18. september 2008. Tänane ärkamine läks vaevalisemalt kui tavaliselt. Ei tea, kas asi on selles, et vanus hakkab peale tulema, kehvas füüsilises vormis või üleüldises meeleolulanguses. Depressioon on, aga mitte sügav.

Neljapäeval kirjutas Maimik Areenis “Endspielile” arvustuse. Ei teagi kohe, mida sellest arvata. Muidugi on see intelligentsele inimesele kohaselt kirjutatud jutt, aga kas see on ka adekvaatne, kas kõik on ikka nii roosiline, nagu Maimik kirjutab? Kahtlane.

Kahtlemist on viimasel ajal üldse kuidagi palju. Kahtlused inimsuhetes, kahtlused tulevikukujutlustes, kahtlused mineviku hindamises.

Kes ma siis selline olen, millised otsused mu senises elus on õiged olnud? Kas mu elus on üldse õigeid otsuseid olnud? Kuidas ma saan tulevikku vaadata, kuidas ma saan tulevikus midagi otsustada, kui ma pole kindel, et ma olen üldse kunagi midagi õigesti otsustanud? Või üldse otsustanud? Ei tea. Veel.

Pärast festivali kolmandat etendust ütles Veiko Märka, et ta kirjutab Ekspressi ise loo (piltidel näen ma mõjusam välja siiski profiilis, üllatav). Areen avaldas siis kaks arvustust. Aga mida see Märka üldse oskab kirjutada, mida ta teatrist teab? Või tiikidest? Ei tea. Ei usu. Märka on vist isegi vanem kui mina, ja samamoodi arengus seisma jäänud, kehvade hammastega. Aga Kati Pärna koha pealt on tal muidugi õigus...

Vahel tundub, et kogu maailm on hulluks läinud. Vahel jälle, et ainult mina ja minu lähimad sõbrad. Rääkisin sellest mõni aeg tagasi Berk Vaheriga. Tema arvas, et meie oleme enam-vähem ainukesed, kes on elu ja mõistuse juurde jäänud. Seda oli hea kuulda, aga raske uskuda.

Ivar Põllu on ka viimasel ajal kuidagi ebaadekvaatne. See vaimne pinge tundub talle liiga suure koormana. Esimene lavastus ja siis GenKlubi uutes ruumides uuesti käima jooksmine... Tal nüüd ju kaks last üles kasvatada. Mina ei saa lapsi vist iialgi. Kõik suhted tunduvad mingil hetkel nii ebasiirad ja ülepakutud, et osta või käoga kell, välismaa koerakutsikas ja lambanahast tuhvlid.

Raha on ka viimasel ajal jälle vähemaks jäänud. Vaja Tartusse puud osta, metsakuiva puu ruumimeeter on 600 krooni, 60-liitrine kott klotse 37 krooni. Etendusi on jäänud veel neli, ei usu, et me rohkem mängime või kuhugi festivalile pääseme. Keda see ikka huvitab…

Internetis kirjutati minu kohta, et varsti närivad mind ussid. Vaja advokaadilt küsida, kas seda saab tapmisähvardusena käsitada.

Aga üldiselt on kõik enam-vähem korras.

Andres Keil mängib Vaino Vahingut Tartu uue teatri tükis “Endspiel”.