahkköites päeviku, kirjutades sinna Louis L’Amouri tsitaadi: „Kord tuleb aeg, mil sa usud, et kõik on läbi. Ometi on see alles algus.”

Valimiste võitja väljakuulutamisel ei olnud Barack oma abikaasa kiitmisega kitsi. „Ma ei seisaks täna siin, kui mind poleks 16 aastat vääramatult toetanud mu parim sõber, meie perekonna nurgakivi, minu elu armastus ja riigi järgmine esileedi Michelle Obama,” kuulutas ta oma võidukõnes.

Pole uhkeks läinud

Michelle plaanib ka praegust esinduspositsiooni täites oma naabritüdruku-imagole truuks jääda. Oma kirjad signeerib ta üksnes sõnaga „Michelle”.

Juba on kirjutatud tema kangekaelsest soovist kanda pildistamise ajal „oma” riideid, pannes presidendi meeskonna disainieksperdid ahastusest vingerdama. Esileedi, kes eelistab vähe tuntud ja lihtsamalegi inimesele taskukohaseid rõivadisainereid, annab majanduskriisi ajal rahvale kahtlemata paremat eeskuju, kui andsid Sarah Palini luksuslikud kostüümid. Samuti on ta murdnud Washingtoni naiste seas valitsenud tava eelistada jaki ja seeliku konservatiivset komplekti.

Presidendi ametissenimetamise tseremoonial valget ja ühte õlga paljastavat kleiti kandnud Michelle pälvis moeajakirjanduses julguse ja naiselikkuse eest üldiselt kiitvaid kommentaare. Ajakiri Elle võrdles teda Jacky Kennedy ja Nancy Reaganiga, lisades, et uus esileedi ühendab endas traditsioonid ja julguse muutuda.

Mõni äärmuslikum neegriaktivist küll küsib, miks presidendiproua ei kanna üksnes mustade disainerite toodangut, ent rassilist segregatsiooni Michelle Valge Maja riidekapis korraldama ei hakka.

Kuigi presidendi naisel puuduvad ametlikud töökohustused, ollakse harjunud, et esileedi kasutab oma mõjujõudu mõne, peamiselt „pehmema” poliitikasuuna promomiseks. Michelle Obama on lubanud keskenduda sõdurite perede aitamisele ja naiste õigustele ning levitada oma kogemusi töö ja pereelu ühitamise ja ühiskondliku töö vallas.

Ta on õhutanud noori pöörama selga „korporatiivsele Ameerikale” ja valima pigem õpetaja või halastajaõe ameti kasuks, kuigi see tähendab väiksemat sissetulekut. „Me ei vaja maailma, mis on täis advokaate ja investeerimisnõustajaid,” ütles ta ühes kampaaniakõnes.

Eelkõige lubab Michelle Obama jääda emaks. Ka kampaania vältel ei ööbinud ta kodust eemal kunagi rohkem kui kaks korda nädalas. Praegu peab ta oma põhiülesandeks aidata tütardel uue kodulinnaga kohaneda.

Lapsi hoidma tuleb ka tema ema Marian Robinson, kes kolib samuti Valgesse Majja. Nii tuleb Barack Obamal hakata elama koos ämmaga.

Sümboolsel moel on Ameerika unistust kehastava esileedi jaoks Valge Maja turvameeskonnas kasutatav koodnimi Renessanss ehk Uuestisünd. Kui Barack Obama peaks tema õlgadele laotud ootusi petma, teeb Michelle tal kõrvad tuliseks, loodavad ameeriklased. 

USA esileedi

Michelle LaVaughn Obama

(snd Robinson)

Sündinud:

17. jaanuaril 1964 Chicagos

Haridus:

1985 lõpetas Princetoni ülikooli sotsioloogia erialal cum laude;

1988 sai Harvardi juurakoolist Juris Doctor’i kraadi (sarnaneb meie advokaadieksamiga)

Töö ja pere

•• 1988 läks tööle firmasse Sidley Austin

•• 1991 siirdus Chicago linnavalitsusse

•• 1992 abiellus Barack Obamaga, tütred Malia Ann (1998) ja Natasha (2001)

•• 1993 mittetulundusliku organisatsiooni Public Allies tegevdirektor

•• 1996 Chicago ülikooli õppeprorektor

•• 2002 Chicago ülikooli haiglate tegevdirektor kogukondlike küsimuste alal

•• 2005 sama asutuse asepresident suhtekorralduse alal

•• Alates 20. jaauarist 2009 USA esileedi

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare