Mihhail Veller: elavatest on palju huvitavam kirjutada kui surnutest

 (8)
Mihhail Veller: elavatest on palju huvitavam kirjutada kui surnutest
Erakogu

Kirjanik Mihhail Veller nimetab Tallinna koduks, kuigi elab Moskvas. Venemaal läheb suure eduga tema uus raamat „Arbati legendid”, mida ta ise nimetab hea tuju kirjanduseks.

— Teie veebilehel (weller.ru) on kirjutatud: „Vabal ajal elab Moskvas, kuid töötamist jätkab Tallinnas.” Mis see tähendab?

— Ma arvan, et internetti ei saa usaldada. Internetis võib kes iganes kirjutada mida iganes. Ma ise ei ole väga arvutiinimene ja sellepärast ma ei jälgi oma veebilehte. Sellest ajast peale, kui ma kuus aastat tagasi ostsin korteri Moskvasse, elan ma enamiku ajast Moskvas. Kuigi Tallinnas elada on palju meeldivam, lihtsam, vabam, rahulikum ja odavam. Tallinnas on kodus palju parem tööd teha.

Aga Venemaa on eriline maa, siin ei ole võimalik nii, et ise elad ühes kohas, sinu agent elab teises kohas ning su raamatuid trükitakse kuskil kolmandas kohas. Siin pead sa ise kõike algusest lõpuni kontrollima. Sellepärast elangi Moskvas, aga Tallinna sõidan tavaliselt kolmeks nädalaks talvel, kui on jõulud ja uusaasta, ning kuuks-pooleteiseks suvel.

— Te kasutasite Tallinna kohta siiski endiselt sõna „kodu”?

— Jah, sellepärast, et isegi kui sa elad kodus harva, jääb see ikkagi sinu koduks. Teate, inimesel võib olla kodutunne mõne linna vastu isegi siis, kui tal ei ole seal ühtegi ruutsentimeetrit elamispinda. Selles mõttes on mul kodutunne Peterburi vastu, kuigi mul pole seal mingit elamist.

— Moskvas on teil siis lihtsalt korter?

— Just.

— Teie veebilehel on veel kirjas, et olete Venemaa üks enam kirjastatavaid mittekommertskirjanikke.

— Tõsi, on jah seal selline tobe tekst. Ma ei tea, kes selle välja mõtles. Aga see vastab tõele. Ma ei ole kunagi elus kirjutanud kommertskirjandust – põnevusjutte, krimkasid, armastusromaane –, aga sellest hoolimata kuulun juba ei tea mitmendat aastat Venemaa kõige rohkem välja antavate kirjanike tipp-10 või tipp-20 hulka. Nagu te aru saate, tekitab see kolleegide seas kadedust, kuid edu eest tuleb alati maksta.

Ma arvan, et kui sa kirjutad nii, et ka sul endal on huvitav lugeda ning sulle tundub, et see on hea, siis see võib olla huvitav veel paljudele.

— Millega te olete pidanud edu eest maksma?

— Elus antakse kõike komplektis millegagi. Hea ja halb ühes pudelis. Seepärast on edu ükskõik milles alati seotud kaotusega kusagil mujal, millestki ilmajäämisega mingis muus valdkonnas. Mu kolleegid ja kriitikud väga tihti armastavad sind niikaua, kuni sind keegi ei avalda, kuni pole honorari ega kuulsust. Aga nii kui needsamad raamatud hakkavad ilmuma suurte tiraažidena, tekivad honorarid ja kuulsus, hakkavad su kolleegid ja kriitikud sind vaikselt vihkama, sest kõik igatsevad kuulsust eelkõige ikkagi endale ja alles siis teistele, kusjuures alati väiksemat.

Nii et on kaks võimalust: kas sinusse suhtuvad hästi sinu kolleegid ja kriitikud või saavutad lugejate armastuse. Ühte pudelisse need kaks asja üldjuhul ei mahu.

— Millised tiraažid peavad olema, et pääseda Venemaal kümne enim müüdava kirjaniku hulka?

— Mõnel viimasel aastal on minu raamatuid müüdud 700 000, mõnel aastal 550 000 eksemplari. Tšempionid on naistekrimkasid kirjutavad naiskirjanikud, eelkõige Darja Dontsova, siis Aleksandra Marinina, kelle tiraaže mõõdetakse aastas poolteist kuni kaks miljonit  eksemplari.

— Kui suur trükiarv on teie viimasel raamatul „Arbati legendid”?

— Algne, starditiraaž on 100 000.

— Kui suured honorarid on Venemaal kirjanikel, kelle raamatuid lastakse välja tiraažiga 100 000?

— Venemaal on see väga individuaalne, sest kõik kirjastused üritavad maksta autorile võimalikult vähe ning sõlmida temaga orjastav leping pikaks ajaks. Kirjastusel on selles osas palju rohkem õigusi kui autoril.

Kui võtame 2007. aasta ja 2008. aasta alguse, kuni maailma majanduskriisi alguseni, siis autorile, kes oli juba lugejate seas väga tuntud, maksti üks kuni poolteist dollarit ühe eksemplari eest. (Moskvas maksab ilukirjandus vähem kui Eestis, keskmiselt 80–140 krooni raamat – J. P.) Jutt käib uuest teosest. Kordustrükkide eest maksti vähem.

Loe veel

Mul on oma kirjastusega veidi teistsugune kokkulepe, sest nemad andsid mulle omal ajal laenu korteri ostmiseks. Aga korterid on Moskvas ääretult kallid. Seda laenu kustutan ma tasapisi senimaani. Venemaa mõistes ei saa mind nimetada ülemäära rikkaks, aga kui võrrelda kerjustest pensionäridega Venemaal, siis olen ma muidugi rikas mees.

— Tuntud Moskva lavastaja Kirill Serebrjannikov ütles hiljuti ühes intervjuus teatris lavastamise kohta nii: „Tšehhovit ja Turgenevit lavastada on praegu konformism. Ümberringi on Sajaani-Šušenskoje hüdroelektrijaama avarii, ajakirjanikke tapetakse, peetakse kohut Viktor Jerofejevi (kirjanik – J. P.) ja Oleg Samodurovi (Sahharovi muuseumi direktor Moskvas – J. P.) üle, aga meie lavastame Tšehhovit!” Kas olete sellega nõus ja kas sama võib öelda kirjanduse kohta, üldse lugemise kohta?

— Minu vanaisa oli veterinaariateadlane, ta juhatas Leningradi veterinaarinstituudis suurte põllumajandusloomade kirurgia kateedrit. Viimastel eluaastatel rääkis ta, et veterinaaria kui teadus on Nõukogude Liidus sisuliselt kadunud, sest haiget lehma või hobust, kes vajab operatsiooni, on lihtsam lihaks tappa ja asendada uue loomaga. Nii oli palju odavam kui ravida. Veterinaaria oli tema sõnul surev teadus.

Täpselt samamoodi on praegu teater surnud kunst. Antiik-Kreekas oli teater kõik, aga harva kirjutatakse, et tollal maksti inimestele raha, olgugi vähe, et nad tuleksid ja istuksid päev otsa teatris. Mitte nemad ei maksnud, vaid neile maksti linnakassast.

Kui ei olnud raadiot ega televisiooni, olid ainult ajalehed, asendasid romaanid ja följetonid ajalehtedes praegusi seebioopereid televisioonis. Neid lugesid kõik, Alexandre Dumas’ või Charles Dickensi kuulsus oli tollal tohutu. Praegu pole sellist kuulsust ei mingil Joanne Rowlingil (Harry Potteri lugude autor – J. P.) ega kellelgi teisel maailmas.

Kui on kino ja televisioon, kus mängivad parimad näitlejad parimate lavastajate käe all parimas valguses, kogub teater vaid väga väikese arvu huvilisi, sest ma ei suuda välja mõelda põhjust, miks peaksin minema teatrisse vaatama Tšehhovit, kes tüütas mind juba kooliajal.

Need inimesed elavad oma väljamõeldud maailmas. Teater tõepoolest ei saa enamasti aru, et näidend peab olema tänapäevane. Ja kui teatris mängitaksegi mõnda tänapäeva tükki, siis enamasti on see midagi rumalat ja madalat, tehtud arvestusega, et tuleks võimalikult palju lolli publikut. Üldiselt pole praegu muidugi aeg teatrit teha.

— Kas ka kirjanduses on oluline kirjutada tänapäeva teravatel teemadel, mitte igavikulistest asjadest?

— Siin on asi teistmoodi. Kõikidel inimestel mis tahes maailma otsas ükskõik mis ajastul on alati olnud ühed ja samad probleemid, kuid armastus näeb 21. sajandil välja mõnevõrra teistmoodi kui 17. sajandil. Kuigi armastuse olemus on täpselt seesama. Mina arvan, et tuleb kirjutada raamatuid meie kaasajast nii, et lugeja näeks neis igavikulisi probleeme, või siis kirjutada raamatuid ükskõik mis ajastust ja kohast nii, et lugeja näeks neis tänapäeva probleeme.

— Kui palju te ise loete?

— Ma loen palju, sest ma olen harjunud lugema. Ma armastan lugeda, ma olen raamatunarkomaan.

— Mida te viimati lugesite?

— Just lõpetasin Nõukogude ja Venemaa kuulsa kullatöösturi Vadim Tumanovi raamatu. See fantasiline inimene oli Vladimir Võsstotski ja Jevgeni Jevtušenko sõber, kes istus omal ajal Kolõmal kaheksa aastat vangis. See, mida kirjutab tema, on sada korda huvitavam mis tahes belletristikast. D’Artagnan pole uneski selliseid seiklusi näinud.

Praegu loen Peterburi majandusprofessori Sergei Andrejevi raamatut „Majanduskriis Venemaal 2008–2010”. See on väga selgelt ja arusaadavalt kirjutatud raamat praegusaja majandusest. Sellised raamatud sisaldavad mõtlemisainet palju rohkem kui tänapäevane ilukirjandus.

— Veel konformismist Venemaal. Hiljuti ilmus väga palju kõmu tekitanud raamat „Nullilähedal” („Okolonolja”), autoriks keegi Natan Dubovitski. Raamatu tegelikuks autoriks peetakse Vladislav Surkovi (Venemaa presidendi administratsiooni asejuht, Venemaa võimu ideoloogia üks autoreid – J. P.).

— Jah, ma tean, aga ma pole seda raamatut lugenud.

— Seal on selline lause: „Olla täna Venemaal bandiit – see on kõige suurem konformism. Aga olla aus – see on nonkonformism.” Mis teie arvate?

— Teate mis, kardinal Richelieu kirjutas näidendeid, näidendeid kirjutas Lunatšarski... (Lenini-aegne hariduse rahvakomissar – J. P.) Mind ei huvita valitsuse liikmete teosed. Nende ülesanne on vastu võtta õigeid otsuseid, juhtida riiki, aga kui neis tekib iha kirjandusliku kuulsuse järele, siis see räägib ainult sellest, et nad ei ole omas ametis.

— Aga nüüd tahab isegi kuulus Oleg Tabakov seda Surkovi teksti oma teatris lavastada!

— Kinnitan teile, et kui ilmub uus Brežnev ja ilmub uus bestseller „Uus Väike maa”, siis ilmub kohe palju režissööre, kes tahaksid teha sellest geniaalseid lavastusi ja filme. Muidugi ootavad nad sel juhul selle eest riiklikku preemiat. Kui aus olla, siis pole ma kunagi olnud Tabakovist heal arvamusel.

— Moskvas on ta ju austatud inimene?

— Oleneb, kelle poolt austatud! Bandiidid on ka austatud inimesed – teiste bandiitide poolt.

— Miks Kremli kõrge ametnik Surkov võib avalikult niimoodi kirjutada, aga näiteks Hodorkovski istub praegugi kinni?

— Te olete veel noor inimene, lubage anda teile väike nõuanne, kuigi ma tavaliselt nõu ei anna. Ärge lugege belletristikat, mida kirjutavad riiklikud isikud. See ei vääri tähelepanu. Lugege nende mälestusi ning katsuge aru saada, kus nad valetavad ja mida nad tegid tegelikult teisiti, kui nad pärast oma autobiograafiates kirjutavad.

— Te ei vastanud mu eelmisele küsimusele, kas olukord pole siis ebaõiglane.

— Ma arvan, et õigluse riik ei oota meid teps mitte selles maailmas.

— Kui lääne lehti lugeda, siis on Venemaal kõik halb ja järjest halvemaks läheb. Aga mis on Venemaal viimastel aegadel paremaks läinud? Kas te näete midagi positiivset pärast Dmitri Medvedevi presidendiks saamist 2008. aasta kevadel?

— Nõukogude ajal oli selline levinud anekdoot, kus pärast nädal aega kestnud Nõukogude Liidu visiiti küsitakse Jaapani peaministrilt, mis talle seal meeldis. Ta vastab: lapsed on teil imetoredad. Talle vastatakse: loomulikult, jah, lapsed on meie tulevik, sotsialismi parimad õied jne, aga mis veel meeldis? Ta vastab jälle: lapsed on teil imetoredad, aga kõik, mis te teete kätega, on kohutav.

Loomulikult on Venemaal väga palju head, eelkõige on Venemaal palju häid inimesi. Kui aga vastata, mis on viimastel aastatel Venemaal head juhtunud, siis mul oleks väga hea meel teiega sellist infot jagada, aga mul pole seda. Ma ei tea, mis on muutunud paremaks. Mina oma mätta otsast ei näe midagi.

Selleks et mõista, mis toimub Venemaal, tuleb lugeda politoloog Stanislav Belkovski ning ökonomistide Mihhail Deljagini ja Sergei Andrejevi artikleid. Need on targad, tõsised ja objektiivsed inimesed. Siis saab Venemaal paljugi mõistetavaks.

— Kas ma olen õigesti aru saanud, et seda žanrit, milles ilmus nüüd „Arbati legendid” ja milles varem on ilmunud „Nevski prospekti legendid”, nimetatakse Venemaal baika’ks (pajatus, väljamõeldis – J. P.)?

— Ei. Baika on see, kui ma teile praegu jutustaks, kui osavalt üks eestlane venelase lolliks tegi, või vastupidi, ja kuidas üks neist sattus tobedasse olukorda, teine läks rõõmsalt koju, aga hiljem sai aru, et hoopis teda tõmmati alt. See on baika.

See, mida mina kirjutan, on lühiproosa. Vene keeles nimetatakse seda mõnikord irooniliseks proosaks. Mina nimetan seda enda jaoks hea tuju kirjanduseks. Selle žanri alla kuuluvad maailmakirjandusest O. Henry, Nõukogude kirjandusest Ilf ja Petrov ja veel mitmed kirjanikud. Aga kui see on vormi poolest maskeeritud linnalegendiks, siis see ongi ainult maskeering.

— Ma tahtsingi just küsida, kas need lood „Arbati legendides” on linnalegendid või varjatud tõestisündinud lood?

— Kuulge, kui te võtate ükskõik millise folkloori näiteid, mille on folklorist lihtsalt üles kirjutanud ja mis ei ole sõna meistrite (just nii ta rõhutaski! – J. P.) poolt töödeldud, siis te näete, et ükskõik missugune folkloor on üsna primitiivne. See on eraldi elukutse teha kuuldud sõnast kirjandusteos. Kui pärast öeldakse, et see on linnalegend, siis oled järelikult hästi hakkama saanud.

— Aga kas näiteks advokaat Simon Levini loos (loe katkendit allpool) on mingi osa tõtt?

— Jah, on küll!

— Kas ta ise rääkis selle loo?

— Ei, kahjuks ei kohtunud mina temaga isiklikult kunagi, kuid üht-teist olen temast kuulnud. Mulle rääkis selle loo tema ja minu ühine sõber. Kuid ta rääkis seda muidugi mitu korda lühemalt ja mitu korda lihtsamalt sellest, kuidas ta minul on kirjutatud.

— Teie stiil on väga irooniline. Kas see on teie eesmärk kirjutada niimoodi naljakalt ja veiderdades?

— Kuulge, kui te räägite tüdrukuga, kes teile meeldib, siis te tahate ju rääkida nii, et teie jutt talle meeldiks! Kui räägite sõdurite kompanii ees, keda on vaja saata rünnakule, siis te räägite ju nii, et nad tõepoolest läheksid rünnakule. Kui te räägite kohtunikule, kes süüdistab teid pimedate varjupaiga paljaks varastamises, siis te tahate rääkida nii, et kohtunik jääks teid uskuma. Igal konkreetselt juhul räägib inimene isemoodi. Aga kui te istute koos sõpradega, pidutsete ja räägite üksteisele lõbusaid lugusid, siis räägite juba hoopis teistmoodi. Kirjanikul on samamoodi. Ma kordan, et see on hea tuju kirjandus. Need on lõbusad lood, need on mõnevõrra ebatõsised lood. Tegelikult on mul ju palju raamatuid ning ainult need kaks („Arbati legendid” ja „Nevski prospekti legendid” –

J. P.) kuuluvad sinna žanri. Teistel raamatutel pole nendega midagi ühist.

— Miks te kirjutate elavatest inimestest, nad võivad ju pahaseks saada, mõni ehk isegi kohtusse anda?

— Esiteks, kohtusse antakse siis, kui inimene loeb ennast solvatuks ja poriga määrituks. Pori – see pole minu eriala. Ma pole kavatsenud kedagi solvata. Mulle endale tundub küll, et kõik minu kangelased on välja toodud positiivses valguses, keegi neist ei ole halb inimene, mitte keegi neist ei soorita midagi, mida saaks hukka mõista. Nad lihtsalt satuvad olukordadesse, mis on koomilised, lõbusad ja huvitavad. Rohkem ei midagi.

Teiseks, tark inimene ei anna kunagi kohtusse asja, mille ta on juba ette kaotanud. Minu lugude puhul saab kohtusse kaevata ainult oma au ja väärikuse kaitseks, aga mina pole oma arust kellegi au ega väärikust riivanud.

Kolmandaks, tark inimene saab aru, et kui ta kaebab kohtusse kirjaniku, teeb ta tohutut reklaami tema raamatule. Tekib skandaal raamatu ümber ning ta ise näeb selles skandaalis välja üsna halvas valguses, sest lisaks sellele, mida temast kirjutatakse raamatus, hakkavad inimesed välja lugema igasuguseid asju sellest, mida kirjutavad ajalehed.

Nii et ma ei usu, et midagi sellist võib sündida, kuigi kirjanik, kes kirjutab elavatest inimestest, peab olema selleks alati valmis.

— Aga te ei vastanud, miks te ikkagi kirjutate elavatest inimestest.

— On üks vana prantsuse film, kus vanamees kolistab naabrite ukse taga ja karjub: „Gestaapo!” Ja kui siis õuduses naabrid, olles ära peitnud kõik väärtasjad, avavad ukse ja näevad teda, tahavad nad ta suurest raevust maha lüüa. Aga tema seletab neile: „Nali peab olema aktuaalne! Pärast sõda te selle peale enam ei ehmuks.”

Niisiis, nali peab olema aktuaalne. Elavad huvitavad meid ikkagi rohkem kui surnud. Mis sa ikka surnute üle naerad!

— Ma saan teist täiesti aru. Selles mõttes olin väga üllatunud, kui Georg Otsast ja Eve Kivist jutustava loo tegelane teie „legendides”, Eino Baskin, oli pärast väga pahane ja rääkis 2003. aastal Õhtulehele: „Minu arust pole need normaalsed vennad, kes kirjutavad konkreetsetest inimestest väljamõeldud lugusid. Üks korralik kirjanik ei hakka mitte kunagi sellist asja kirjutama.”

— Selle väikese skandaali korraldas Eestis viis-kuus aastat tagasi üks kirjanduskriitik – ma olen isegi ära unustanud, kuidas ta nimi oli (Vaapo Vaher – J. P.), kellel ei olnud millestki kirjutada ning kes lõppude lõpuks sai niimoodi kuulsaks ajakirjanike abil. Kuna Eesti ei ole – jumal tänatud! – Iraak, Iisrael ega Moskva, siis ei ole siin eriti millestki kirjutada, ja sündmus tehti sellest.

— Kuidas te Baskini lausetesse suhtusite?

— Kui tekib teatud ühiskondlik arvamus, kui sa loed enda kohta seda, mida tegelikult pole juhtunud, kirjas on aga sinu nimi ning su heade tuttavate-sõprade nimed, siis sul loomulikult tekivad negatiivsed emotsioonid, et miks see nii on. Baskin helistas mulle, me rääkisime pool tundi. Ta oli väga viisakas, väga rahulik ja heatahtlik. Ta rääkis, et ei tohi siiski elavate inimeste nimesid niimoodi kasutada, ilma nõusolekuta. Ja selles ma olen temaga nõus, sest alati, kui kasutad loata elava inimese nime, sooritad tema suhtes taktitu teo! Ta reageerib väga valuliselt igale sõnale, mis ei vasta tegelikkusele. Iga kord, kui autor sellest kirjutab, võtab ta enda kanda suure patu ja suure vastutuse. Ta võtab suure riski, aga selle eest tuleb raamat palju huvitavam! Ma nimetaks seda professionaalseks riskiks.

— Kuidas te oma südant rahustate pärast selliseid suuri patte?

— Teate, me oleme kõik patused, elame oma pattudega ning ei saa rahu kuni lõpuni. Selline on meie saatus. Kes tahab elada, rahu südames, peab minema kloostrisse.

— Mulle tundub, et teist saaks hea ajakirjanik, reportaažide kirjutaja. (Veller töötas 1975. aastal Leningradis vabrikuajalehe Skorohhodovski Rabotši korrespondendina – J. P.)

— Ma loodan. Aga milleks kirjutada häid reportaaže, kui võib kirjutada häid raamatuid?

— Kah õige! Teil ilmub päris palju raamatuid, lisaks olete ühiskondlikult väga aktiivne – teil on oma saade raadio Rossijas, tihti esinete Ehho Moskvõs. Kas teil on kindel päevaplaan, mis aitab teil kõigega valmis jõuda?

— Ei ole. Minu ideaalne päevaplaan on selline, et absoluutselt mitte midagi teha! Jalutada, juua teed, vaadata aknast välja, lugeda raamatuid. Ja kui sa tunned ennast kõige paremas vormis, siis sa lähed laua taha ja töötad mitu tundi. See on nagu kõrgushüppaja, kes võib mitu minutit lati ees kõndida, aga siis ühel hetkel tunneb, et nüüd on ta ennast kokku võtnud, jookseb ja hüppab. Laua taha kirjutama on ka kõige parem istuda just nii.

Moskvas on tõesti väga palju sebimist, aga ma teen ainult seda, mida pean vajalikuks. Pealegi, ma elasin aastaid Tallinnas nii, et ma ei osalenud milleski, kuskil ei käinud, nüüd, Moskvas elades on vaja natuke elus osaleda, natuke rahmeldada. Seda enam et niigi väike sõnavabaduse territoorium kitseneb Venemaal iga päevaga ja ei ole teada, mitu kuud veel õnnestub rääkida seda, mida mõtled. Kui sõnavabadusega on Venemaal lõplikult kõik, siis hakkan tegelema ainult kirjandusega.

— Mis on president Medvedevi probleem? Ta räägib palju ja ilusaid asju, aga mitte midagi ei muutu.

— Annaks jumal, et teil ei oleks nii palju probleeme, kui on temal. Kusjuures kõik need probleemid on suured. Ta määrati presidendi ametisse Venemaa juhtivate klannide liidu tulemusena. Mis tingimustel ta määrati, mis kohustused tal lasuvad – meie seda ei tea. Kuid otsustades tema käitumise ja tegevuse järgi on tema olukord alandav ja ebapüsiv.

— Te olete ju endiselt Eesti kirjanike liidu liige?

— Jaa, loomulikult. Iga aasta jaanuari alguses astun ma sisse Eesti kirjanike liitu ja olen väga rõõmus, nähes seal kedagi oma kolleegidest. Ma olen väga rõõmus nähes Helle Aavat (kirjanike liidu sekretär – J. P.) – et tal oleks tervist vähemalt 120 aasta juubelini! Maksan oma liikmemaksu ja ma ei kavatse Eesti kirjanike liidust lahkuda. Vastupidi, ma olen uhke oma kuuluvuse üle.

— Venemaa kirjanike liitu te ei kuulu?

— Ei. Tänapäeval pole sellel mingit mõtet, seda liitu pole kellelegi vaja. Ma olen Venemaa PEN-keskuse liige. Seal on normaalne, demokraatlik õhkkond. Seal käivad koos normaalsed inimesed, aga millega nad tegelevad, seda ma ei teagi.

— Kui palju te Eesti kirjandus­eluga kursis olete?

— Ma ei ole väga hästi kursis isegi sellega, mis toimub Venemaa kirjanduses. Eesti kirjandusega veel vähem. Ma olen enda kohta alati öelnud, et olen eraisik, kes elab nii, nagu kõik normaalsed inimesed. Lihtsalt ma kirjutan raamatuid, kusjuures harilikest inimestest. Aga mis tehakse kirjandusringkondades, seda ma ei tea.

— Kui te viimane kord suvel paar kuud Tallinnas olite, kas märkasite mingeid muutusi meeleoludes?

— Mulle meeldib üksi jalutada, ma ei suhtle eriti. Selles mõttes olen ma täiesti mittesotsiaalne inimene. Mis Eesti ühiskonnas toimub, sellest pole mul aimugi. Ma arvan, et see räägib Eesti riigi kasuks, sest juba Konfutsiuse ajast on teada, et kõige parem imperaator on see, kellest talupojad ei tea midagi, sest nad on hõivatud oma isiklike tegemistega ning neil ole aega mõelda imperaatorist.

Kui mul on võimalus tegelda oma asjadega ning mitte mõelda presidendist ja valitsusest, siis järelikult ei ole kõik veel nii halb.

Katkend jutustusest  „Mon general“

•• Noor Nõukogude advokaat Simon Levin elas ja töötas tollal „kodumaa kõige läänepoolsemal eelpostil” – Eestis. Levinid pärinesid vanast eesti-balti-juudi suguvõsast. Nad olid elanud siin juba aastasadu. Ja ühtäkki otsis kõik oma lähedased kaotanud Simoni üles talle seni tundmatuks jäänud onu Pariisist. Muudkui kutsus ja kutsus kohtuma… Pikk oli advokaadi kannatuste rada OVIR-i (nõukogudeaegne viisade ja välismaalaste registreerimise osakond – toim) koridoride labürindis. Lõpuks palus Prantsusmaa onu, kes muide oli vastupanuliikumise kangelane, kolonel, Auleegioni ordeni kavaler, abi oma sõbralt ja võitluskaaslaselt president de Gaulle’ilt. Millise tormi see küll valla päästis! Prantsusmaa president helistas oma suursaadikule Moskvas. See aga NSV Liidu välisministrile Andrei Andrejevitš Gromõkole isiklikult. Silmapilk läks Nõukogude ametkondades möll lahti.

Unistuse embrüoloogia

•• „Ühenda mind õige Semitšastnõiga (tollane KGB juht – toim),” annab Gromõko oma sekretärile käsu. Ja raiub sõnu oma ühtlase mehaanilise häälega, otsekui giljotiiniga:

•• „Kuule, sinu komitee tüübid on seal täitsa ogaraks läinud või? Mida? Aga seda, et nad ajavad nurja meie lepingu Prantsusmaaga! Kuidas? Aga vaat nii!!! Minu suursaadik andis mulle praegu Pariisist edasi de Gaulle’i isikliku palve. Kas sa kuuled hästi? Prantsusmaa presidendi de Gaulle’i isiklik palve Nõukogude valitsusele: ajada asjad korda Vanka Semitšastnõi jobudega, kes ei lase mingit Tallinna oinast külla tema ainsale onule. Mida? Aga vaat seda, et see onu on de Gaulle’i sõber ja Prantsusmaa kangelane!

•• Selle mehe nimi on aga Levin. Nii et ülemaailmsed sionistlikud ringkonnad on juba kindlasti värgi üles keerutanud. Provokatsioon? Aga sina ära aja ennast provokatsiooni ees kohe harki midagi, ega sa esimest aastat abielus ole!

•• Ühesõnaga: sina, Vanja, kutsu oma sõdalased korrale ja lase see itske kas või Pariisi, kas või Kuu peale. Ja rohkem ära aja mulle paska oma riigitruu õhinaga! Jah, ole nii kena!”

•• Semitšastnõi paneb toru hargile, virutab rusikaga lauale, saadab ja nimetab kõiki, sosistab omaette ähvardusi, mida kuuldavalt välja öelda ei kannata, ja helistab Tallinna. Selleks et Eesti KGB ülema tagapoole rõngaslihased lõhki rebida.

•• „Nii et näitad valvsust üles,” alustab ta malbe häälega, justkui jesuiit piinakambris. „Piir on lukus, kõik on kontrolli all. Abinõusid rakendatakse. Noh, kas oled valmis? Võid oma lampassidega püksid alla lasta ja end upakile ajada! Ja vaseliini sulle ka ei anta! Kuradi hoorapoeg, tahad, et ma sinu sitapeade pärast poliitbüroos mööda päid ja jalgu saaksin! Kolõma järele igatsed või? Sina, kretiin, pea meeles: seal elab sul mingi m…, kelle nimi on Simon Levin. Kus ta elab? Aga sina vaat otsi ta üles ja kanna ette!!! Et ta oleks sul hetkega Pariisi sõitnud! Lennanud! Kapanud!!! Miks? Vaat sina selgita välja ja kanna ette, miks tal Pariisi on vaja minna, kui on olemas Birobidžan?! Ja Magadan!!! Sinu pärast, sa igavene idioot, rääkis de Gaulle sellest asjast Gromõkoga. Kas said aru, kuradi haisev täi?! Ei, ei, mu armas, see ei ole kõige kõrgem tase. Neil on see kõige kõrgem tase, aga sinu jaoks tähendab see mahalaskmist, kõrgeimat karistusmäära!

•• Oled sa päris lollpea või mis? Peremehe ajal vedeleksid sa juba keldris, munad laiaks löödud, ja anuksid endale kuuli kuklasse!

•• Üks ööpäev sulle käsu täitmiseks! Ja tee kõik, mida see Moosese poeg soovib! Vii ta sünagoogi…, lase šampanjas supelda, võta kas või suhu, said sa aru?!”

•• …Kui arst kindrali südamerabandusest üles turgutas, hoolitses see, et OVIR-i ülem oleks haiglasse viidud – hüpertoonilist kriisi ravima.

•• „Kui maha ei kärva, lasen oma käega maha!” urises ta aknast kiirabiautole järele.

Erivabadus

•• …Pool tundi hiljem helises Simon Levini kodus telefon ja magusaimatest magusam hääl kutsus advokaati KGB-sse. Selleks et täita kõik tema soovid. Nii teadaolevad kui ka salajased.

•• Varasemate asjaolude valguses ajasid KGB-lased asja korda nii, et viisa löödi Levini passi Prantsusmaa konsulaadis kahe minutiga. Selle andis konsul isiklikult.

•• Kakskümmend neli tundi hiljem… Simon Levin astus Orly lennujaamas Aerofloti lumivalge-hõbedase liinilennuki Il-18 trappi mööda alla. Tema põlved nõtkusid, keha värises ja silmad olid pärani. Mehel oli uus ülikond seljas. Ta pööras pead otsivalt siia-sinna. Siis ilmus aga selja tagant silmapaistmatu halli tolmumantliga noormees ja talutas ta küünarnukki pidi rahvahulgas ootava onu juurde ning haihtus. 

•• Nii omandaski kuulus advokaat ja juristide „kuldse kümne” liige Simon Levin alalise välispassi ning pidevalt avatud viisa. Neil nüüd juba legendaarsetel ja käsitamatutel Nõukogude aegadel võrdsustas see aga mehe taevaelanike ja inglitega, kelle suhtes ei kehti maised seadused ega piirid. Tõlkinud Mait Eelrand

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare