Mihkel Kaevats – luule on kujutlusekunst
— Äsja ilmus eesti keeles Eesti Päevalehe kirjastuselt sinu tõlgitud Hunter S. Thompsoni romaan „Hirm ja jälestus Las Vegases”, 1970. aastate hägust algust kirjeldav karm ja naljakas teos, millest Terry Gilliam ja Johnny Depp 1998. aastal samanimelise kultusfilmi tegid. Ja kultusest on siinkohal tõepoolest põhjust rääkida. Milles seisneb raamatu tõmme?
— Filmil on suured teened raamatu tutvustamisel. Ka Thompson ise oli korralik frukt, teda võib Youtube’ist vaadata. Aga pigem tasuks rääkida teksti enda tõmbest. See on lahedalt hullumeelne ja meeletu draiviga, milles on kindlasti oma osa narkomõtlemisel. Las Vegas ise kui kitši ja patu pealinn, seal seiklemas kaks karmi kooliga põgenikku 1960-ndatest, eriti muidugi „mu advokaat”, veidralt nihkes ja lõikavad situatsioonid, millesse nad satuvad – aga ka äratundmine, et nende elu sündmused olid muutunud ajalooks ja vaikiv vastane on võitnud? Või ka see veider, teineteist ropult sõimav ja vahel noaga ähvardav vendlus, mis valitseb peategelaste vahel? Oluline on öelda, et Thompson teenis leiba ajakirjandusega, millesse ta pani oma kirjanikuambitsiooni, ja omakorda ajakirjandus mõjutas sisuliselt tema kirjandust. Raamatus on meeletult ajastuvihjeid ja need moodustavad subjektiivse, kuid täpse hinnangu muutustele poliitikas, mentaalsuses, kontrakultuuris, narkokaubanduses, muusikas ja milles iganes veel. See raamat on õigupoolest infopomm. Raamat on kirjutatud üsna kiiresti ja selles on ka tunda up’e ja down’e: vahel on tunda juba lauses seda karmi psühhoosi, mis tuleb siis, kui ükski narkootikum enam ei päästa. Aga kogu kompott ei loeks midagi, kui Thompson ei kirjutaks, nagu ta kirjutab.
— Teose eesti keeles ilmumine on paljude jaoks tähtis sündmus. Teadvustasid sa endale, kui ränga vastutuse kaela võtad?
— Muidugi sain vastutusest aru – tunnen palju tegelasi, kes aeg-ajalt ja muu seas tsiteerivad inglise keeles „Fear and Loathingut”. Fännidel on see raamat peas – ja kõige rohkem jupid, mida Johnny Depp filmis ette loeb. Igal juhul karm. Aga kes ei riski, ei joo šampanjat. Sest ma usun, et eesti keeles muutuvad paljud asjad arusaadavamaks ja nähtavamaks. Thompsonil on hea lause, mida olen üritanud edasi anda – selles on ühendatud täpsus ja hullumeelsus. Sõnavara on tal isegi fancy ja väga erinevates registrites. Eesti keelde ümber pannes pidasin silmas nii rütmi, energiat kui ka seda lusti, mis tekstis on. Otsisin sageli eestikeelseid sõnu kõla järgi, mis annaks väljendusrikkalt edasi seisundeid, milles Raoul Duke ja tema mörisev advokaat viibivad.
— Kuidas see karikas sinuni jõudis ja oli see puht keelelises mõttes raske ülesanne?
— See raamat ise tuli minu juurde: hakkasin mõtlema, et kuidas on võimalik, et seda raamatut ei ole veel tõlgitud. Rääkisin sellest Kätlin Kaldmaale, kes ütles, et väga hea, tal on raamat riiulis, õigused ostetud, tehku ma ära! Loomulikult oli mõne kohaga omajagu nuputamist, aga üldiselt sujus tõlge ikka lennates. Ja mis puudutab raamatu fänne, kes mu „maha löövad”, siis ütleks, et originaal on kenasti alles ja selle kõrval on tõlge, milles on vast samuti rõõmu ja väljendust. Võib-olla on raske Johnny Deppi fraase peast välja saada, aga nagu ettelugemistel on selgunud, on ka tõlkes omajagu kütet. Raamatu lõpus seletasime koos Kaarle-Kullervo Klausi ja Tari Lillemetsaga ka selles kasutatud nimesid ja mõisteid, millest, ma olen kindel, on mõni tundmata ka tegelasel, kes on raamatut kümme korda lugenud. Samuti saavad seda nüüd lugeda need, kes inglise keeles ei loe. Lõppkokkuvõttes avaneb raamatu mitmeplaanilisus loodetavasti selgemalt.
— Ridade vahel räägib raamat USA liberaalse noorsoo purunenud illusioonidest, „kuuekümnendate lõplikust lõpust”, nagu autor kahetsedes ütleb. Haakub see teos sinu arust Eesti mentaalse õhustikuga praegu paremini, kui ta oleks seda teinud kümme aastat tagasi?
— Kuule, ma ei tea. Ühelt poolt oli kümme aastat tagasi metsikum aeg, mis sobiks sellele raamatule paremini. Nüüd on nii avalik arvamus kui ka inimeste igapäevane käitumine nii korralik ja reglementeeritud. Samas kõnetab ta meie aega just selles plaanis, et närib seda võltskorralikkust. Nii et praegu on see raamat isegi vajalikum.
— Ma mõtlesin just, et nullindad, meievanuste kutsikaaeg, oligi ju natuke nagu meie kuuekümnendad. Või vaidled vastu?
— Kutsikaaeg on ikka parim aeg ja kindlasti on tore olnud, aga eks me näe, kas me räägime vanade meestena kuldsetest nullindatest. Minu pakkumine on, et hoopis nüüd võib huvitavamaks minna. Kui me räägime sellest Thompsoni valguses, siis ka tema/nende jaoks oli hoopis kuldaja lõpp põnev ja loominguline. See võimaldab ühelt poolt asjade kokkuvõtmist, teiselt poolt on suhtumised sõnadesse ja seisunditesse mitmeplaanilisemad. Samas ei ole ma tõesti kindel, et mingi kuldaeg oleks olnud ja läinud.
— Räägime luulest ka. Sulle on omistatud hea poisi kuvandit, seejuures üldse mitte halba mõeldes. Kui hea poisina sa end ise tunned ja mida selline mõiste nagu „olla hea” su jaoks üldse tähendab?
— Ei oska selle kohta midagi arvata – väga riskantne on teksti põhjal mingeid psühholoogilisi järeldusi teha. „Hea poisiga” peetakse silmas ilmselt seda, et ma oma lullades ei räuska ega ropenda. Või midagi sellist. Samas peab ütlema, et sõnade häädus-halbus-määrdumus on natuke mitmetasandilisem ja võib-olla on selline arvustaja lugenud pealiskaudselt. Minu jaoks on sõnad väga olulised, ma mõtlen nende kõla ja olemuse peale iga päev, aga lõppkokkuvõttes on luule ikkagi kujutlusekunst ning tähendusi ja avausi tuleks leida kujutluste maailmast. Ma kirjutan nagu kirjutan, küllap arenen ka edasi, ja ses mõttes pole mingid säärased hinnangud olulised. Selge on see, et ma ei tsenseeri ega sunni ennast, et keegi olla.
— Näe, ma läksin kohe isiklikuks, aga luuletajaga tema luuletustest rääkides on raske mitte isiklikuks minna. Või milline on su tekstide mina ja pärismina seos?
— Mänguline vist, ja mida edasi, seda rohkem. Õigupoolest ei taha ma ka ise endale mingit psühholoogilist hinnangut anda ega väga mõelda selliste asjade üle. Kirjutamisehetk on väga hea aeg, sest siis saavad need kaks kokku, ongi üks ja sama. Aga hiljem – mitte ilmtingimata. Avaldatud tekst elab juba oma elu ja teksti-mina käib läbi võib-olla väga teistsuguste inimestega kui ma ise. Minu pärisminale – ma vahel mõtlen, kes see on – on aina olulisemaks muutunud kirjutamine kui maailm, milles elada ja liikuda, ning vahel ei ole ma päris rahul nende jälgedega, mis ma sinna maha jätan. Aga sellel ja ka enesega rahulolul ei ole mingis mõttes tähtsust – nad segavad üsna palju mõtlemist ja elamist.
— Millele su varasem pseudonüüm Olev Olematu viitas?
— Olin seitse-kaheksa aastat tagasi üsna teine tegelane kui praegu. Pseudoka võtsin, sest ei tahtnud oma nime all kirjutada. Mitte selle tõttu, et kardaks põruda, aga lihtsalt mu isik ei tundunud nii oluline. Nimi sai muidugi pretensioonikas ja tõmbas esialgsele kavatsusele vastupidiselt tähelepanu kirjutaja nimele. Eesnimi Olev on mu vanaisa nimi, kellest see nimi on osaliselt ka inspireeritud.
— Mulle tunduvad su viimast luulekogu lugedes kuidagi eriti olulisena „Armastusluuletuse” lõpuread „sa ei tea, mis sind ristmikul ootab/aga sel ei ole teab kui palju vahet”. Et selline su programm ongi? Jõgi viib niikuinii kohale ja sealt edasi?
— Kas sul on mingi teine programm? Minu programm on protsess: luules on see elamine ja luuletuses mõtlemine ja selles kirjutamine. Seda on ju ka seesama „Armastusluuletus” isegi. Järgmised hetked elus toovad midagi uut, ja siis elan ja mõtestan ma seda. See ei tähenda siiski pohhuismi, küll aga mingit seisundilist vabadust, kus ma luban endale olla see, kes ma olen. Ega see ole ilmtingimata kerge.
— Kas see ongi armastus? Või mis asi see armastus on?
— Sõnades võib seda seletada, kuigi olulisem on siin ühtekuuluvus tunde endaga. Aga kui ütleks, et see on täiesti erakordne, maagiline jõud ja äratundmine, mis annab võimaluse tunda teist inimest sama lähedalt nagu iseennast? Kas see ütleks midagi?
— Oled nõus, et sul on ilusad luuletused? Ma mõtlen, et nad tekitavad esteetilisi kujutluspilte või on lihtsalt kuidagi kaunilt väljendatud („üks hetk kestab nii kaua, nii kaua / et mõista ei jõua midagi”). Isegi äng on kirkalt vormistatud…
— Võib-olla võib seda tõesti öelda. Kuigi, kui me enne siin programmist rääkisime, ei ole ilus luuletus ise minu programm. Ma ei otsi eriliselt ilusaid teemasid või sõnastusi, pigem on minu jaoks oluline väljenduse jõud. Kirjutan nii nagu saan, mis mind edasi veab ja laseb teksti panna energiat, rütmi ja avausi. On tõsi, et mind huvitavad kirkus ja veel enam ärksus. Naljakal kombel on need teemad kuidagi nagu põranda all, nii et saan minagi gerilja olla. Aga sel ei ole õigupoolest vahet. Päris lõpuni ei saagi seletada, miks kirjutad nii- või teistmoodi. Üritan vältida teemasid, mis pole läbi tunnetatud, ehku peale minekuid, kus võib teha särava ja tühja üldistuse. Mu enda jaoks ei oleks väga vahet, kui ma hakkaks „mitte-ilusalt” või sõgedalt kirjutama, ühesõnaga teistmoodi kui nüüd.
— Kas su unenäod on värvilised?
— On värvilisi, mustvalgeid, seepiavalguselisi, keeratud värvidega, subtiitritega, ümberkehastumisega, lendamistega, erootilisi, arusaamatult katkendlikke, õudseid – nagu kõigil, arvan ma. Sinu küsimus on vist seotud „Eile hommikul ja täna” mälestuste valgusega: ja seal valitseb tõesti mingi veidi hämar, veidi mustvalge või seepialine valgus, mida rõhutab veelgi Madis Katzi mustvalge kunstnikutöö. Sellest valgusest saab kätte mingid mälestused, aga kahtlemata mitte kõiki. Oma mälestustesse võime küll kiinduda, aga tuleb arvestada, et mälu on valiv ja nii mõneski mõttes ei saa me enam ligi sellele, mis oli. Ja mõnes mõttes määrabki elus rohkem, kuidas me mäletame, mitte mida. Unenäod on sellest vahel veelgi hullumeelsemad variandid.
Väga üldiselt: mida õigupoolest peaks üks (hea) luuletus endas kätkema või mida ta peaks lugejaga tegema?
Lugeja ei ole luuletust lugedes passiivne vastuvõtja, vaid mõnes mõttes tema teebki tähendused, tema loobki enda jaoks luuletuse. See eeldab ilmselt harjumust luuletusi lugeda ja samuti mõista, milleks nad võimelised on. Luuletaja, kui ta peaks tahtma, võib üritada sulgeda kõik tõlgenduste riivid, olla oma teksti täielik peremees. See ei tule tal nii ehk naa välja. Ometi on selge, et mõned luuletused on paremad kui teised. See tähendab, et luuletaja on suutnud keele, tooni, tõelisusetaju, ütlematajätmise või millegi muuga luua olukorra, kus tekst muutub lugeja jaoks mingis mõttes tähtsaks. Õigupoolest on kõik, mida siin veel mainida võiks – uudsus, seos traditsiooniga, huumor või kiiks vms – niivõrd seotud, et üldistavalt ei saagi edasi minna. Võib-olla võiks selle kokku võtta mõistetega „teksti energia”, „kirjutamise jõud”. Aga mis siin seletada, iga inimene, kes on saanud kas või ühest luuletusest elamuse, teab seda tunnet isegi. See on üks neist asjadest, mida on raske seletada, aga kerge tunda.
„Eile hommikul ja täna” lõppeb ridadega „Jumal, iga öö on meie tubades. / Iga öö palvetab me eest. / On tubades. Kas ta enda sisse lubame. / On uks. Ja õu, mis kiirgab meie seest.” Kuidas sul kirikuskäimise, puudekallistamise või muude rituaalidega on? Oled usklik inimene?
Usklik sel määral, nagu iga inimene, kes armastab elu, kes armastab seda, et elu on rohkem kui paistab või seletada saab. Seegi on põhiliselt kujutluslik ja nägemisel on selles tähtis roll mängida. Samas on see isiklik ja ma ei taha seda suures seltskonnas jagada või nähtavaks teha. Nii et kirikutes eelistan ma käia siis, kui nii läheb, ja nii, et ma saaks rahva hulgas üksi olla, et keegi mind ei tunneks. Aga mulle meeldib küll kirik kui selline: ta annab ruumile teise tähenduse. Mulle meeldivad riigid, milles usul on oluline osa – näiteks Itaalia, India, Venemaa –, aga religioossetest dogmadest ma pigem pageks, kui saaks neist osadust.
— Mitmed su viimase luulekogu tekstid on ilmselgelt välismaal valminud. Kas võib väita, et kõigist su välisreisidest ja
-õpingutest on sind enim vorminud Venemaal veedetud aeg, kogu selle ilus ja jõhkruses?
— Pole aimugi. Võib-olla isegi rohkem Itaalia, aga võib-olla nad kokku. Elada pärast aastat Itaalias Venemaa provintsis on ikka kenake kontrast ja usutavasti sünnib kirjandus just eelkõige kontrastist, mingist ehmatavusest. Venemaa oli mitmes plaanis ehmatav ja täis lugusid, millest (isegi) enamik on paberil veel jutustamata. Mõlemal maal oli minu jaoks nii üllatusi ja sündmusi kui ka igavust ja lüürikat. Äraolemine ise on imeline asi, sest paneb su nii ehk naa mõtlema teistmoodi kui tavaliselt. Kibelen juba praegu kuskile mujale, aga eks näis, millal, kuhu ja kauaks.
— Vanasti korraldasite Prussakovi rattaseltsiga ikka meeleavaldusi, protesteerisite sõja ja muude vastikute asjade vastu. Kas nüüd olete vend Marteniga taltunud?
— Ei ole taltunud. Teeme teisi asju, millel rohkem tagajärge. Igal inimesel on oma tee. Marten, tõeline visionäär, teeb seda, milleks ta loodud on: kütab pidevalt uusi ideid ja teostab neist, palju jaksab. Õigupoolest peaks tal olema terve loovarmee, nagu Steve Jobsil, et kõiki asju teoks teha. Arvestades, kuidas ta mõtleb, arvan, et kõik need asjad ka tulevad. Tema ise ja tema suurepärased kursakaaslased EKA arhitektuurist on minu arvates näide tõeliselt puškinlikest lütseistidest – seltskonna ja kirglikkuse mõttes – ning väga võimalik, et just nemad mõtestavad üldisemalt ümber nii Tallinna kui ka linna kui arhitektuurikunsti. Mina ise aga tegelen põhjalikumalt nende asjadega, millest varem juttu oli. Kõigeks aega ei jätku.
— Kui suur roll pere mõjul oli, et sa lugema, luuletama ning tõlkima asusid?
— Ema ja isa mõju on raske üle hinnata. (Mihkli vanemad on kirjandusteadlane Mall Jõgi-Kaevats ja teadusfilosoof ning endine riigisekretär Ülo Kaevats. – Toim) Oma vanemaid näeme ju kõige lähemalt, kusjuures õppida on neilt terve elu, alati jäävad nad meist targemaks. Ja oluline on ka vanaisa Olev Jõgi, kellega olen alati tundnud lähedast sidet, mis sest, et olin ainult viiene, kui ta suri. Olen tema tõlgitud raamatute maailma avastades rõõmustanud, milline imeline kunstnik mu vanaisa tõlkides oli.
Kes ta on?
Mihkel Kaevats
Sündinud 29. mail 1983
2007 lõpetas Tartu ülikooli semiootika ja kulturoloogia erialal
Luulekogud
•• „Ederlezi” (2003, Olev Olematu nime all)
•• „Illusionist” (2004)
•• „Eile hommikul ja täna” (2009)
•• Tõlkis Hunter S. Thompsoni raamatu „Hirm ja jälestus Las Vegases” (2010)
•• Meeskonnatöö „Meie inimesed” (autorid Mihkel Kaevats, Marten Kaevats, Alvin Järving, Martin Sookael, Ülo Kaevats, Peeter Vihma ja Merit Kask) sai 2007. aastal vabaduse monumendi konkursil II koha.
