Mihkel Mutt püüab kirjutada nii, et rumal mõistaks ja tark huvituks

 (11)
Mihkel Mutt püüab kirjutada nii, et rumal mõistaks ja tark huvituks
Ajakirjade Kirjastus

Äsja uue novellikogu üllitanud Loomingu peatoimetaja Mihkel Mutt usub, et kui rumalus ühiskonnast välja juurida, muutuks kirjaniku tegevus tarbetuks. See ei takista iroonilise stiili poolest tuntud kirjanikku rumaluse peale pidevalt ärritumast ning seda afekti raamatuteks vormimast.

Novellikogu “Siseemigrant” eessõnaks on tundmatu isiku monoloog. Too pihib, et on küll ühiskonnas auväärsel positsioonil, ent tegelikult talle see ühiskond eriti ei meeldi. Õigemini, absoluutselt ei meeldi, vaata mis kandi pealt tahad.

“Kas iga mõte, mis on kirjaniku peast läbi käinud, on tema enda oma?” tõrjub Mutt tagasi küsimuse, mil määral ta jagab anonüümse kõneleja vaateid. “Formaalselt võttes on see tema peas kuju võtnud, aga see võib vabalt olla mõte, millele ta sügavalt vastu seisab.”

Mutt ei tee aga saladust, et nii nagu enamik haritlasi ja muidu korralikke inimesi, ei suutnud ka tema uskuda, et labasus ja omakasu võtab iseseisvas Eestis sellisel määral tuurid üles. Ta ei arva kindlasti, et ühiskonnas oleks sajaprotsendiliselt kõik halvasti, aga nõmedus, labasus ja matslus ärritab teda hirmsasti.

“Kahjuks olen labiilne, mõjutatav tüüp, mul ei ole paksu nahka. Kirjutamine on minusugusele ainus võimalus midagi sättida või korda saata. See kehtib nii päevakajaliste kolumnide kui ka kirjanduse kohta – kui ma mingi inimtüübi üle nalja viskan, jääb negatiivset tunnet kuidagi vähemaks.”

Lisaks irooniale iseloomustab Mutti ka eneseiroonia. Oma raamatutes vaidleb ta sageli iseendaga ja saab oma verbaalsete bumerangidega ka ise pihta.

Mida kirjutaks Mihkel Mutt siis, kui rumalus peaks mingil põhjusel välja surema? Mutt arvab, et sellisel juhul võiks kogu inimkond kollektiivse enesetapu sooritada.

“See oleks ju paradiis. Kas paradiisis on kirjanikke, on neid vaja? Hea kirjandus on ju kahtluse külvaja, ta paneb inimest järele mõtlema. Aga mõtlemine on nagu uss, mis uuristab kogu olemist. Kui kõik inimesed eksistentsi üle sügavalt järele mõtleksid, langeks ühiskond praegusel kujul kokku.”

Loomingus kui kodus

Kui Mutt 2005. aastal ajalehe Sirp peatoimetaja kohalt Loomingusse tuli, tundis ta end nagu koju naasev kadunud poeg. Pärast ülikooli lõppu lühikest aega Eesti Raamatus töötanud noormees maandus peagi kirjandusajakirjas, kus ta töötas ligi üheksa aastat toimetajana, esmalt kriitika, siis ilukirjanduse alal.

Muti kahe valitsusaasta jooksul on väljaande trükiarv veidi ülesmäge liikunud. Peatoimetaja ei pea seda enda teeneks, vaid üldiselt kultuuriajakirjandust iseloomustavaks suunaks. “Mulle meeldib Looming, meie keemia sobib.” See moeväljend kõlab Muti suus õige mürgiselt.

Mutt rõhutab, et Looming on ainuke maailma väljaanne, mis keskendub eesti ilukirjanduse avaldamisele. Tõlkeid avaldatakse vaid näpuotsaga ja välismaa arvamusliidrite avaldamine on pärast tema ametisseasumist jäänud täielikult Vikerkaare ja Akadeemia pärusmaaks.

Muti kinnitusel püsib ta truu juba Tuglase püstitatud põhimõttele, et Looming peab olema parlamentaarne, seinast seina väljaanne. “Vikerkaares on muidugi alternatiivsemad, modernistlikumad tekstid. Meie avaldame ka selliseid kirjutisi, mida Märt Väljataga ilmselt ei avaldaks.”

Mutt on kahtlemata väga intellektuaalne autor, aga tema raamatud on alati kirjutatud väga selges ning lihtsalt loetavas keeles. “Olen püüdnud kirjutada nii, et rumal saaks aru ja targal oleks huvitav,” arvab ta ise. Mutt usub end teadvat, kuidas kirjutada nii, et massid autorit januneksid, aga ei pea seda endale väärikaks. Samas ei salli ta sõnavahtu ja peab kinni põhimõttest: mida keerulisem aine, seda lihtsamalt tuleb seda käsitleda.

“Kõige hullem on see, kui labane sõnum aetakse hirmus keeruliseks. Pean oma lugejaks ajudega inimest – see pole seotud formaalse hariduse, vaid liikuva mõistuse ning loomulikult huumori- ja irooniameele olemasoluga. Veel lihtsamalt öeldes meeldib mulle lugeja, kellele mahub korraga pähe rohkem kui üks mõte.”

Mutt ei armasta lugejatega silmast silma kohtumas käia, veenvat põhjendust võib lugeda “Siseemigrandi” novellist “Valge baretiga naine”. “Õnneks ei ole viimasel ajal enam ka veetud, uued tähed tulevad peale. Turumajanduslikus mõttes võetakse kirjandust kui bordelli, ikka on vaja värsket liha.”

Joomakohast teise

Loe veel

Sageli peetakse Muti raamatute dialoogid joogiasutuste seinte vahel. Paar aastat tagasi ilmunud “Kõrtsikammija” on üleni pühendatud kaunile kunstile, mille kohta inglased ütlevad pubcrawling. Mutt kasutab saksa keelest laenatud terminit “kneippima”, mis tähendab täpselt sama asja.

Baaridesse sattudes tegeleb ta muu hulgas sotsiaalpsühholoogilise seirega: kuidas toimib kõrtsides demograafiline muutus, millised on eri kohtade rituaalid, kuhu lähevad tegevuse lõpetanud baari püsikunded ja nii edasi.

Kultuuriinimeste kunagises tõmbekeskuses Kuku klubis ei näe Mutti enam sageli, sest sealne klientuur on muutunud. “Ma olen selles mõttes egalitarist, et mulle meeldivad kohad, kus käivad kõik, põhjakäinud kingsepast parlamendiliikmeni. Selline segunemine on palju huvitavam kui vaadata ainult noori ja ilusaid.”

Mutt arvab, et Vene ajal oli viinavõtmisel teine ülesanne, sest siis oli inimestel vähe mõistlikumad ajaviited. “Tänapäeval joovad kunstiinimesed vähem, sest elus on nii palju muid võimalusi.”

Muti kirjapandu on lahutamatult seotud tema enda elukäiguga. Ainult Isamaaliidu liikmena seestpoolt nähtud erakondlikku suhtlust ei taha ta raamatuks valada. “Keskmiselt andeka inimesena sain aru küll, kuidas asjad käivad. Aga sellest kirjutada oleks jultumus.”

Viimase raamatu novellis “Sisering ja välisring” räägitakse mõistulugu suure organisatsiooni liikmest, kes ei suuda täpselt otsustada, kui tähtis tema roll õigupoolest on. Mida teha, et sattuda siseringi, privilegeeritud tsooni, kus räägitakse tõeliselt tõsistest asjadest?

Mutt möönab, et parteiline kogemus võis teda selle novelli loomisel mõnevõrra inspireerida, ehkki korporatiivne käitumine iseloomustab kõiki organisatsioone. “Ka kirjanike liidus on oma sise- ja välisringid, oma klannid ja generatsioonid.”

Oma parteilisusest loobuma ei ajendanud teda põhimõttelised lahkhelid, vaid äratundmine, et Sirbi peatoimetaja ja parteiliikme roll ei sobi ikkagi kokku. “Uskusin naiivselt, et teatakse, et olen suhteliselt mõõdukas inimene, kes ei hakka mingit parteilist jama suust välja ajama ja ainult oma erakonna liikmeid kiitma. Aga kohe hakati pahandama. Sain aru, et oli rumal arvata, et mulle tehakse mingi erand.”

Pigem boheem kui diplomaat

Tegelikult võiks Mutt olla karjääridiplomaat ja lasta end praegu näiteks ekstsellentsiks kutsuda. See, kuidas ta sattus 1991. aastal välisministeeriumisse, vastab üks ühele romaanis “Rahvusvaheline mees” kirjeldatule.

“Istusin tugitoolis, mõeldes, mida eluga peale hakata, kui helistas Lennart Meri ja ütles: kuule, tule. Sain aru, et ma ei saa “ei” öelda. Aga see ei olnud karjäärijanust, polnudki veel struktuure, kuhu imbuda.”

Otsust lahkuda välisteenistusest Mutt ei kahetse, see elu poleks talle sobinud. “Avaliku teenistuja amet seab inimese käitumisele väga suured piirid. Mul on rohkem seda vabadusevajadust, mida võib nimetada boheemluseks. Selline vaoshoitus poleks mulle sobinud, ma poleks suutnud ka lõpmatuseni kellast kellani tööl käia.”

Romaan “Progressiivsed hiired” vaatab tagasi ajale, kui autor töötas erameedias. Nii nagu peategelane Fabian, tahtis ka Mutt hakata kultuuriajakirjanikuks, ent suunati vaba koha puudumisel elukülje toimetajaks.

Oli 1992. aasta ja elu definitsiooni polnud veel suudetud täpselt sõnastada. “Mina ka ei teadnud, mis asi see elu on, proovisin üht ja teist, kuni lõpuks toimetaja koputas minu loos ühele lõigule ja teatas võidukalt: vaat siin peitub elu! Päris naljakas... Nüüd teatakse muidugi juba paremini, et elu on see, millest kirjutab Kroonika.”

Peagi sai Mutist jälle vabakutseline kirjanik – kuni Sirbi peatoimetajaks asumiseni. Kultuurilehte minek oli oluline samm, sest Muti renomee oli tõsimeelsemate kolleegide seas seriaalile “Salmonid” stsenaariumi kirjutamise tõttu vahepeal tugevasti langenud.

“Seda peetakse minu kõige suuremaks patuks,” muigab Mutt. “Nüüd, kui ma olen olnud aastaid kultuurilehe eesotsas ja varsti üle kahe aasta Loomingu peatoimetaja, hakkavad säärased vaimuhiiglased mulle tasapisi andestama, olen patu lunastanud. Aga see pahameel oli kohutav.” Seriaalide kirjutamise isu on tal igal juhul üle läinud.

Loomingu peatoimetaja elu erineb Muti sõnul Sirbi omast peaaegu nagu päev ja öö. “Loomingus on aega süveneda – nii konkreetselt peatoimetaja töösse kui ka iseennast kursis hoida. Kui sa end kogu aeg ei hari, lähevad kaevud tühjaks. Olen kahe aastaga lugenud rohkem kui varem kümne aasta jooksul.”

Lisaks on vahe selles, et Sirp käsitleb korraga kuut väga erinevat valdkonda, Looming aga kitsalt eesti kirjandust. “Meeskond on selles mõttes harmoonilisem. Liigutakse rahulikult ja kontsentreeritult ühes suunas.”

Ka kultuuriametnike suhtumine on mõnevõrra erinev. “Sirp oli siiski ajaleht ja iga poliitik, iga ametnik arvab, et ajakirjandust oskab ta küll õppida, miks ta siis ajakirjandusest ei tea. Keegi ei saanud aru, et Sirp on pigem artiklikogumik kui Eesti Päevalehe tüüpi leht. Oi, kuidas püüti õpetada: pange ikka reklaami ja... Looming pole küll mingi püha lehm, aga kirjandusajakirjas lastakse ikkagi rahulikumalt tegutseda.”

Maailmavaatelt on Mutt konservatiiv. “Leian, et inimeses peab olema teatud eetiline vundament. Mulle meeldivad härrasmehelikuks peetud väärtused, nagu delikaatsus, sõnapidamine... Eelistan olemist omamisele ja vaimseid väärtusi materiaalsetele – muidugi siis, kui tuleb tingimata valida.”

Mutt jälestab sõna projekt, “projektipõhisus” on tema jaoks seotud mälukaotusega. “Projekt irdub mälust, ta ei kuulu sõrestikku, kus kõik on omavahel seotud. Ainult üksik pahvakas auru, mis jääbki üksikuks.”

Alalhoidlikkus ei tähenda siiski seda, et kirjanik ihkaks tagasi arvelaudade ja kirjutusmasinate ajastut. Samas tunneb ta vahel, et vihkab näiteks mobiile. “Varem võisid vaadata vaikivat inimest ja mõelda, et äkki on ta peas mingid huvitavad mõtted. Aga praegu, kui igaüks saab avalikus kohas “möliseda”, lööb tema vaimne tühisus kohe välja.”

Mõtetega tulevikus

Mutt on jälginud noorte inimeste ilukirjandusliku kirjaoskuse arengut vähemalt paarkümmend aastat ja märganud, et arvutiajastu lööb sellele saatusliku jälje. “Milline hüpe on soravuses toimunud, kui lobedalt jookseb jutt ja kui vähe on selles mõtet! Varem võis see olla krobeline, joosta üle kivide ja kändude, aga igas lõigus oli mõte.”

Kõige enam häirib teda noorte vaimuseisundi juures mälukaotuse fenomen – kõik kirjutavad, aga aega lugeda pole kellelgi. “Mind on alati huvitanud, kuidas mingi asi eelnenuga suhestub – kas ta vastandub olnule või on sellest välja kasvanud. Seoste nägemine on tõeline gurmaaninauding, aga sellele ei pöörata tähelepanu.”

Tõsise konservatiivi puhul ei üllata, et Mutt peab eesti kirjanduse suurkujuks Tammsaaret, kellele järgneb Oskar Luts. Piibel, “Tõde ja õigus” ning “Kevade” on tema hinnangul kolm teost, mis lausa kubisevad meie rahva teadvusse põimunud kõnekäändudest ja keelenditest.

Teistest lahkunud kirjanikest mainib ta lisaks Juhan Liivi, Marie Underi, August Gailiti ja hiljuti surnud sõbra Mati Undi nime. Nüüdisaegsetest luuletajatest hindab Mutt Mari Vallisoo raamatuid. Prosaistidest tõstab ta esile kaks nime: Andrus Kivirähk ja Mehis Heinsaar.

“Nalja tehakse tänapäeval harukordselt vähe,” nendib Mutt. Erandiks on Kivirähki ja Mart Juure saade “Rahva oma kaitse”, mida kuulates ei julge Mutt autoga sõita. “Kivirähki puhul meeldib see, et ta on nii konservatiivne, hindab teoseid, mille kalliks pidamist eeldaks paarkümmend aastat vanemalt inimeselt. Oma kahes romaanis on ta ära tabanud mingi müüdi, mis haakub rahva teadvusega, sellest ka menu.”

Heinsaare raamatute puhul meeldib Mutile, kuidas autor kasutab oma mõtte väljendamiseks täpselt vajalikus koguses sõnu. “Mulle ei meeldi, kui kirjutatakse liiga kuhjatult. Null-stiilil, nagu viljeleb Hemingway, pole ka mõtet, aga keerutamine on mulle veel vastikum.”

Mutt on varemgi end nimetanud impressomaaniks – inimeseks, kes vajab kogu aeg muljeid. Ka lugeda eelistab ta mitut raamatut korraga. “Mina olen see tüüp, kes puhkab ühe teose lugemisest teise kaudu. Väga kaua ei saa üht asja teha, juhe jookseb kokku, nagu öeldakse.” Mutt tunneb, et ühest elust jääb väheseks ja vaja on mitut.

“Vähemalt üks oleks õpetatud mehe naudingutele: lugemine, suhtlemine vaimueluga... Üks elu peaks olema suhtlemiseks mõlemast soost sõpradega. Üks peaks olema reisimise jaoks. Lisaks olen ma koerafriik, üldse meeldivad mulle pööraselt loomad. Hiljuti suri meie dobermann ära, nagu suurtel koertel juhtub, tagumised jalad lähevad nõrgaks ja... midagi ei aidanud, kolme nädala eest matsime.”

“Mulle meeldib kirik, aga mitte usk,” vastab Mutt, kui talt religiooni kohta küsida. “Arenenud inimene võib ka religioonita olla väga korralik ja eetiline. Aga enamik inimesi ei saa ilma, neil on vaja imet, salapära ja autoriteeti.” Kirikus hakkab tal ruttu igav ja peab seda loomulikuks.

“Lõhe kirikus peetava jutluse sõnumi ja sügava religioosse filosoofia vahel on üüratu. Jutlustaja ei saa ju rääkida sama juttu kirjanikuhärrale ja vanamutikestele, kes moodustavad vähemasti 80% kogudustest.”

Eraviisilisi vestlusi haritud kirikumeestega peab Mutt suureks naudinguks, aga nimetab kristlikku usutunnistust oma mõistuse jaoks liiga keeruliseks. “Kui ma midagi usun, siis seda, et oma pattude eest võid kärbseks sündida,” kviteerib ta lõpuks.

Eksistentsiaalseid mõtteid mõtleb Mutt aga pidevalt, on alati seda teinud. Midagi välja pole mõelnud. “Ei ole lihtsalt võimalik. Elu mõttele mõtlemine ise ongi tähtsam kui see mõte ise.”

Ta näeb kogu oma elu mineviku kogumisena, et tulevikus oleks midagi mäletada. “Millegipärast mõtlen kogu aeg tulevikule – mitte pensioni suurusele, tahaksin hoopis vaimset pensionisammast. Mitte ka surmatunnile, vaid tulevikule, kus ma vaatan praegusele hetkele tagasi. Selline tulevikku projitseeritud passeism on minu protsessori eripära. Võib-olla polegi vanuigi midagi meeldivat, kui sul on hästi palju, mitte tingimata ülimeeldivaid, aga väga huvitavaid mälestusi.”

Mihkel Mutt

•• Sündinud 18. veebruaril 1953

Lõpetanud 1976 Tartu ülikooli ajakirjanduse alal

•• 1976–1977 kirjastuse Eesti Raamat toimetaja

•• 1977–1986 ajakirja Looming kriitika- ja kirjandustoimetaja

•• 1991–1992 välisministeeriumi informatsioonibüroo juht

•• 1992–1993 ajakirjanik väljaannetes Eesti Ekspress, Eesti Aeg ja Hommikuleht

•• 1997–2005 ajalehe Sirp peatoimetaja

•• Alates 2005 ajakirja Looming peatoimetaja

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare