Mihkel Leppik - pool sajandit sõudmise juures
Leppik oli olümpiahõbeda Jüri Jaansoni esimene treener. Järgmisel nädalal võtab ta valitsuselt vastu 300 000-kroonise riikliku spordipreemia elutöö eest ja presidendilt Punase Risti ordeni IV klassi.
“Oli üllatus. Ei mina uskunud, et minusugustele jätkub, pole ju midagi erilist teinud,” ütleb Leppik talle omasel tõredal moel. “Eks töö hindamine sõltub hindajatest.”
Niipea kui Pärnu jõgi jääkaane alt valla pääseb, on Leppik oma sõudepoiste ning paadiga jõel. Nii kestab see kuni kindla jääkaane saabumiseni. “Praegu treenin hommikuti koondise poisse ja pärastlõunal tulevad noorsportlased koolist,” ütleb ta.
Segased omandisuhted
Praegu treenib Pärnu kitsastes oludes 150 sportlast. Segased omandisuhted endise baasi omaniku Dünomo/Põhjakotkaga ei ole linnal ega spordiklubil lasknud sõudebaasi investeerida. Tüli kestab ja sõudeklubi areng ka. Kuni omandisuhted lahendamata, ei muutu Eesti ainus sisesõudebaas värskemaks kui ehitamisaastal 1980.
Treener Leppikut võib sõude-klubi paadikuurist leida pea iga päev. Kui torm Pärnut uputas, oli ta ühena esimestest oma üle tee asuvast Köie tänava kodust kohal, et paadisildu üle kallaste tõusnud jõe käest päästa. Need on siiani puude külge seotud.
“Meil tõstis ainult finišimaja põranda üles, inimeste kodudega võrreldes polnud see suur kahju,” ütleb Leppik.
Sõudmise juurde jõudis mees 1949. aastal tänu Arnold Ebrokile, paari aasta pärast oli ta juba noortreener. “Loodus ja vesi tõmbab siiamaani,” ütleb fotograafiaga tegelev mees. “Eks ma olen vähe põrunud vend olnud, et nii pikka aega ühe koha peal,” ütleb käre Leppik. “Kõik otsivad ju paremaid töökohti ja suuremat palka. Ikka üks jooksmine ühe koha pealt teise peale.”
Kas siis talle ei ole muud pakutud? “Nii julgeid vendi pole olnud,” ütleb Leppik. “Ma pole mingi tuulelipp, et üks puhub ja ma kohe pööran.”
Mida Leppik Eesti sõudmiselt ootab? “Et Pärnu jõgi ära puhastataks, paarikümne aasta pärast on see kokku kasvanud, kui põhja ei puhastata ja kaldaid ei niideta,” ütleb mees. Praegugi on jõgi trenni tegemiseks piisavalt lahti ainult 15 kilomeetrise ringi jaoks.
“Mis jutt see on, et Pärnu jõgi pole sõudekanali jaoks piisavalt sirge,” ütleb Leppik kurjalt. “Need on need jutumeeste sirged. Eelmisel suvel oli kuus rada jões sees, esimest korda ajaloos tähistatud. Siin annaks võistlusi pidada küll.”
