Mida teeks tulevane kultuuriminister 500 miljoni kooniga?
Raivo Palmaru
Keskerakond
Mis on pikas perspektiivis suurimad ohud eesti keele ja rahvuskultuuri säilimisele? Mis samme astuksite praegu, et neid ohte minimeerida?
Suurim oht eesti keele ja rahvuskultuuri säilimisele on mõistagi demograafiline. Selle lahendused ei ole kultuuripoliitilised. Omaette küsimus on rahvuskultuuri kvaliteet. Olen seda meelt, et Eesti suurim arengutakistus on kultuuriline. Eeskätt kultuur, mitte poliitika määrab ära ühiskonna edukuse.
Nüüdisaegses ühiskonnas on kultuur põhiliselt meedia vahendatud, mistõttu me tegutseme meediakultuuri kontekstis. Sestap on eesti kultuuri üks põhiprobleeme meedia nüüdisajastamine.
Milline on kultuuriministeeriumi ja kultuuriministri portfelli staatus praeguses valitsuses? Millisena näeksite kultuuriministeeriumi ja -ministri positsiooni ideaalis, kuidas seda saavutada?
Isikutest sõltumatult kiputakse kultuuriministeeriumi käsitlema kui midagi teisejärgulist. See kajastub ka rahastamises. See, et viimase pooleteise aasta jooksul on kultuuriministeeriumi eelarve kasvanud 1,64 miljardilt 2,4 miljardile, on ränga võitluse tulemus. Kusjuures seda võitlust on saatnud ajakirjanike pidev sõim kultuuriministri aadressil. Mõistmata, millega on tegu, on ajakirjandus muutnud skandaalseks nii mõnegi seiga, mille tagamaa oli kultuuritöötajate palgatõus.
Kas kultuuri rahastamine riigieelarvest on piisav? Kui ei, siis millised oleks võimalikud lahendused, kuidas rahastamist parandada?
Ei ole. Aga probleem ei ole ainult kultuuriministeeriumile eraldatava raha hulgas. Vaja on muuta kogu kultuuri rahastamise süsteemi.
Kultuuri senine rahastamise on olnud eeskätt olemasoleva institutsionaalse struktuuri rahastamine ja sisuliselt status quo säilitamine. Selline rahastamismudel ei ole võimeline reageerima uutele nähtustele ja uutele väljakutsetele. Eesti kultuuripoliitika suund kultuuriinstitutsioonide säilitamisele seadis ohtu ka kultuuripoliitika teised ülesanded. Selles olukorras oli oluline suurendada kultuurieelarve paindlikku poolt. Seda on 2007. aasta eelarves ka tehtud.
Edasi on vaja veel kord suurendada riigi toetust kultuurile. Ehkki Euroopa Liidust tuleva raha hulk on pärast 2005. aastat peaaegu kümnekordistunud ja omateenitu maht kasvanud 95 miljonilt 136 miljoni kroonini, on vaja mõlemaga pidevalt tegelda. Tegelikult on vaja veelgi radikaalsemaid samme, aga nende eelduseks on haldusterritoriaalne reform.
Leidke palun kolm põhilist punkti, mille poolest erineb teie erakonna nägemus kultuuripoliitikast “konkurentide”, teiste praeguste parlamendierakondade omast.
Mis erinevusest saab juttu olla, kui seni on Eestis aetud ainult kahte enam-vähem terviklikku kultuuripoliitikat ja muid nägemusi pole keegi esitanud? Esimene oli Jaak Alliku poolt 1995. aastal sisse seatud säilitav-elitaarne kultuuripoliitika, mis oli tollal ainuvõimalik, ent mis 2000. aastate alguseks end ammendas. Teine on aastatel 2005–2006 toimunud kultuuripoliitika muutus. Selle olulisemad jooned on kultuuri rahastamise süsteemi muutmine, kultuuripoliitiliste otsuste tegemise süsteemi muutmine, üleminek elitaarselt kultuurikäsituselt demokraatlikule ja tähelepanu loomemajandusele. Kolm esimest tähendavad järelesibamist Euroopale. Viimase, loomemajandusele osutatud tähelepanu poolest oleme aga Euroopa Liidus esimeste seas. Loomemajandus on äärmiselt oluline, seda mitte ainult kultuuripoliitiliselt. 21. sajand on eeskätt individuaaltootmise sajand, milles kultuurikomponent on määrav.
Mis erakondade nägemus kultuuripoliitikast on teie omale kõige lähemal?
Ükski teine erakond peale Rahvaliidu (Jaak Allik) ja Keskerakonna ei ole terviklikku kultuuripoliitilist nägemust esitanudki.
Mis kultuurivaldkond on teie meelest maailma kultuuritippudele kõige lähemal? Mis võiks olla Eesti “kultuurne visiitkaart”?
Vaieldamatult muusika. Paljud eestlased võib-olla ei mõista, et meie filharmoonia kammerkoor, Vox Clamantis, Hortus Musicus jt, mitmed heliloojad – Arvo Pärt, Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür jt –, samuti mõned dirigendid, eeskätt Paavo Järvi, esindavad maailma tipptaset. Lihtne näide: sellel aastal juba 44. korda toimuv maailmakuulus Arturo Benedetti Michelangeli muusikafestival kannab pealkirja “Beethoven, Pärt: hinge hääled”. Milline võrdlus!
Mis kultuurivaldkonda peate kõige paremini, mida kõige kehvemini rahastatuks? Millest eri valdkondade erinev rahastamine sõltub?
Küsimus ei ole kaugeltki ainult valdkondade rahastamise proportsioonis. Põhiline on kultuurieelarve struktuuri probleem, mida valdkondadevaheline jaotus ainult osaliselt puudutab. Ainult läbi selle pilu ei saa kultuurieelarvega seonduvat vaadata – vastasel juhul oleksid tagajärjed kurvad. Disproportsioon on vaieldamatult olemas – see süvenes 2000. aastate alguses olukorras, kus senist institutsionaalset struktuuri enam vanaviisi rahastada ei saanud. Olen seda disproportsiooni võimalust mööda vähendanud. Kõige paremini, ja õigusega, on rahastatud muusika ning kõige halvemini kunst. Viimasel ei ole mingit õigustust.
Kui isiklikult teie käsutuses oleks 50 miljonit krooni eesti kultuuri arendamiseks, siis kuhu te selle praegu suunaksite? Aga 500 miljonit?
50 miljoniga toetaksin kahte asja: 2006. aastal loodud toetussüsteemi kooridele, orkestritele ja rahvatantsurühmadele ning meie rahvaraamatukogusid.
500 miljonit kulutaksin eeskätt meie kultuuripärandi digiteerimiseks. See on lähiaja kõige suurem väljakutse. Oleme digiteerimisega üsna palju tegelnud, kuid see vajab palju rohkem raha. Kui 500 miljonist midagi üle jääb, siis läheks see kirjandusele, sest kirjanduse käekäigust sõltuvad mitmed teised kultuurivaldkonnad – teatriportfellides on praegu üsna vähe nüüdisaegset eesti dramaturgiat ja ilma hea stsenaariumita on raske teha head filmi. Kirjandusel on veel üks oluline funktsioon – meie kultuuri põhikoodi, kirjakeele arendamine, mis omakorda stabiliseerib ja korrastab kõnekeelt.
Kas sport on kultuur – tähenduses, et kas saavutussport, aga ka rahvasport peaks tingimata olema kultuuriministeeriumi haldusalas?
Sport on kahtlemata kultuur ja peab muidugi olema kultuuriministeeriumi haldusalas. Nii on see ka meist palju suuremates riikides.
Mis keeli räägite?
Lisaks eesti keelele veel inglise, saksa, vene ja soome keelt.
Lõpetuseks (palun ausalt!) – mis oli viimane kontsert, mida kuulasite, etendus ja film, mida vaatasite, raamat, mida lugesite, kunstinäitus, mida külastasite?
Viimane oli vabariigi aastapäeva kontsert Tartus. Viimane enim meeldinud kontsert oli aga ERSO aastapäevakontsert, mida juhatas Paavo Järvi. Etendus – 14. veebruaril “Sortsid” Draamateatris. Viimast kinos nähtud filmi ei mäletagi, eelmisel nädalal vaatasin kodus DVD-l “Tulnukat” – ei meeldinud. Küllap minu viga. Viimane raamat: lõpetasin paar päeva tagasi Aivar Kulli “Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest” – soovitan kõigile. Viimane kunstinäitus oli ilmselt detsembris kunstihoones nähtud hiina nüüdiskunsti näitus “Linnailmed”.
Urmas Paet
Reformierakond
Mis on pikas perspektiivis suurimad ohud eesti keele ja rahvuskultuuri säilimisele? Mis samme astuksite praegu, et neid ohte minimeerida?
Pikas perspektiivis on suurim oht rahvaarvu oluline vähenemine ehk neid, kes eesti keelt ja kultuuri oluliseks peavad, jääb vähemaks. Selle ohu ärahoidmiseks on olulised kõik sündimust suurendavad sammud. Näiteks vanemahüvitis, lasteaiakohtade olemasolu, huvihariduse kättesaadavus ning loomulikult ka eestikeelse kõrghariduse jätkuv võimekus, aga ka infotehnoloogiliste rakenduste tarkvara ja kasutusliideste tõlkimine eesti keelde.
Teine oluline oht on see, kui ühiskonna hoiakutes ja väärtushinnangutes peaks toimuma oluline nihe, mis keele ja kultuuri arendamist enam oluliseks ei pea. Seda võimalust ei pea ma aga kuidagi reaalseks.
Milline on kultuuriministeeriumi ja kultuuriministri portfelli staatus praeguses valitsuses? Millisena näeksite kultuuriministeeriumi ja -ministri positsiooni ideaalis, kuidas seda saavutada?
Ministri ja ministeeriumi positsioon sõltub küllaltki palju sellest, kes on minister, kuidas teda hindavad valdkonna inimesed, tema erakond ja kolleegid valitsuses. Mulle väga meeldiks olukord, kus kultuuriministri koha võtab mõne valitsusse kuuluva erakonna esimees või mõni teine sisuline liider. See aitaks loomulikult kaasa kultuuriministri positsiooni tugevdamisele valitsuses.
Kas kultuuri rahastamine riigieelarvest on piisav? Kui ei, siis millised oleks võimalikud lahendused – kuidas rahastamist parandada?
Alati saab tuua sadu näiteid, kuhu oleks kohe raha juurde vaja. Ja see kehtib ka kultuurivaldkonna kohta. Seega ei ole kultuuri rahastamine piisav, kuid praegune olukord võimaldab siiski säilitada loometegevuseks ja loomingust osasaamiseks päris head keskkonda.
Kultuuri rahastamine riigieelarvest saab oluliselt suureneda ennekõike koos majanduskasvuga. Ja seega tuleb hoida juba loodut, et majanduskasv jätkuda saaks.
Leidke palun kolm põhilist punkti, mille poolest erineb teie erakonna nägemus kultuuripoliitikast “konkurentide”, teiste praeguste parlamendierakondade omast.
Soovime seadustada selle, et üks protsent summadest, mis on mõeldud investeerimiseks riigi poolt tellitud avaliku ruumina käsitletavatesse ehitistesse, kasutatakse kunstiteoste ja disaini sihttellimuseks avaliku keskkonna rikastamise huvides.
Loome kultuurkapitali juurde uue, vähemalt 50 miljoni kroonise aastamahuga Eesti disaini sihtkapitali, et toetada Eesti disaini.
Soovime neljakordistada pühakodade restaureerimisprogrammi mahtu ning suurendada mõisaarhitektuuri ja muu arhitektuuripärandi renoveerimise toetamist.
Kehtestame riikliku ringiraha, et igale kooliealisele lapsele oleks tagatud riigi tugi 2000 krooni eest aastas huvialaringis osalemiseks.
Mis erakondade nägemus kultuuripoliitikast on teie omale kõige lähemal?
Raske öelda, sest praktikat pole eriti olnud. Kuid teoreetiliselt IRL ja SDE.
Mis kultuurivaldkond on teie meelest maailma kultuuritippudele kõige lähemal? Mis võiks olla Eesti “kultuurne visiitkaart”?
See on mõnevõrra meelevaldne küsimus, kuid on selge, et keelebarjääri puudumise tõttu on muusikavaldkonnal rahvusvaheliselt ehk kergem läbi lüüa kui keelega seotud kultuurivaldkondadel. Samas on tippmuusika ja -muusikute konkurents samadel põhjustel seda tihedam. Aga on rõõm, et nii paljud Eesti heliloojad, dirigendid ja muusikakollektiivid on väga edukad olnud. Värske Grammy on selle kinnituseks.
Aga ka selline huvitav nähtus nagu eesti nukufilm on selgelt maailmatase.
Kui aga visiitkaardist rääkida, siis eri valdkondade tippude kõrval eksisteerib ainult Eestile omane, ainulaadne pärimuskultuur.
Mis kultuurivaldkonda peate kõige paremini, mida kõige kehvemini rahastatuks? Millest eri valdkondade erinev rahastamine sõltub?
Paraku ei saa nii öelda, et mõni kultuurivaldkond on hädas ja viletsuses ning mõni teine supleb rahas. Selliseid äärmusi ei ole. Küsimus on eri aspektides peaaegu kõigis kultuurivaldkondades, mis lisatoetust vajavad.
Eri valdkondade eelarvete erinevused tulevad ennekõike riigile kuuluvast kinnisvarast ja selle ülalpidamisele kuluvast rahast, näiteks teatrite puhul. Ehk sellest, kas ja kui palju on vaja kulusid, et loodu inimeste ette tuua. Selles osas oleks vaja lisatuge näiteks kujutavale kunstile kasumitaotluseta galeriide toetuseks.
Aga mõni valdkond ongi väga kallis, näiteks algupärane filmitoodang.
Kui isiklikult teie käsutuses oleks 50 miljonit krooni eesti kultuuri arendamiseks, siis kuhu te selle praegu suunaksite? Aga 500 miljonit?
Praegu suunaksin 50 miljonit krooni Eesti pühakodade korrastamiseks. Väga valus on vaadata, kuidas sajandeid püsinud pühakojad lagunevad kiiremini, kui neid korrastatakse. Pühakodade renoveerimise programm pole ikka veel käima läinud.
500 miljonist kroonist jaguks muidugi rohkemaks. Lisaks pühakodade lagunemisest päästmisele vajaksid praegu suuremat tuge head erateatrid, näiteks Von Krahl ja VAT-teater. Muusikas kuluks suurem tugi meie tippudele ERSO-le ja filharmoonia kammerkoorile, aga ka Eesti muusika ja muusikute paremale tutvustamisele nii välismaal kui ka suurtest linnadest kaugemates paikades Eestis. Eesti film vajaks lisa nii filmitootmiseks kui ka väärtfilmilevi arendamiseks ja väiksemates paikades filmivaatamise võimaluste taastamiseks või loomiseks. Head kirjanikud ja kunstnikud vääriksid suuremaid loomingulisi stipendiume ning raamatukogud tuge oma kogude täiendamiseks.
Samuti võiks suurendada tuge kasumitaotluseta kunstigaleriidele ning Veneetsiasse võiks teha Eesti kunsti maja.
Vaja oleks toetust kooridele, rahvatantsurühmadele ja orkestritele, et laulu- ja tantsupidude traditsioon säiliks ka pidudevahelisel ajal, et järgmises laulupeos saaks ikka kindel olla.
Ja kultuurkapitali võiks lisanduda disaini sihtkapital umbes 50 miljoni kroonise eelarvega.
Kas sport on kultuur – tähenduses, et kas saavutussport, aga ka rahvasport peaks tingimata olema kultuuriministeeriumi haldusalas?
Sport võiks olla endiselt kultuuriministeeriumi haldusalas. Kui kellelgi on hirm, et üks või teine valdkond elab eelarveliselt kuidagi teise arvel, siis seda ei ole.
Mis keeli räägite?
Eesti, inglise, vene. Enam-vähem saan hakkama saksa keelega ning mõnevõrra ka soome keelega.
Lõpetuseks (palun ausalt!) – mis oli viimane kontsert, mida kuulasite, etendus ja film, mida vaatasite, raamat, mida lugesite, kunstinäitus, mida külastasite?
Viimane kontsert oli ERSO-lt, kus dirigeeris Stefan Solyom ja klaverisolist oli Antti Siirala.
Viimane etendus oli Dostojevski “Sortsid” Eesti Draamateatris.
Viimane film oli Idi Aminist kõnelev “Šotimaa viimane kuningas”.
Viimane raamat, mille lõpetasin, oli Jan Kausi “Tema”.
Viimane kunstinäitus oli Hiina nüüdiskunstist kunstihoones.
Andres Herkel
Isamaa ja Res Publica Liit
Mis on pikas perspektiivis suurimad ohud eesti keele ja rahvuskultuuri säilimisele? Mis samme astuksite praegu, et neid ohte minimeerida?
Eesti keel on ohus niipea, kui me ei suuda seda arendada ja keele kasutusala laiendada. Me tahame õpetada eesti keele selgeks arvutile ja Eestis elavatele inimestele, kes seda veel ei oska. Keele infotehnoloogiline areng ja korralik terminoloogia võimalikult paljudes valdkondades on väga tähtis ja riik peab selle nimel rohkem panustama. Keeleinspektsioonist tahame teha laiema pädevusega keeleameti. Keelel on otsemõju ka kultuurile, sest eesti kultuur püsib emakeelsusel. Kultuuripoliitika häda on see, et kultuuri vahetu looja on jäetud tagaplaanile. Meie kultuuripoliitika on eeskätt loojale võimaluste andmine.
Milline on kultuuriministeeriumi ja kultuuriministri portfelli staatus praeguses valitsuses? Millisena näeksite kultuurministeeriumi ja -ministri positsiooni ideaalis, kuidas seda saavutada?
Kahjuks on kultuur praegu Eesti poliitika äärealal. Õieti pole see ühegi valitsuse jaoks olnud keskse tähtsusega ministeerium. Algul oli põhjuseks rahapuudus, nüüd muud probleemid. Praegu meenuvad ministeeriumiga seoses Sakala lammutamine ja ringhäälingu politiseerimise katse. Ministeeriumi juhtimine peab olema erapooletu ja demokraatlik, siin ei tohi ühte kultuurivaldkonda teiste vastu välja mängida või teha otsuseid parteipoliitilistest huvidest lähtudes.
Kas kultuuri rahastamine riigieelarvest on piisav? Kui ei, siis millised oleks võimalikud lahendused – kuidas rahastamist parandada?
Ei ole piisav. Riigieelarve üldmaht kasvab kiiremini kui kultuuri rahastamine. Me rõhutame ennekõike vajadust kahekordistada kultuurkapitali loomingutoetuste osa. Praegu täidab kultuurkapital pahatihti ministeeriumi muude eelarvetühikute täitmise otstarvet. Selle jaoks tuleb siiski riigieelarvest lisaraha leida, samuti suunaksime hasartmängumaksust laekuvat raha rohkem loovkultuurile ja leiaksime suurehitiste jaoks muid vahendeid. Ka erasektori ja omavalitsuste roll peaks olema suurem. Näiteks Soomes on omavalitsuste roll kas või teatrite rahastamisel märgatavalt suurem.
Leidke palun kolm põhilist punkti, mille poolest erineb teie erakonna nägemus kultuuripoliitikast “konkurentide”, teiste praeguste parlamendierakondade omast.
Rohkem tähelepanu loovisikutele kultuurkapitali ja muid meetmeid kasutades.
Muinsuskaitse ja miljööteadlikkuse rõhutamine, näeme suurt probleemi nn koleplaneeringute pealetungis.
Eesti Rahva Muuseumi puhul ei ole probleem üksnes uue hoone vajaduses. Tahame luua ühtse rahvusmuuseumi Eesti Rahva Muuseumi ja kirjandusmuuseumi ühendamisega.
Mis erakondade nägemus kultuuripoliitikast on teie omale kõige lähemal?
Sotsiaaldemokraatide oma. Reformierakonnaga on nii sarnaseid kui ka üsna erinevaid arusaamu. Roheliste vaated pole veel piisavalt selged, et järeldusi teha, ja ülejäänuid ma ei nimetaks.
Mis kultuurivaldkond on teie meelest maailma kultuuritippudele kõige lähemal? Mis võiks olla Eesti “kultuurne visiitkaart”?
Muusika, kui rääkida Arvo Pärdist ja Tõnu Kaljustest. Helikunsti eelis on universaalne keel, aga ma olen kindel, et oma elemendis on ka eesti kirjandus maailmatasemel, eriti 20. sajandi luule. Häda on selles, et see maailmatase on peamiselt meie endi jaoks.
Mis kultuurivaldkonda peate kõige paremini, mida kõige kehvemini rahastatuks? Millest eri valdkondade erinev rahastamine sõltub?
Hoidun kommentaaridest, mis eelistaksid ühte valdkonda teistele.
Kui isiklikult teie käsutuses oleks 50 miljonit krooni eesti kultuuri arendamiseks, siis kuhu te selle praegu suunaksite? Aga 500 miljonit?
50 miljonit jagaksin kultuurkapitali sihtkapitalide vahel ja nemad ise teeksid otsused, kellele ja kuidas seda jagada. 500 miljoni puhul jagaksin osa samal moel kultuurkapitalile, aga sealt jätkuks ka selleks, et Eesti Rahva Muuseum kiiremini edasi liiguks ja eesti kultuuri välismaal paremini tutvustataks. Väga võimalik, et mõni institutsioon või muinsuskaitseobjekt vajab hädasti lisaraha, aga sellise otsuse tegemine nõuab põhjalikumat analüüsi.
Kas sport on kultuur – tähenduses, et kas saavutussport, aga ka rahvasport peaks tingimata olema kultuuriministeeriumi haldusalas?
Hoiaksin spordi jätkuvalt kultuuriministeeriumi haldusalas. Kindlasti on Eesti riigil pakilisemaid halduskorralduslikke probleeme ja ma ei näe spordi irrutamisel kultuurist erilist mõtet.
Mis keeli räägite?
Lisaks eesti keelele olen harjunud iga päev töötama inglise ja vene keeles, see tähendab intervjuud, kõned, debatid, dokumentide koostamine – kõik, mida poliitik peab oskama. Vajadusel saan hakkama ka prantsuse ja soome keelega. Saksa keel, peab tunnistama, on üha enam roostes.
Lõpetuseks (palun ausalt!) – mis oli viimane kontsert, mida kuulasite, etendus ja film, mida vaatasite, raamat, mida lugesite, kunstinäitus, mida külastasite?
Viimane kontsert oli vabariigi aastapäeva kontsert. Etendus oli “Faust” Jarek Kasari ja Rein Paku esituses Von Krahli teatris, lavastaja Taavi Eelmaa. Raamat, millega äsja pikemalt töötasin, on Linnart Mälli, Märt Läänemetsa ja Teet Toome “Ida mõtteloo leksikon” – selle kohta tellis Eesti Ekspress arvustuse ja varsti peaks see ilmuma. Näitus oli Jüri Arraku juubelinäitus. Filmidega on raskem lugu. Jah, Pöffil vaatasin mitut dokumentaalfilmi ja isegi kommenteerisin mõnda, pärast pole kinno jõudnud. Viimane oli “Teisitimõtlejate hääled”, masendav film Tšetšeenia kohta.
Peeter Jalakas
Erakond Eestimaa Rohelised
Mis on pikas perspektiivis suurimad ohud eesti keele ja rahvuskultuuri säilimisele? Mis samme astuksite praegu, et neid ohte minimeerida?
Ohud on sarnased kogu regioonis – liigne tarbimine, väikekodanlus ja vähene vaimsus.
Konkreetselt eesti rahvuskultuuri suurim oht on loomulikult eestlaste paratamatu väljasuremine.
Õpetajaamet tuleb tõsta ausse ja vääriliselt tasustada, haritlase positsioon ühiskonnas taastada. Tuleb resoluutselt vastu astuda rahandus- ja majandusministeeriumi kesksele rollile ühiskonnaelu korralduses.
Milline on kultuuriministeeriumi ja kultuuriministri portfelli staatus praeguses valitsuses?
Ei taha kommenteerida.
Millisena näeksite kultuuriministeeriumi ja -ministri positsiooni ideaalis, kuidas seda saavutada?
Ideaalis on minister muidugi särav ja rahva poolt armastatud, hea maitse ja hiilgavate ametnikuoskustega inimestetundja. Reaalsuses piisab hakkamasaamiseks kas või ühest, hästi hakkamasaamiseks kahest neist kriteeriumeist.
Ilmselt aitaks ministeeriumi tööle kaasa loomeliitude ja kultuuriavalikkuse laiem kaasamine otsuste ja plaanide lahkema ja arusaadavama selgitamise abil, kuid olulisim on arusaam, et ministeeriumi roll ei ole mitte kultuuri juhtida, õpetusi ja hinnanguid anda, vaid tagada kultuuri õitsenguks vajalikud tingimused.
Kas kultuuri rahastamine riigieelarvest on piisav? Kui ei, siis millised oleks võimalikud lahendused – kuidas rahastamist parandada?
Ei ole piisav. Õigem oleks küll öelda – ei ole proportsioonis. On ju elatud ka hullematel aegadel, kuid praeguse eelarvemahu juures on suhe kultuuri kehvake. Üks võimalus, mida tasuks kaaluda, oleks kultuuri rahastamise sidumine SKT-ga. Teine, ehk olulisemgi, oleks muuta sponsorlus ja metseenlus ettevõtjaile atraktiivsemaks.
Leidke palun kolm põhilist punkti, mille poolest erineb teie erakonna nägemus kultuuripoliitikast “konkurentide”, teiste praeguste parlamendierakondade omast.
Ma ei arva üldse, et erakondade kultuuripoliitika oleks väga kardinaalselt erinev. Koostajad on ju kõik intelligentsed inimesed. Mõni haritlane leidub igas erakonnas ja nii ollakse siin paljuski ühte meelt, erinevalt muudest programmiosadest. Seda on näidanud ka mitmed kultuurialased valimisdebatid. Rohelistele on ehk omane suurema mitmekesisuse rõhutamine kõigis eluvaldkondades, nii kultuuris kui ka selle rahastamises.
Mis erakondade nägemus kultuuripoliitikast on teie omale kõige lähemal?
Meeldib sotside kohaliku kultuurielu edendamise plaan, ka arusaam rahandus- ja kultuuriministeeriumi suhetest on sarnane. Meeldib Reformierakonna Eesti kunsti tellimise plaan ning soov lõpetada omandivormil põhinev vahetegemine kultuuriasutuste finantseerimisel. Meeldib Rahvaliidu soov töötada välja meetmed vaimse kultuuripärandi kaitseks. Meeldib isamaalaste plaan suurendada kultuurkapitali toetusi ja vähendada bürokraatiat.
Mis kultuurivaldkond on teie meelest maailma kultuuritippudele kõige lähemal? Mis võiks olla Eesti “kultuurne visiitkaart”?
Muusika.
Mis kultuurivaldkonda peate kõige paremini, mida kõige kehvemini rahastatuks?
Parimat ei oska ega taha esile tuua, kehvimas olukorras on film ja rokkmuusika.
Millest eri valdkondade erinev rahastamine sõltub?
Eks valdkondade eripärast, võimalustest ja kultuurilistest traditsioonidest. Tihti kahjuks ka rutiinist.
Kui isiklikult teie käsutuses oleks 50 miljonit krooni eesti kultuuri arendamiseks, siis kuhu te selle praegu suunaksite? Aga 500 miljonit?
Püüaksin vältida selle kasutamist ehituses. Kui tegemist oleks summaga, mis potsataks lauale võluväel, s.t ei tuleks millegi muu arvelt, ja kui oleksin vaba komisjoni kokkukutsumise vajadusest, telliksin Eesti autoritelt teoseid. Selle eest saaks näiteks kaks täispikka mängufilmi, mitu rahvusvahelise osalusega teatriprojekti, kümmekond raamatut, ühe ooperi ja mitu väga heal tasemel kunstinäitust.
Kui ka 500 miljoniga ei kaasneks mingeid kohustusi (kui summa eraldajaks on FIE Kuld Kala), siis paneksin raha teenima ja käivitaksin kultuurkapitali juurde ühiskonda käsitleva kunstifondi.
Kas sport on kultuur – tähenduses, et kas saavutussport, aga ka rahvasport peaks tingimata olema kultuuriministeeriumi haldusalas?
Kindlasti ei ole see ainumõeldav lahendus. Loogilisemalt tundub see seotud olevat tervishoiu ja haridusega. Lihtsalt ühe ministeeriumi haldusalast teise tõstmist ma aga põhjendatuks ei pea. Seda tasuks kaaluda juhul, kui õnnestuks ellu viia kohalikele omavalitsustele suuremat otsustusõigust andev ja üldist tsentraliseeritust vähendav haldusreform.
Mis keeli räägite?
Eesti, inglise, saksa, soome, vene, pisut tönkan veel mõnda.
Lõpetuseks (palun ausalt!) – mis oli viimane kontsert, mida kuulasite, etendus ja film, mida vaatasite, raamat, mida lugesite, kunstinäitus, mida külastasite?
“Totu Kuul”, “The Secret”, “Nuga”, “Meie igapäevane jää”, Nyyd-Ensemble, Ene-Liis Semper.
Indrek Saar
Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Mis on pikas perspektiivis suurimad ohud eesti keele ja rahvuskultuuri säilimisele? Mis samme astuksite praegu, et neid ohte minimeerida?
Liberaalse moraali, s.o totaalse individualismi kultus. Keel ja kultuur on jagatud väärtused. Täiuslik individualist jagab vaid ühte tõekspidamist: raha annab vabaduse.
Kodanikuühiskond (millest on paraku saamas sama õõnes termin nagu “innovatsioon”, “integratsioon”, “loomemajandus”, “teadmistepõhine majandus” jne) saab areneda vaid väärtuspõhise ühistegevuse kaudu – loomeliidud, seltsid jm. Loomeliidud, eriti nende ümarlaud, peaksid mängima kultuuripoliitika kujundamisel oluliselt suuremat rolli.
Kultuuri- ja spordiseltsid peavad saama tunduvalt stabiilsema finantseerimise, aga eelkõige sisulise ja arusaadava arengukava või seaduse, mis peab sündima tihedas koostöös vähemalt haridus- ja teadusministeeriumiga, aga normaalne oleks kaasata ka sotsiaal- ja siseminister ning majandusministeerium.
Haridus peab olema prioriteet ka tegelikult, mitte ainult valimiseelses retoorikas. Kvaliteet ei saa tõusta, kui me ei taga oluliselt rohkem raha õpetajate koolituseks ja õpetajate palkadeks.
Milline on kultuuriministeeriumi ja kooltuuriministri portfelli staatus praeguses valitsuses?
Parem ei kommenteeri.
Millisena näeksite kultuuriministeeriumi ja -ministri positsiooni ideaalis, kuidas seda saavutada?
Nii nagu kultuuri roll ühiskonnas on “jutlustada” põhiväärtusi ja genereerida loomingulisust, peaks ka kultuuriministeerium olema valitsuse südametunnistus ja ideede generaator. Samuti on kultuuriala juhid tavaliselt head meeskonna liitjad, kuna praktikas tuleb iga päev meeskonnaks liita palju isiksusi, kes tipp-poliitikud kahtlemata on.
Kas kultuuri rahastamine riigieelarvest on piisav? Kui ei, siis millised oleks võimalikud lahendused – kuidas rahastamist parandada?
Tuleb lihtsalt kokku leppida, et rahastamine peab taas jõudma vähemalt nelja protsendini riigieelarve kogumahust.
Leidke palun kolm põhilist punkti, mille poolest erineb teie erakonna nägemus kultuuripoliitikast “konkurentide”, teiste praeguste parlamendierakondade omast.
Inimesed. Meie erakonnas on enim kultuuriinimesi ja sealhulgas ka võimekaid kultuurijuhte, kes praktikas on ennast tõestanud.
See annab ühtlasi ka teadmise, et kultuuri jaoks on oluline eelkõige inimene/looja, kellele tuleb luua tingimused.
Püüame tegeleda terviku, mitte vaid üksikküsimustega, ja kokku leppida terviklikus nägemuses pikemas perspektiivis, mitte teha ühekordseid rahasüste.
Mis erakondade nägemus kultuuripoliitikast on teie omale kõige lähemal?
Mõttelaadilt ehk roheliste oma.
Mis kultuurivaldkond on teie meelest maailma kultuuritippudele kõige lähemal? Mis võiks olla Eesti “kultuurne visiitkaart”?
Seda ei saa käigu pealt otsustada. Selle kujundamine eeldab põhjalikku ja pikaajalist koostööd välis-, haridus- ja teadusministeeriumiga.
Praegu on esirinnas muusika, mille üle võime tõeliselt uhked olla. Aga sellest üksi on vähe, kuna klassikalise muusika potentsiaalne tarbija moodustab üle maailma vaid ühe protsendi elanikkonnast. Meil on vaja ka midagi “rahvalikumat”.
Sport on samuti heas seisus, aga üsna sama probleemi ees.
Mis kultuurivaldkonda peate kõige paremini, mida kõige kehvemini rahastatuks? Millest eri valdkondade erinev rahastamine sõltub?
Probleem ei ole rahastamises, vaid igasuguse pikema visiooni puudumises. Kultuur ei saa igal eelarveaastal jälle nullist alustada. Kultuuriministeeriumi arengukava ja selle seos riigieelarvega on paraku aga farss.
Kui isiklikult teie käsutuses oleks 50 miljonit krooni eesti kultuuri arendamiseks, siis kuhu te selle praegu suunaksite? Aga 500 miljonit?
Ühekordne rahasüst kultuurile on Juuda suudlus.
Kas sport on kultuur – tähenduses, et kas saavutussport, aga ka rahvasport peaks tingimata olema kultuuriministeeriumi haldusalas?
Kehakultuur või sport kannab endas samasugust eesmärki nagu kõik teised kultuurivaldkonnad: püüdu saavutada ideaali jagatud väärtuste kaudu ning muuta seeläbi inimest ja ühiskonda tervemaks ja harmoonilisemaks. Loomulikult on sel ka oluline ühisosa haridus-, teadus- ja sotsiaalministeeriumiga, nagu ka kõigil teistel valdkondadel.
Praegu ongi ministeeriumid kapseldunud kitsalt oma rida ajama, piisava ühistöö puhul ei oleks sellist küsimust ilmselt vaja küsida.
Mis keeli räägite?
Taani, inglise, vene ja saksa. Saan suheldud ka rootslaste ja norralastega.
Lõpetuseks (palun ausalt!) – mis oli viimane kontsert, mida kuulasite, etendus ja film, mida vaatasite, raamat, mida lugesite, kunstinäitus, mida külastasite?
Rakvere teatri näitlejate ja Ooper-Kvarteti vene romansid Estonia talveaias;
int.act.unioni/Taavet Janseni “Algorütm” Kanutis;
Mark Soosaare dokumentaalfilm “Vabatahtlikud”;
“Moraalsed valikud. Lisandusi Eesti kultuuriloole”;
Vladimir Sutjagin, Jüri Arrak, Mihail Savitski Pärnu uue kunsti muuseumis.
Jaak Allik
Rahvaliit
Mis on pikas perspektiivis suurimad ohud eesti keele ja rahvuskultuuri säilimisele? Mis samme astuksite praegu, et neid ohte minimeerida?
Suurimad ohud lähtuvad ikkagi meie endiselt negatiivsest iibest. Seega tuleb toetada kõiki häid ettepanekuid, mis on suunatud lastega perede täiendavaks abistamiseks. Pean selle all silmas mitte ainult sünnitoetusi, vaid lastega paratamatult seotud kulutuste võtmist kogu ühiskonna kanda. Käesolevas kontekstis rõhutaksin eriti tasuta huvihariduse võimaldamist koos huviõppe lülitamisega ainekavadesse juba algkoolist alates.
Milline on kultuuriministeeriumi ja kooltuuriministri portfelli staatus praeguses valitsuses?
Ministeeriumide formaalsed positsioonid valitsuses on meil võrdsed. Tegelikkus sõltub konkreetse ministri isiksusest ja tema läbisaamisest kolleegidega, eriti peaministriga. Ideaalilähedaseks peaksin kultuuriministri omaaegset positsiooni Tiit Vähi ja Mart Siimanni valitsustes. Saavutada saab seda valimistulemuste abil.
Kas kultuuri rahastamine riigieelarvest on piisav? Kui ei, siis millised oleks võimalikud lahendused – kuidas rahastamist parandada?
Kultuuri rahastamine pole kunagi piisav, kuid arvestades meie tervishoiu ning teadus-ja arendustegevuse totaalset alarahastatust (EL-i keskmiste näitajatega võrreldes), on optimaalseks eesmärgiks kultuuri rahastamise tõus eelarve keskmise tõusu piires (2007. aastal oli see isegi pisut suurem).
Leidke palun kolm põhilist punkti, mille poolest erineb teie erakonna nägemus kultuuripoliitikast “konkurentide”, teiste praeguste parlamendierakondade omast.
Õnneks on need nägemused üsna sarnased. Meie riiklik kultuuripoliitika on olnud juba 12 aastat järjepidev ja stabiilne. Rahvaliit rõhutab ehk teistest rohkem regionaalsete toetuste tähtsust (kohalikele omavalitsustele suunatud investeeringuabi ja rahvakultuurikollektiivide riiklikku toetusvõrgustikku koos nn omakultuuri seadusega). Nõus ei tahaks olla sotsiaaldemokraatide mõttega kultuurkapitali seaduse muutmisest ning praegu hästi toimiva süsteemi reorganiseerimisest. Seda seadust oleks targem mitte puutuda.
Mis erakondade nägemus kultuuripoliitikast on teie omale kõige lähemal?
Nagu juba öeldud – 80 protsendi ulatuses kõigi.
Mis kultuurivaldkond on teie meelest maailma kultuuritippudele kõige lähemal? Mis võiks olla Eesti “kultuurne visiitkaart”?
Eks ikka süvamuusika, eriti Tõnu Kaljuste kui maailmamastaabis loojaisiksus, ning ka meie animafilm. Tulin äsja Viinist ja uhke oli lugeda suurtelt afiššidelt Kristjan Järvi ja Ain Angeri nimesid. Aga meie visiitkaardiks võiks saada Eesti Instituut, kui see kultuuriministeeriumi kasulapse seisusest tõsta välis- ja kultuuriministeeriumide ühiseks kroonijuveeliks, samasse staatusesse nagu on Rootsi, Prantsuse, Saksa ja Inglise vastavad asutused. Ressursse selleks ju leiaks, kui ühendada ka kultuuriatašeede ja Eesti Instituudi tegevused.
Mis kultuurivaldkonda peate kõige paremini, mida kõige kehvemini rahastatuks? Millest eri valdkondade erinev rahastamine sõltub?
Rahastamise erinevused kultuuriministeeriumi eelarves ei tulene mitte valdkondade prioriteetsusest, vaid riigipalgaliste töötajate arvust ühes või teises valdkonnas. Kindlasti vajaks praegu kõige enam täiendavat rahastamist muinsuskaitse ning riigitoetus võiks laieneda ka eragaleriide tegevusele.
Kui isiklikult teie käsutuses oleks 50 miljonit krooni eesti kultuuri arendamiseks, siis kuhu te selle praegu suunaksite? Aga 500 miljonit?
Osaga 50 miljonist võiks luua näiteks 200 sajatuhandelist stipendiumi kohalike koori-, tantsu- ja isetegevusjuhtide toetamiseks. Teise osa suunaksin sihtotstarbeliselt just noorte kultuuriloojate abistamiseks. Pean silmas selliseid projekte nagu Tallinna Kultuurikatlamaja, Värske Rõhk, akadeemia Non Grata, Tallinna ja Viljandi teatriüliõpilaste diplomilavastused, filmidebüüdid jne. 500 miljonit on aga kindlasti juba praegu puudu meie järgmise kultuuri suurehituse, Eesti Rahva Muuseumi rahastamisest.
Kas sport on kultuur – tähenduses, et kas saavutussport, aga ka rahvasport peaks tingimata olema kultuuriministeeriumi haldusalas?
Mul on hea meel, et just meie kultuurimeistrite eestvõttel loodi omal ajal kultuurikapitali alla kehakultuuri sihtkapital. Nii tippkultuur kui ka tippsort on mõlemad meie väikese riigi visiitkaartideks ja iga teise ministeeriumi haldusalas jääks sport perifeerseks. On kahju, et kultuuriministeeriumi haldusalasse ei õnnestunud tuua ka turismiametit, mis lõpuks hoopiski likvideeriti.
Mis keeli räägite?
Eesti, vene ja inglise keelt.
Lõpetuseks (palun ausalt!) – mis oli viimane kontsert, mida kuulasite, etendus ja film, mida vaatasite, raamat, mida lugesite, kunstinäitus, mida külastasite?
EV 89. aastapäevale pühendatud Viljandi isetegevuslaste kontsert Ugalas.
Kaks Dostojevski-esietendust: “Sortsid” Draamateatris ja “Onu unenägu” Vene Teatris.
M. Raadi “Nuga” Toompea kinos.
Jaan Toominga luulekogu “Huum”.
“Kehaturg” Tallinna kunstihoones.
