1947. aasta päevik
Jaan Roos
Eesti Kirjanduse Selts 2000.
Jaan Roosi päevik on särav eelkõige kahel põhjusel. Esiteks on see tolleaegse eesti rahva mentaliteedi rikkalik ja sügav kajastus. Teiseks: erinevalt teistest tolle aja mäletajatest on Roos optimistlik ja oskab Eesti elu vaadelda rahvusvahelises kontekstis.
Eesti kirjanduskangelasest sarnaneb haridustegelane ja bibliofiil Roos kõige enam Toomas Nipernaadiga. Ta rändas pidevalt ringi juba siis, kui miski teda selleks ei sundinud. Ent päeviku laiahaardelisus ei põhine üksnes rännuhimul, vaid ka haruldaselt kirjul tutvusringkonnal. Ligi 20 koolidirektori aasta jooksul tuttavakssaanud õpilased ja õpetajad, kirikuõpetajad, kirjandusinimesed, ülikooli personal, kaasvõitlejad EÜSist, lai sugulaste ring.
Päeviku suurim väärtus on omaaegsete kuulujuttude edasiandmine. Millest rääkis eesti rahvas 1947? Hitler elab. Stalin on surnud. Vene väed lähevad kohe-kohe Eestist välja. 60 protsenti eestlastest küüditatakse Siberisse. Karotamm ja Veimer on raskelt haavatud. Kõik eestlased küüditatakse Siberisse. Veimer on surnud. Tõnisson elab. Lääne-Saksamaal on moodustatud eestlastest, lätlastest ja leedulastest 100 000 meheline armee. 5. mail tulevad Eestisse Hollandi väed ja venelased lahkuvad.
Kuulujutud moodustavad omaette maailma, suurejoonelise ning õudse. Kui nende lugude kohta ütleb autor sõnaselgelt, et kirjutab üles vaid seda, mida rahvas räägib ega soovita seda uskuda, siis vahetevahel on hirmu ja teadmatuse õhkkond ka Roosi enda tähelepanekutele mõjunud. Nii usub ta, et Tartu elanikest on kaks kolmandikku venelased ja Eestis elab veel vaid 350 000 hääleõiguslikku eestlast.
Meeleolu järsk kõikumine lootuse ja hirmu vahel on peajoon, mis rahva mentaliteeti iseloomustab. Kardetakse ja loodetakse kõige võimatumaid asju. Tõsielu kajastused mõjuvad selle kõrval kaunis kahvatuna, kuigi Roos märgib, et elada 1947. aastal Eestis on sama, mis und näha.
Mõne jutu kohta ei oska enam arvatagi, on see tõde või vale. Kas nelikvärss, mis lõpeb sõnadega "Ma nägin Venes peldikut, mis sita ära määrib" kuulub Mart Rauale? Kas Tartus tegutses inimlihast vorsti valmistamise vabrik?
Lisaks kirjutab Roos üles ka kõnekaid anekdoote ja pilkesalme. Ja muidugi tõestisündinud lugusid, kuigi tõe ja vale vahel puudus sel ajal tajutav piir. Ohtralt leidub märke rahva mandumisest. Kui tänapäeval oleks mingis kutsekoolis 110 poissi ja 10 tüdrukut ning tüdrukud magataksid igal öösel poisse, poleks see teab mis imeasi. 53 aastat tagasi aga oli.
Peaaegu pole enam abielusid, kus üks pool või mõlemad teineteist ei petaks, on Roos samuti tähele pannud. Adavere koolis juuakse nii palju, et klassipõrandad on oksega koos. Tartu on saanud Pivo-gradi hüüdnime. Pea igal leheküljel on juttu tapmistest, arreteerimistest, röövimistest venelaste poolt ning pealekaebamistest eestlaste poolt.
Raamatus vahelduvad optimismi- ja pessimismipuhangud, headus ja kurjus, lüürilised loodusmeele-olud ja poliitilised seisukohad. Roosi sõnaseade on täpne ja ladus, kogumulje erakordselt kirju.
Veiko Märka, literaat
