Mida teha, et meid saaks palju?
Eesti pere ideaalmudel on kolm last, väidab Tartu Ülikooli teadur Kati Karelson rahvusvahelises uurimuses, kus võrreldakse Rootsi, Saksa, Itaalia ja Eesti perepoliitikat.
Naistearst Kai Haldre vaidleb vastu, et kolm ja rohkem last on eestlaste seas viimasel kümnendil pigem erakordne kui tavaline.
Karelson täpsustab uurimuses, et selline arusaam kuulub laulva revolutsiooni aega, kui Justament laulis “Maa tuleb täita lastega” ning vallandus beebibuum. Toonased hüüdlaused on vahepeal asendunud jutuga, et ebastabiilsesse ja väheturvalisse Eestisse lapsi sünnitada pole mõtet. Aga tasapisi hakkab kolme lapse retoorika tagasi tulema.
Tänased küsitlused näitavad, et Eesti peres võiks keskmiselt olla 2,64 või vähemalt 1,82 last. Praegu on uurimuse küsimustele vastajatel keskmiselt 1,3, aga soovitakse 2,44 last. Veelgi enam: kui 2001. aastal sündis kolmas laps igal 12. emal, siis eelmisel aastal juba igal 10. emal.
Naistearst Haldre teab praktikuna, et peresse sünnib enamasti nii palju lapsi, kui palju neid on välja mõeldud oma varasemas ettekujutuses perekonnast. Lapsi sünnitatakse ikka endale, mitte kellelegi teisele, ammugi mitte kampaania korras riigile. Muidugi on erandeid.
Uurimusest veel: poolikuid lapsi tegelikult pole, vaid pooled sünnitusealised soovivad endale kahte ning kolmandik kolme last. Teised küsitlused soovitu ja tegelikkuse kohta näitavad aga: kui peres on üks laps, siis mõtleb kolmele järeltulijale umbes kümnendik, kui aga teine laps on sündinud, peab kolmandat võimalikuks juba 40 protsenti.
“Mitme lapse saamine sõltub eelkõige sellest, kas eelmine lapsesaamise kogemus on olnud positiivne või mitte,” ütleb naistearst. “Kuidas see on mõjunud enesetundele, sealhulgas materiaalsele elukvaliteedile, partnerlussuhtele ja väärtushinnangutele. Kui raseduse kulg on olnud väga raske või sündinud on terviserikkega laps, siis see võib takistada järgmiste laste sündi,” lausub ta.
Kui kallis on laps?
Kui kõrges eas Aino Järvesoo tõstatas mõni aasta tagasi loosungi, et igale lapsele peaks riik maksma 1000 krooni kuus, mõtles suur osa eestlastest: üllas mõte küll, aga kuulub kaugete unistuste kilda.
Kui Eesti Päevaleht palus Leili Matsaril sotsiaalministeeriumist arvutada ühe kolmelapselise pere võimalused riigilt majanduslikku tuge saada, ilmnes, et number pole üldse kaugel 1000 kroonist! Kui lisada veel kohalike omavalitsuste kulud lastele, on 1000 krooni kohati kuhjaga täis.
Pinnonenide 4-lapselise pere arvutus, kui palju neil igale lapsele kuus kulub, näitas, et enam-vähem normaalsete kasvutingimuste puhul Tallinnas peab pere arvestama kuni 3000 krooniga kuus lapse kohta. Ülle Pinnonen tõdeb, et igapäevast arvestust nad ei pea – lihtsalt üritatakse hakkama saada. Õpetajast pereema lisab, et õhtu lõpuks, mil pere kulusid üritati täpsemalt välja arvutada, muutus pereisa üsna morniks.
Iibe tõstmise üle arutledes pidasid pea kõik, kellega Eesti Päevaleht rääkis, kõige olulisemaks teguriks ühiskonna suhtumise muutmist. “See on kõige odavam, aga kõige raskemini saavutatav mõjutusvahend,” ütleb aastaid Eesti demograafilist olukorda uurinud emeriitprofessor Ene-Margit Tiit ja paneb lapsesõbraliku ühiskonna loomise konkurentsitult esimesele kohale.
Samas tõestavad nii Eesti-sisesed kui ka rahvusvahelised uurimused, et Eestis ei sünni lapsi eelkõige majanduslikel põhjustel.
“Miks räägitakse, et eesti naised on laisad ning individualistlikud ega taha eestlaste rahvaarvu suurendada!” pahandab naistearst Haldre. “Naised on pigem vastutustundlikud.”
Pikka aega on uurijad ja arvajad lohutanud, et Eestis on laste sünnitamist viimasel kümnel aastal lihtsalt edasi lükatud ja lapsed hakkavad tulema, kui majanduslik olukord paraneb. Enam nii optimistlikud ei olda: varem või hiljem sünnitab peaaegu iga naine küll vähemalt ühe lapse. Statistika järgi on üheksa naist kümnest 30. eluaastaks emaks saanud, aga sündimata jäänud varased lapsed jäävadki sündimata.
Haritud ema elu pole ainult laste kasvatamine
Kui ema erinevate rollide ühendamise puhul räägitakse rahvusvahelisest kogemusest, tuuakse eeskujuks Rootsit, kus naiste-meeste võrdõiguslikkus kõrges hinnas. Et naise roll pole ainult sünnitada ja kodus lapsi kasvatada, vaid talle peab jääma ka enese teostamise võimalus.
See arusaam sobib meilegi, sest ka eesti naised tähtsustavad üha enam tööalast eneseteostust. See on tegelikkus, millega peab arvestama, kui soovida igasse peresse 1,3 lapse asemel 2,64 last.
Samas pole isegi Rootsis kõik kaugeltki veel roosiline: nelja riigi võrdlevas uurimuses kurdavad ka rootslannad, et tööandjad pelgavad rasedaid.
Oma esimese lapsega naise asemel kodus olnud IT-mees Linnar Viik soovitab, et isade kanda võiks jääda vähemalt kolm kuud lapsepuhkust, et tekitada “positiivne diskrimineerimine” tööturul. Mõte selles, et tööandja jaoks oleks ühesugune “risk” võtta tööle nii noor naine kui mees, kes mõtleb pere suurenemisele.
Kai Haldre peab ebaõiglaseks valikut, mis naiste ette seatakse: kas töö või kodu. 10-12 aastat õpinguid ja eneseharimist tuleks sellise valiku puhul lihtsalt maha visata.
Kas ühiskond on küps suhtumise muutumiseks?
Ene-Margit Tiit möönab, et lapsesõbralikkus ehk võimalus elada mitmekesist elu ka koos lastega, on tasapisi tulemas.
Professor Martin Ehala võrdleb ühiskonna suhtumist laste arvu suurenemisse 1985. aasta fosforiidisõja algusega. “Kui Juhan Aare hakkas rääkima fosforiidist, olid kõik alguses masendatud – keegi ei uskunud, et kaevandust õnnestub vältida. Inimesed olid siis isegi apaatsemad kui praegu, aga ometi hakkas asi susisema,” arutleb Ehala.
Imevitsa pole, et kiiresti ning pikaajaliselt muuta iive positiivseks, tunnistavad Eesti Päevalehele kõik oma arvamust avaldanud. Pärast linnastumist on kogu maailmas, eriti lääne ühiskonnas sünde vähemaks jäänud, vanemaid inimesi aga juurde tulnud. Demograafiline kõver käib oma rada, kord tõustes, kord langedes ning enamasti ei sõltu tõusud riikide ametlikest ponnistustest.
Rootsi näitel räägitakse sündimuse ajutisest tõusust pärast seda, kui soodustati kahe lapse järjestikust muretsemist. Sama idee käidi sel nädalal välja ka rahvastikuministri eestvedamisel moodustatud komisjoni koosolekul.
Jah, ideid on palju. Neid tuleb üha juurde ja enamik põhimõttelisi meetmeid, mis kogutud ka rahvusvahelistest kogemustest, on kirjas rahvastikuministri büroos tänavu veebruaris valminud kontseptsioonis.
“Eesti häda on see, et ideid ja meetmeid justkui oleks, aga kõike jagub näpuotsaga,” ütleb kontseptsiooni väljatöötamisel osalenud Mare Ainsaar. “Põhjapanevaid abinõusid pole rakendatud.”
Naistearst Haldre jaoks kõlab enamik valitsusest siiani tulnud hüüdlauseid populismina. “Välja arvatud aeg, kui rahvastikuministri büroos olid koos Katrin Saks ja Mare Ainsaar, kelle ajal alustati põhjuste ja trendide uurimist, millega kaasnes Ene-Margit Tiidu raport,” tunnustab Haldre. Tal on aga meeles seegi, kuidas praeguse valitsuse juhtiv erakond Res Publica valimiseelses programmis alla 24-aastastele naistele “instrumente” tahtis suunata.
Naisena ja aastaid reproduktiivtervise küsimustega tegelenuna ei pea ta Eestis õigeks propageerida mõtet, et naised tuleb “seemendada” enne 24. eluaastat. Kõlab jõhkralt? Aga sellised väljendid pole Eestis paraku haruldased.
Kui 2004. aastast tõesti emapalk, loodetavasti tegelikult nii ema kui isa arvestav vanemapalk, kehtima saab, siis oleks see esimene reaalne ja toimiv tegu põhjamaalikus lähenemises perepoliitikale. Sotsiaalministeeriumi nõunik Pille Liimal kardab aga, et kui ainult sellele pidama jäädakse ning seeläbi terviklähenemine ja teised abi vajavad inimesed kannatavad, ei hakka suure hooga alustatud iibe tõstmise kava tegelikult tööle.
