Mida teha venelastega
Soomerootslasi on umbes sama palju kui Eestis venelasi ning nemad jaksavad pidada nelja teatrit Helsingforsis (Svenska, Lilla, Virus, Unga) ja kahte suurt provintsiteatrit (Åbo, Wasa). Aga siin võrdluses on üks konks: need soomerootsi teatrid on kuradi head, Lilla Teatern oli mingil perioodil Põhjamaade parim ja särav täht Euroopa teatritaevas. Mida ei saa öelda Vene ega Drugoi Teatri kohta. Need on mõlemad osalt diletantlikud, kusjuures täiesti erineval moel. Ja halb teater on alati selline, mis on üleliia.
Aga miks on Tallinnas halb Vene Teater? See määratlus on muidugi ebatäpne, sest välistab Vene Teatril olnud õnnestumised, ent siiski keskustelus kasutamiseks võimalik, sest Tarandi esitatud statistiline rida on haavatav just sedapidi. Vene Teatrit oleks vaja küll, aga head teatrit. Mida tõendab ka Moskva ja Peterburi teatrite külalisetenduste statistika. Neil lähevad kaubaks teatripiletid, mis on 2–12 korda kallimad kui Vene Teatris. Oleks siin teater nagu Moskva Kunstiteater või Peterburi Suur Draamateater, käidaks siin tükke vaatamas mis mühiseb.
Need teatrid olid eeskujuks Irina Ossinovskajale, kes oli vahepeal Vene Teatris direktor (EPL, 16.1.2008). Olgu öeldud, et eeskujudest on vähe abi, sest kust saada nende lavastajad, trupp ja mis kõige tähtsam – publik? Lavastaja ja ka mõne näitleja võib veel sisse osta, kuid publiku sisseostmine käib ka kõige jõukamatele magnaatidele üle jõu. Vaagides suurima vene kultuuriinstitutsiooni saatust Eestis, jõuame paratamatult küsimuseni, kes ja miks seda käitab ja kuhupoole seda ülevalt lükatakse.
Eesti ja vene kultuur
Siin on aeg teha väike teatrilooline kõrvalepõige ning võrrelda eesti ja vene kultuuri. Eestis käis näitemängu ja muusika tegemine teadupärast seltside kaudu, mis olid ka demokraatia kooliks. Kui poleks õigeid seltside asjapulki valitud ja neis õigeid otsuseid tehtud, poleks Vanemuist ega Estoniat, laulupidu ega laulumänge ja tantsu pärast eeskava ja seda, mis tuleb tantsu järel. Ja kes teab, kas siis oleks eesti rahvastki. Venemaal käis asi teistmoodi: valgustatud mõisnik palkas asjatundliku sakslase või itaallase, kes pani käsu peale püsti pärisorise teatri. Ja kuigi 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses see tava Vene teatri paremas osas ei kehtinud (see aeg tõi vene teatrisse tohutu arengu, mis viis ta maailmas esiritta), võib pärisorise teatri tunnuseid leida ka Nõukogude ajas.
Nüüd siis on tõeline vene asjaajamine tabanud ka meie Vene Teatrit. Valgustatud minister laseb osaval Aivar Mäel teatrit tüürida. Kuhu? Teatrit ja muusikat arendanud vene mõisnikud olid enamasti läänemeelsed, järelikult peaks siinsest Vene Teatrist tulema üks korralik teater, selline Euroopa Liidu keskmine. Kui ainult sinna publikut leiduks…
Tegelikult ei anna Vene Teatri kaasus kuigi palju abi siinsete venelaste kultuuriliste suundumuste mõistmiseks. Lahendustest rääkimata. Probleem on laiem. Üks Vene Teatri näitleja rääkis murelikult koolides käivatest muudatustest. Et vene kultuurisfäär tõrjutakse koolist välja. Muuseas, siin on nii eesti kui ka vene rahvuslased täiesti ühte meelt, et keele- ja kultuurisfääri käsitletakse kui midagi, mis on konstantse suurusega, ja üks saab areneda ainult teise arvel. Ehk siis eesti keelt oskav inimene on juba natukene vähem venelane kui mitteoskav.
Emigratsioonis sündinud
Eestis põetava vene kultuuri kriisi kõrval mõjub kontrastina siiamaani elav kultuurielu, mille taga on bolsˇevike pagendatud emigrandid. Venemaalt suures osas puupaljalt minema löödutel ei olnud eestivenelaste kohanemisraskusi. Kui vaadata ainuüksi venekeelset kirjastustegevust, mis Pariisis, Berliinis ja teistes Euroopa pealinnades õitsele lõi, tuleb müts maha võtta. Emigratsioonis sündinud vene filosoofia oli põnevam kui emamaal viljeldav, kus esiplaanil olid ühiskondliku mõtte paroodiana käsitletavad Stalini kogutud teosed.
Või siis soomerootslased, kellega siinsetel vene poliitikutel meeldis ennast 1990. aastatel võrrelda. Neil on lisaks teatrile oma kirjandus, muusika, kunst. On oma täisväärtuslik kultuurielu, mis mahu ja kvaliteedi poolest erineb siinsete venelaste omast. Miks see nii on?
Muide, siinsel vene kultuuril ja soomerootsi kultuuril on mitu olulist erinevust. Soomerootslased peavad ka Strindbergi oma klassikuks ja piiluvad ikka Stockholmi kui metropoli poole. Ent kui ühel kujuteldaval hetkel peaks kogu Rootsi koos oma rahvaga Balti merre vajuma, siis oleks palju öelda, et soomerootslastel silm ka ei pilguks, ent nad saaksid hakkama. Koolitaks ikka oma näitlejaid ja literaate. Muumitrollid räägiks ikka oma pehme kõlaga rootsi keelt. Siinsetel venelastel aga justkui puudub pikemaajaline venelaseks olemise plaan. Ikka arvatakse, et see on kellegi teise probleem.
Vene kultuuris on emigratsiooniküsimus olnud alati väga õrn. Emigratsioon on olnud poliitiline või privilegeeritud nähtus. Ja sunnitud vene emigratsioon, nagu see aastal 1992 juhtus, on venelase jaoks unikaalne. Inimesed, kes tulid siia lihtsa ja inimliku sooviga leida kuskil tööstusettevõttes tööd ja saada Lasnamäele korter, leidsid end äkki poliitiliste valikute ees, kus nad ei tahtnud olla ja milleks nad polnud mitte kuidagi valmis. Inimesed pole süüdi, et see kõik tuli, ent valikud tuleb ikkagi teha.
On veel üks seaduspärasus. Nõukogude Eesti ajast pärit kultuuriinstitutsioonid on kõvasti muutunud või teinud vähikäiku. Vene kultuuriinstitutsioonid on üldiselt eelistanud muutumisele allakäiku. Ka põdev Vene Teater oli ülevalt poolt paika pandud Nõukogude institutsioon. Kinni on läinud ajakirjad. Ja vaatamata andekatele autoritele oli kultuuriajakirjade tulemus järjest kehvem. Kultuurkapital loobus venekeelsetele ajakirjadele tehtavatest rahasüstidest, sest nende tarbimise statistika oli veel kurvem kui Tarandi esile toodud teatristatistika. Aga vana varemetele ei ole sündinud ka midagi uut. Keele- ja kultuurisfäär on ilmselgelt ahenenud, kuid kelle asi see on?
Kus on venelaste liidrid
Siit kerkib liidrite küsimus. Kus on venelaste liidrid (ka poliitikas)? Ilma heade liidriteta ei õnnestu ju mitte midagi. Tuleb vene mäss, nagu oli pronksiööl. Mis oli küll stiililt vene kultuuri raamidesse jääv asi, kuid täiesti eesmärgipäratu. (Et siis läks hästi, tunnistavad ainult pimedad ja hullud.) Vene liidrite probleem on just see point, mis peaks tervet Eesti ühiskonda erutama. Sest kujunenud olukord paneb vägisi küsima: on siis meie ühiskond nimega Eesti Vabariik tervikuna nii vildakas, et ühel rahvakillul pole võimalust seada enda etteotsa tasakaalukaid ja tegusaid inimesi? Et mehitada näiteks ühe teatri juhtkond – seda pole ju palju tahetud…
Sellele ühiskonna vildakuse küsimusele vastaks venekeelse Delfi kommentaatorite mõru seltskond täiest kõrist kooris: jaaaaaaa! Ja sellise hinnagu paikapidavusel pole ka ühiskonna muu osa seas, kes teisiti arvab, erilist lootust. Aga õnneks räägib terve ühiskonna vildakuse vastu venelaste vähene kohmerdamine rohujuure tasandil – toimub vähe, initsiatiivi pole näha. Viiakse lilled pronksmehele Filtri teele, haugutakse Delfis ja indulgents on justkui lunastatud.
Ei seata endale eesmärke. Kas või sedagi, kas Tallinnas on saja aasta pärast venekeelne teater. Rääkimata reaalsest vene kultuuri- ja keeleruumi juurdetegemisest. Mis võiks ju sündida sealsamas Vene Teatris, ajakirjades, internetis. Vaba maa, ole ainult mees ja tee. Ja kui ei ole vaba maa, siis see ei ole ainult venelaste asi…
Ükski Eesti Vabariigi ega Venemaa Föderatsiooni ametnik ei suuda puhuda hinge sisse vene kultuurile Eestis. Küll aga võivad nad palju ära rikkuda. Hea näide on Vene saatkond, kes võib iga asja, mille kätte võtab, ära sodida. Et vene asi Eestis käima läheks, oleks tarvis võrdlemisi suuri muutusi. Esiteks on vaja rohujuure tasandi liikumist, kolmandat sektorit (mis on venelastele mõneti võõras), demokraatlike liidrite väljasõelumist ja asjaajamisoskust. Ja ka eesti keele oskust, sest seda läheb vaja asjaajamises, veenmises ja raha taotlemises. Tegelikult on Eestis parem venelane see, kes oskab eesti keelt, sest tal on paremad oskused venelaste asja ajamiseks. Irina Ossinovskaja juhtum räägib muide venelaste kogukonna tärkavast huvist oma teatri vastu, ent see pole kuhugi jõudnud.
Aastatepikkune tegevusetus
Eestis on rohkesti eesti soost inimesi, kes tunnevad nii teatrit kui ka vene kultuuri sügavamalt kui Aivar Mäe ja Jaanus Kukk. Ent kes ei pea ennast pädevaks töötama venekeelses teatris. Partei ja valitsuse praegune kultuuripoliitika vene institutsioonides on sõnastatav: peaasi, et poleks ebameeldivusi. Aastatepikkune tegevusetus Vene Teatris tõi kaasa ka ebameeldivused, mis seda poliitikat justkui õigustavad. Nii juhindub ka venekeelne riigiraadio programm esmajoones teravate nurkade vältimisest, lastes allavett isegi sellise kultuurilise väärtuse nagu hea keeleoskus – kutsudes eetrisse ropendava Urmas Oti.
Närvis eestlased sahmivad nagu tummad leilis ega tea, kuidas siinseid venelasi kodustada. Kord mõeldakse kinni keerata venekeelsed telekanalid, kord jälle panna püsti oma propagandapump. Mis on naeruväärne ja võimatu, sest kes on näinud praegust “Vremjat”, see teab, et neile “uudistele” on võimatu kuidagi vastata. Nende osundamine mõjuks solvava eeldusena, et inimene ei suuda ise mõelda. Küll aga võiks mõnel telekanalil joosta venekeelne “seep” inimestest, kes elavad siinsamas, meie kõrval. Aga seda venelaste “seepi” peab keegi tahtma ise teha. Kirjutada ja mängida.
Juhtum British Counciliga räägib hoiatavalt, et igasugune humanitaarne koostöö praeguse Venemaaga kätkeb endas riski. Igasuguste kultuuriliste kontaktide kaotus Venemaaga on siinsete venelaste jaoks vähetõenäoline, ent mitte päris välistatav stsenaarium.
Mõni aeg tagasi sahistati, et kui Aivar Mäe Vene Teatri kunstilise juhi Tšumatšenko minema lööb, kuulutab Venemaa lavastajate liit Eestile boikoti. Ähvardusena mõeldud kuulujutt on põnev selle poolest, et ühe Moskva loomingulise seltskonna jaoks on Eesti kui hallatav Venemaa provints. Aga äkki see boikott polegi halb asi: ükskord tuleb ju siinsel rahval niikuinii õppida iseseisvalt venelasena hakkama saama. Või siis provintsiunustuses hääbuda. Seda stsenaariumi ei saa praeguse passiivsuse juures välistada.
Eestivenelastel ja soomerootslastel on veel üks suur erinevus. Neil on ühised klassikud ja väga palju koos käidud ühist ajalugu, mille raskust on koos jagatud. Hoolimata jagelemisest, mida on ka olnud päris palju. Seda vaadates on siinsete eestlaste ja venelaste kultuurilist ühisosa väga vähe. Aga iga hea asi, mis sünnib, saab selleks igal juhul. Ja Aleksandr Ivaškevitš ja Eduard Toman on oma tööga üks selle näide. Või siis Aleksandr Budõlin või Anna Levandi.
Mida siis teha venelastega? Mitte midagi. Tähtsam on mõista, mida nemad tahaksid ise teha. Kõige tähtsam on varuda kannatust, sest tegemist on teekonna algusotsaga. Ja tuleb luua – haridust ja kunsti. Eriti kunsti, sest kunst päästab maailma, nagu ütles üks epilepsia käes vaevlev vaimuhiid.
