Mihkel Mutt: minu ülim lootus on surra targa inimesena

Kümme aastat Loomingut ja üheksa aastat Sirpi juhtinud kirjanik plaanib järgmiseks pikemat esseekogu.

Mihkel Mutti teatakse kui kirjanikku, kes vaatleb kaasaegset Eestit. Kas kunagi võiksime oodata ka ajalooromaani?

Ei või. Olen tõepoolest näinud oma kirjanikurolli ajastu läbivalgustamises ja jäädvustamises. Mind huvitab küll tohutult, mismoodi on varem elatud, aga mitte selles mõttes, et tahaksin sellest elust tema enda pärast kirjutada. Mulle on tähtis, kuidas olnu, too varasem aeg suhestub nüüdsega, millised on paralleelid ja muutused. Vahemärkusena: on tõsi, et ajaloost ei õpita. Aga oma viga, sest kahtlemata saab ajaloost palju õppida. Säärane kirjandus kõnetaks lugejat rööpsuste, allegooriate, alltekstide ja vihjete keeles. Ma ei saa ju sulgudesse lisada, et näete, see 15. sajandi Inglismaa asi sarnaneb natuke selle praeguse Eesti asjaga. Niisuguse üle- ja äraseletamise asemel peaks lugeja ise taipama, mida kirjanik sihib. Siin ongi nüüd konks.

Tundub, et lugeja võime midagi „lahti muukida” on varasemaga võrreldes kõvasti tagasi läinud. Allteksti ei osata näha, ei tulda selle pealegi, et seda üldse otsida. On juba harjutud, et kõike öeldakse igal pool otse. Arvamusartikkel on kujundanud tänapäeva kõnetlusviisi. Kardan, et traditsioonilist head ajaloolist kirjandust loov autor riskib üha suurema mittemõistmise ja kahaneva lugejaskonnaga. Tegelikult riskib mittemõistmisega iga tõsine kirjanik.