Mihkel Kärmas - tõsine ja igav inimene

 (7)
                 
Eesti Päevaleht
Mihkel Kärmas - tõsine ja igav inimene
Priit Simson
“Ma olen tõsine ja igav inimene,” ütleb Mihkel Kärmas (29), kui intervjuu andmisest tõrgub. “Midagi uut ka öelda ei ole.” Kuigi ta just pääses kriminaalsüüdistusest, sai ta kolmandat korda “Pealtnägijaga” ajakirjalt Nädal parima telesaate preemia. Kuidas tunneb end tipus olemise raskuse all Bonnieri ajakirjanduspreemia laureaat ja menusaate juht Kärmas, uurib Piret Tali.

Teles on hea tiim, suur vabadus teemavalikul, võrreldes Ekspressiga, võimalus ise töögraafikut sättida, edevus, raha leiva peale vorsti ostmiseks,” loetleb Mihkel Kärmas põhjusi, miks ta juba aastaid kahel töökohal viitsib rabada. Ühest ei elaks hästi ära ka.

Ta on seda ennegi öelnud. Nagu ka seda, et ta järgmine hooaeg enam seda tööd ette ei võta. Aga ikka leiab ta sisemist põlemist uuesti sinna katlasse astuda.

Mihkel Kärmasel on meediapersooni kohta uskumatut annet madalat profiili hoida. Isegi Vahur Kersna kassist teavad Õhtulehe lugejad rohkem kui Mihkel Kärmasest või ta eraelust. Kui, siis teatakse tema eurolaulusõnade kirjutajast ja heliloojast õde Maian-Anna Kärmast, kes venda jätkuvalt kahe nimega kutsub - Lieven–Mihkel.

Poolatarist ema on Mihklile pärandanud keskmise eestlasega võrreldes eksootilise välimuse, mis talle koolis kurjasti kätte maksis. Õega sarnane on nende väljapeetud käitumine, mis suisa eelmisest sajandist pärit heale lastetoale viitab.

Vintis päi räuskamas, suitsetamas või ebasiivsalt rääkimas ei kujutaks neist kumbagi ette. Samas on Mihkli kõnepruugis nii ekspressilikku stiili kui ka kersnalikku eneseteadlikku üleolekut.

##See, kuidas Kärmas või terve “Pealtnägija” tiim oma saatest räägib, on võrreldav andumusega, millega tubli elusõnalane evangeeliumi kuulutab. Tundub, nagu teeks nad midagi palju müstilisemat kui lihtsalt hea telesaade.

“Vahur on rohkem meie tiimi kaanepoiss,” muigab Kärmas. Absoluutse kadedusevarjuta. “Mulle mu elu sobib. Ma ei taha, et minust, minu kassist või naissuhetest esikülgedel kirjutataks.”

Mulderi emotsioonid ja Scully ratsionaalsus

Ehkki telesaade on neil üks, võitleb Kersna nimi meessaatejuhtide edetabeli eesotsas Hannes Võrnoga ja Kärmas on alles kaheksandal kohal. Kärmase lubas tema elukaaslane selsamal päeval maha jätta, kui nende pilt Kroonikas avaldatakse. Oma lähedasi hoiab tuntud ajakirjanik sedavõrd, et ka lapsest ei poeta ta sõnagi.

Madala eraelulise profiili hoidmise tingib ka see, et Kärmas suhtleb tööalaselt oma kõikvõimalike lugude (anti)kangelastega ja ei taha, et tema eraelu võidaks tema vastu ära kasutada. Oli see ju tema auto, kuhu Imre Arakase loo ajal sisse murti.

Üks kindel põhimõte on Kärmasel veel: ükskõik kui suure kurikaela temaatikat ta ajakirjanduses ka lahkab, üritab ta säästa selle inimese perekonda. Vahel on ajakirjanduslikult raske selliseid mahlakaid detaile kõrvale jätta, aga Kärmas vähemalt püüab. “Kui just pettur firmajuht pole oma vanaema varifirma etteotsa pannud,” lisab ta muiates. Siis poleks ka vanaemal pääsu.

Kärmas peab oma ainsaks ja suureks õpetajaks televisioonis Kersnat, kellelt on ta seitsme aasta jooksul palju üle võtnud. “Samas on selliseid lugusid, mida mina kunagi ei teeks, aga kus Vahur suudab inimest suurepäraselt avada. Ja vastupidi, Vahur uurivaid majanduslugusid ette ei võtaks,” lausub telemees. “Vastastikku me vetoõigust ei kasuta. Meie tugevus on selles, et me ei püüa vastastikku teineteist muuta.”

Teisalt on ka Kersnale teles rohkem lubatud. Kärmas näiteks Jüri Lina pärast Esto TVd intervjueerida ei võtaks, Kersna aga küll. Nagu ka nende viimases saates näha oli.

“Mina ei suuda kunagi selline sõnasepp ega kuldsuu olla nagu Vahur, kes võib täiesti hämmastavatest asjadest teha suurepäraseid, atraktiivseid ja meelelahutuslikke lugusid. Vahur pole uuriva ajakirjanikuna niivõrd tegev, majandusteemad ja muu selline on tema jaoks igav, “ lausub Kärmas.

X-filedest tuntud karakteritega võrreldes võiks öelda, et üdini ratsionaalse Dana Scully roll jääks Kärmasele ning emotsionaalne mõttemaastikel uitaja Fox Mulder oleks Kersna.

Kui elu on töö

Kärmase arvates räägib tema töö enda eest ise. Ja oma töö faktitäpsuse või muu erialase eest on ta valmis seisma nagu lõvi. Töötamisega tegeleb ta kahe isanda teenrina praktiliselt kogu ärkveloleku aja. Kas siis teadlikult või ebateadlikult.

Lähedased teda tihti ei näegi ja mehe sõnul on hästi läinud, et nad teda jätkuvalt välja kannatavad. Selleks, et teovõi-melisena püsida, kuulub ta ellu ka sport - squash, ujumine, korvpall, slaalom vms.

“Nüüd on juba pühapäevi, kus ma ainsa päevana nädalas tööd ei tee, aga mitte alati,“ ütleb ta. “See, mida teen, ei ole ammu enam ainult töö, see on elu. Pole hetkegi, kus ma oma käsilolevate lugude peale ei mõtleks. Sageli ongi need just nädalavahetuse päevad, kui telefon pidevalt ei helise ja mul on aega lugusid rahulikult kokku kirjutada.”

Eelmisel suvel võttis Kärmas kaks kuud palgata puhkust. Esimestel päevadel ilmnesid tal võõrutusnähud nagu alkohoolikul või narkomaanil. Kui kogu aeg oled harjunud, adrenaliin kõrvus huugamas ringi lendama, on väga raske maha rahuneda ja puhkama hakata. Siiski ta suutis. Ja peab seda oma elu ilusaimaks suveks.

Aga pärast puhkust, punkt 1. augustil hakkas ta helistama telekolleegidele ning rääkima, et tal on viis lehekülge ideid, mida ta tahaks realiseerima hakata. Enamik kolleege läks närvi ja soovitas kahe nädala pärast uuesti tulla.

Aavo Kokk, kes viis aastat Kärmasega koos Ekspressi tegi, ütleb, et ta ei saa aru, kus ja millises seltskonnas Kärmas oma õhtuid veetis. Järgmisel päeval koosolekul oli tal pakkuda kolm korda rohkem ideid kui kellelgi teisel, kes sõpradega oli välja läinud.

Elust ilma “Pealtnägijata”?

“Pealtnägija” võimalik lõpp näib lehti lugedes kohaliku suurusega katastroofina. Tegijad võimalikku lõppu nii traagiliselt ei suhtu. Ehkki vastu kevadet on kõikide saadete tegijad näost rohelised ja loevad, mitu saadet veel hooaja lõpuni teha jäänud on. Ka Kärmas tunnistab, et ta on suhteliselt tühjaks tõmmatud.

“Pealtnägija” kolm senist vaadatavuse tipus püsimise aastat mõjuvad uskumatult. Ligi 350 000 vaatajat ka. Eestis tähendab see nii märkimisväärset hulka rahvaarvust, et mõjub juba iseenesest anomaaliana.

Selline uuriv ajakirjandus, nagu nemad seda teha tahaksid, nõuaks 10-miljonilist rahvaarvu. Samas ei kannaks ükski erakanal ega produktsioonisüsteem Eestis välja nende töökoormust. Lõputuid võttepäevi, stuudio- ja montaaĻitunde, võimalust arhiivi kasutada, korralikku teletehnilist baasi saab lubada endale ainult ETV. Erakanalid ju ise ei tooda ning tootjafirmadel pole võimsust ega tehnikat taga. Selles on Mihkel veendunud, ehkki tunnistab, et nad on vahel arutanud erakanalite võimalusi.

“Ma arvasin, et vaatajanumbrid langevad juba eelmisel või siis üle-eelmisel aastal, aga seda ei juhtunud,” lausub ta. Ei juhtunud seda ka siis, kui vaatajapäevikute asemel hakkasid reitinguid näitama täpsed telemõõdikud.

“Edu genereerib edu. Inimesed peavad heaks tooniks öelda, et vaatavad “Pealtnägijat”. Aga mõõdikud tõestasid, et inimestel on ka reaalselt meie saate ajal telekas sisse lülitatud. Massiefekt on täiesti olemas, aga kui see ära kaob, siis kukkuda on kõrgelt,” tunnistab saatejuht.

Kärmas arvab, et ühelt poolt võib nende saade püsida aastaid ning ikka vaadatav olla. Küsimus on pigem tegijate motivatsioonis. Soomes teeb “Pealtnägija” sarnast saadet neli korda rohkem inimesi. Kui enamik eesti ajalehti ei erine oma töökorralduse poolest suurt lääne lehtedest, siis telel on kõvasti arenguruumi. Meil üritatakse pakkuda teles sama tulemust, aga palju suurema töö hinnaga.

Kärmas tunnistab, et “Pealtnägija” ilmselt seepärast inimestele meeldibki, et tegijatest keegi ei võta seda kui tööd, vaid nad panevad sinna palju rohkem oma aega, tervist ning vaimuenergiat kui enamik inimesi oma hobisse. Lati alt läbi jooksmist ei taha keegi neist endale lubada.

Tervise jutt kõlab noore mehe suust küll uskumatult, aga pingutus, mida pidevas valmisolekus püsimine nõuab, on suur. Meeskond, tehnika ja vastutus on taga. “Seda, et Pariisis võttel olemine tähendas, et ma pidin pidevalt valuvaigisteid võtma, kuna mul oli hammas välja tõmmatud, ning samal ajal ka tööd tegema ning ühest linna otsast teise sõitma, enamik vaatajaid ju ei tea,” sõnas ta. “Väliskomandeeringud ongi kõige kurnavamad.”

Kas tipus püsimine on raske?

Viimati kirjutas Kärmas üht ankeeti täites, et on seni kirjutanud üle 500 artikli ja teinud 200 teleloo. Rääkimata vaadatavaima telesaate tegemisest ja kaalukast ajakirjanduspreemiast.

Kas nüüd oleks siis kõik nagu saavutatud? Kui Priit Pullerits surub kätt ja Tarmu Tammerk peab kõne?

“Kuhu edasi, praegu olen ma 29-aastane, kas ma siis 49-aastaselt olen jätkuvalt reporter, kes on kirjutanud 1000 lugu ja teinud 600 telelõiku?” küsib Kärmas. “Äkki oleks aeg teha kannapööre? Kas nii ma kujutlesingi ennast ette, kui ma kord suur olen või?”

Ta peab vähe tõenäoliseks, et teeb bändi ja hakkab pürgima MTV-sse või hakkab korvpallikoondisse püüdlema. Küll aga kujutleb ta end tegemas dokumentaalfilme või kirjutamas raamatuid.

“Igal kevadel on raske leida motivatsiooni, et kas jätkata. Raha ei ole sealjuures väga hea motivatsioon ega tõukejõud,” leiab ta.

Praegu Gustav Adolfi gümnaasiumi nime kandvas koolis õppimise ajal oli Mihkel veendunud, et temast saab prantsuse keele õpetaja. Juhuslikult sattus ta roosat ärilehte tellima ning avastas, et võiks õppida hoopis majandust ja äri, sest see on selline valdkond, mille teadmistega võib teha ükskõik mida. Isegi prantsuse keelt õpetada. Tehnikaülikooli turundust ja välismajandust ta õppima läkski.

“Minu jaoks oli see väga ootamatu kannapööre, mille ma lühikese ajaga tegin, seni olin ma tõsiselt õppinud ainult keeli ja nüüd tuli reaalainete peale üle minna,” sõnab ajakirjanik. Läbi ta nendega sai ja mitte kõige halvemate tulemustega.

Ainult ontlikud lipsude ja diplomaadikohvritega üliõpilased, kellega ta ühel kursusel õppis, olid üllatunud, kui ta välja ilmus nagu tõsine paduintellektuaal. Risti üle õla presendist gaasitorbikukotis kandis ta kaasas kapsaks loetud Loomingu Raamatukogu üllitisi.

“Teisel kursusel sattusin ajakirjanikuks Kaubalehte ja Raadio 2, edasi viis üks asi teiseni, see oli orgaaniline ja loomulik areng, sama laine harja peal seni olen edukalt surfanud,” sõnab ta. Uuriv ajakirjandus on see, mille üheks väheseks tegijaks Kärmast auga nimetatakse.

Uuriva ajakirjanduse müstifikatsioon

Ise suhtub mees ajakirjandusse küünilisemalt. “Ajakirjandusväljaanne on ikkagi eelkõige kasumit taotlev ettevõte, mille eesmärk on üllitada perioodiliselt toodet, mida tuleb lugejale maha müüa ja selle eest finantseerida oma edasist tegevust,” muigab ta.

Uuriv ajakirjandus on luksus ja seda tehakse. “Eestikeelse meedia tarbijaskond on lihtsalt niivõrd tilluke, et selle pealt ei saagi finantseerida tõsist uurivat ajakirjandust,” sõnab ta. “See, mis me siin teeme, on isiklike ohvrite ja entusiasmi toel tehtud katse sarnaneda uuriva ajakirjandusega.”

“Need paljastused, mida eesti ajakirjanikud trofeedena esitlevad ja mille otsa me teinekord pooljuhuslikult komistame, on niivõrd väike osa sellest jamast, mis toimub, et peaks olema pigem häbi, et me nii vähestele asjadele pihta saame, “ lausub ta.

Kärmas ei luba endale illusioone, et on suutnud midagi märkimisväärselt liigutada. “Vaadates kõiki neid suuri lugusid, mida oleme teinud, siis pole selle tagajärjel mingit muutust toimunud,” lausub ta.

“Muidugi ei vii see mind mingisse agooniasse, angsti ega maailmavalusse, aga väga suuri illusioone ma ei loo,” sõnab Kärmas. Pigem on tema tööaastad õpetanud, et must-valgeid asju ei ole.

See tähendab, et omandireformist lõike tegevat “Pealtnägijat” ei vaataks võib-olla 350 000 ning kadunud inimestest pajatavat Ekspressi ei loeks samapalju inimesi.

Kärmas ei pea ennast rüütliks valgel hobusel, kes kappab võitlusse õigluse eest. “Massid saavad sellist ajakirjandust, mida nad tellivad. Võib öelda, et kollased lehed on magedad, aga kui iga päev leidub kümneid tuhandeid inimesi, kes seda ostavad, siis keda siin süüdistada: kas inimesi, kes seda lehte teevad, või neid, kes seda ostavad?” küsib ta. “Sellest “hästi müümise” filtrist on oma teemasid raske läbi suruda.”

Selle raami sees püüab Kärmas oma tööd teha nii, et ta suudaks endale ka pärast peeglis otsa vaadata ja enda ees ausaks jääda.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.

Eesti Päevaleht

Nimi
Kommenteerimistingimused
Karikatuurid