Mihkel Raud: Eestis kuulus olla on sama hea kui Kuu peal kuberner
— Kuuldavasti tegid raamatusse sisseelamiseks põhjalikku eeltööd, käisid muu hulgas ka lasketiirus.
— Jah, käisin lasketiirus kõmmutamas ja tegelikult külastasin ka Berliini. See oli tõenäoliselt rohkem vabanduse otsimine, mulle meeldib niisama Berliinis käia, aga jah, otsustasin, et ma teen sedapuhku väga põhjalikult. Jalutasin Berliinis kõik trajektoorid kontrolli mõttes läbi, et raamatus asjad täpsed oleksid. Mul oli mingi mõte peas valmis konstrueeritud, aga see ei osutunudki sobivaks. Lasketiirus käisin samuti selleks, et aru saada, mis emotsioon võib laskmisega kaasneda ja kuidas see tehniliselt välja näeb. Eks ta omamoodi oli huvitav. Mitte et tulistada oleks olnud meeldiv, mulle ei meeldinud see tunne.
— Adrenaliin ei hakanud nõrisema?
— Hakkas, aga kuidagi ebameeldivalt. See on umbes selline tunne, nagu sa seisaksid kõrgel mäeserval ja sul tekib mingi irratsionaalne soov alla hüpata. Mõistus hakkab sinuga mänge mängima, samamoodi lasketiirus. Mul oli kogu aeg hirm, et mis siis juhtub, kui ma… Minu ümber on kolm-neli inimest, ma võin nad põhimõtteliselt maha kõmmutada, vähemalt ühe, enne kui teine mees jõuaks mind maha võtta. Sellised irratsionaalsed, naljakad impulsid inimeses aeg-ajalt on ja ma kardan neid kohutavalt. Hoida laetud relva, mis on mõeldud välja ühe eesmärgi täitmiseks – selleks, et teine inimene tappa –, on väga kummaline tunne. Aga puhttehniliselt oli see mulle vajalik. Tegelikult olin tulistamisstseeni jaoks mingid asjad valmis mõelnud ja selgus, et see oleks olnud tehniliselt täielik jama.
— Tegelaste ja tegevuspaiga puhul ammutad selgelt ainest otse nüüdisajast, tundub, nagu sa oleksidki üritanud vältida liiga paljude asjade väljamõtlemist.
— Eks ta on ühtpidi nagu kindla peale minek, puht väljamõeldud maailma loomise juures on alati oht, et sa mõtled midagi üle. Kui lugu toimuks mingis väljamõeldud Eesti kohas, toimiks ta teistmoodi. Mulle tundus, et see asi on teravam ja valusam, kui ta toimub meile kõigile harjumuspärases, mõneti isegi letargilises keskkonnas. Et see uimasus võib-olla lugejale paremini silme ette kerkiks ja tema fantaasia paremini tööle hakkaks.
— Kas 1960-ndate vasakterroristid on sinu meelest võluvad?
— Teatud piirini võluvad muidugi, miks nad ei võlu. Tahtmata õigustada terrorismi üheski vormis, arvan, et selles on kahtlemata midagi romantilist. Mida muud oli kehtivate normide järgi näiteks Robin Hood kui mitte lihtlabane terrorist, pätt. Sama lugu on Rummu Jüriga. Mul on keeruline hukka mõista motiive, mis neid tegutsema pani, aga loomulikult tuleb hukka mõista tegutsemisprintsiipe, et no koksame selle maha, paneme sinna pommi – aga sealjuures lõpuni läbi mõtlemata, miks just tingimata niimoodi.
— Teismelisena sa vist ideoloogilises mõttes nii väga punkar ei olnud, kuigi käisid nendega läbi.
— Vaevalt 13–14-aastaselt nüüd kellelgi üldse mingeid suuri põhimõtteid on, võib-olla mõnel üksikul. Eesti NSV punk oli 1980-ndate alguses niisugune kurioosne, thatcherismi poole õhkamine, ideoloogilises plaanis täpselt selle pungi vastand, mis 1970-ndate lõpus Inglismaal tekkis. Või tegelikult on seda ka ehk vale öelda, punk oli Eestis lihtsalt poliitiline liikumine ja ikka väga selgelt nõukogudevastane. Vabanemisiha ei olnud tollal Eestis tihti niivõrd püüdlemine mingisuguste demokraatlike printsiipide poole, vaid pigem selle poole, et kauplustes oleks müügil vorsti ja et poleks järjekordi ega defitsiiti. Tänapäeval näeme, et mentaalses mõttes, suhtumises ei ole ju väga suurt muutust toimunud, saime oma vorstid-juustud poodidesse ja kõik on nüüd nagu kena…
— Ja nüüd, 40. eluaasta paiku on sinust saanud suurem rebel, kui sa kunagi varem olnud oled…
— See on kopliment, kui see tõesti niimoodi paistab. Ma ise olen pigem hädas, et kas minust on saamas etableerunud jobu, kellele meeldib koos establishment’iga presidendiballil klaase kõlistada ja mõnusalt süüa, kõigi poliitikutega sõber olla…
— Raamatuesitlusel, kus kümmekond fotograafi ja kaamerat sind piirasid ning Langid ja Laarid uksest sisse voorisid, meeldis sulle vist olla küll?
— Loomulikult meeldib, võiks küsida, et kellele ei meeldiks, aga tegelikult tean ise väga palju selliseid inimesi, kes tähelepanu aktiivselt ei talu, nii et siit on võimatu üldistust teha… Selline puhas edevus ja tähelepanuvajadus on mul tegelikult olnud lapsest saati. Ma olin, usu või ära usu, täitsa kena poiss, ja vanemad daamid käisid mind ikka lokkidest sikutamas ja rääkimas, kui ilusad pähklisilmad mul on. Ja sellest ajast on mul olnud pidev tähelepanuvajadus, kohati tundub, et seda ei ole kunagi piisavalt palju. See on muidugi lapsik ja väiklane ja nõme, aga paratamatult see on niimoodi, ma ei saa sinna midagi teha.
— Kas sa näiteks seal laulusaates oledki samal põhjusel või on see pigem majanduslik kaalutlus?
— Arvan, et mõlemad. Ühest küljest on see samamoodi edevuse rahuldamine, aga nagu iga teinegi, pean minagi mingit tööd tegema, selleks et arveid maksta ja peret majandada. See ei ole niisugune töö, mida tehes ma ennast ülearu halvasti peaksin tundma. Aga ma annan endale täiesti aru, et on justkui olemas kaks mind, üks on see televiisoris esinev mees ja teine on siis äkki see mees, kes praegu siin istub, ma ei tea… Ma võin kodus lõuata ikka väga marksistlikku teksti ja olla vihane selle peale, kuidas maailma süsteemid töötavad, aga siis lähen uksest välja, panen kaabu pähe, jalutan telemajja ja olen nendesamade kuradi kapitalistide teenistuses, täidan reklaamide vahele jäävat aega, nii et publik kanalit ei vahetaks ja reklaamid ikka ilusasti ära vaadataks.
— Ja maailmavaatelisel skaalal paigutud…
— Täpselt nii, nagu mulle parajasti mugavam on ja nagu parajasti meeldib. Kui rääkida standardsest parem- ja vasakpoolsusest, siis puudusi on mõlemal pool. Kui rääkida Eesti poliitikast, mille vastu minu raamatu tegelased pead tõstavad, siis on meil täielik kaos, siin ei olegi võimalik kellegi poolt olla.
— Sinu raamatu minategelane, kuulus saatejuht tunneb oma edu pärast nagu veidi piinlikkust, õigustades end samal ajal, et ta on vähemalt aus libu. Kas siin on ka sinu enesekuvandit?
— Eks ta natuke peegeldab seda, mida ma oma tööd tehes tunnen, aga samas ma ju ikkagi teen seda tööd. Mõneti on see lihtsalt kuvandi ärakasutamine ja tegelaseks kirjutamine. Ei tahaks teistes intervjuudes öeldut korrata, aga minategelases on kahtlemata väga palju asju, mida ma võiksin tunda või mõelda. Samas olen meelega toonud sinna juurde elemente, mis ei ole selgelt minuga seotud.
— Kas sul on tagantjärele kahju, et nii paljud inimesed „Musta pori” kogu selle isiklikkuses läbi lugesid?
— Ei, ma ei kahetse seda, kuigi see paneb mind mõneti keerulisse olukorda. Eelmisel nädalal helistas mulle mu poeg ja ütles: „Koolis oli emakeelepäev, pidime nimetama oma lemmikraamatu ja ma mõtlesin, et sul on nagu promo vaja või nii. Ma hääletasin sinu raamatu poolt ja kaks poissi tegid minu utsitusel sama.” Sain umbes kolm häält, järgmine raamat sai kaks ja see kuuenda klassi seltskond valis oma lemmikraamatuks Mihkel Raua teose „Musta pori näkku”. Järgmisel päeval helistas mulle sulni häälega naisterahvas, kes teatas, et ta on naisteajakirjast see ja see. Tema käsutuses on informatsioon, et ühe teatud keskkooli 6.c klassis valiti minu raamat laste lemmikuks, mida ma sellest isana arvan? Minu olukorra unikaalsus kogu oma õõvas ja õuduses kangastus tol hetkel mu silme ette ja ma ei jaksanud ennast ära tänada, et ma ei kirjutanud nüüd sellist raamatut, mida paljud lugejad minult võib-olla ootasid. Kirjutasin radikaalselt teistsuguse raamatu ja ma ei kahetse midagi. Mul on suhteliselt lihtne olla eelmise raamatu suhtes irooniline, küllap olen kahe aasta pärast irooniline ka selle raamatu suhtes, millest me praegu räägime.
— Kui raske on su elu kuulsusena üldjoontes olnud? Alustades kas või sellest, et su vanem vend on heidutavalt tark inimene, su vanemad on tunnustatud kirjanikud, siis hakkasid sina bändi tegema…
— Et kuidas on olla tarkade inimeste loll poeg ja vend? Ma olen seda musta lamba rolli ausalt öeldes isegi natukene nagu nautinud. Mulle meeldib olla väheakadeemiline ja niisugune prole, mulle meeldib ropendada, olla teistsugune kui näiteks minu vend. Maailmavaatelt oleme üldiselt väga lähedased, aga aeg-ajalt, lihtsalt õrritamise nimel, vaidlen talle vastu. Ta on selles mõttes hästi tore vaidleja, et ta läheb hästi keema, mulle meeldib, kui vaidleja põlema läheb.
— Aga üldisem kuulsusekoorem?
— Kümneaastaselt tegin oma esimese nii-öelda filmirolli ja üheteistaastaselt juba veidi suurema, siis juba hakkasid inimesed mulle tänaval järele vaatama. Ja loomulikult, kui sa oled kooliansambli ninamees, siis… Ma saan aru, et see kõlab kohutavalt arrogantselt, aga tõepoolest, kuulus olen ma suuremal või vähemal määral olnud viimased 30 aastat ja see on midagi, mille üle ma ei vigise ega vingu. Mind paneb õlgu kehitama mõnede tuntud inimeste hädaldamine: issand, mind ei lasta elada, issand, meedia kasutab mind ära. See on jama, sest kuulsaks saab à priori ainult inimene, kes selleks saada tahab. Eestis kuulus olemine on ühest küljest küll sama hea mis Kuu peal kuberner olemine, aga teisest küljest loob ta puhtpraktilises asjaajamises teatavaid eeliseid, nagu ma utreeritult ka oma raamatus kirjeldan.
— Kas sa määratled end praegu eeskätt ajakirjaniku või ikkagi loomeinimesena?
— Vaata, sellesama minategelase probleem on sarnane, ta tegelikult tahaks olla midagi enamat, kui ta oma võimete ja töö kohaselt on. Eks minagi, ka mulle meeldiks tegelikult olla vähem kloun ja pigem lugupeetud kirjamees ja inimene, keda peetakse intelligentseks ja mõtlemisvõimeliseks... Aga samas ma olen juba niipalju vana, et oma piire tajuda ja ausalt aru saada, millist rolli ma suudan välja vedada. Mõneti on mul isegi lihtsam ennast positsioneerida meelelahutajana, kes ühtlasi kirjutab, nii saan kirjutamist teha vabast tahtest ja mõnusa rõõmuga ja need muud asjad on siis töö.
— Ropendada sa armastad, aga kuidas sa suhtud sõnadesse „neeger” ja „pede”?
— Sõltub sellest, kuidas neid kasutatakse. Ma kasutan neid sõnu ise ka, aga põhiliselt selleks, et oma naist närvi ajada. Aeg-ajalt etendan talle jälki šovinisti, tüüpilist eesti jõmmi, see on niisugune meievaheline mäng. Aga muidugi on neil sõnadel tänapäeva Eestis selgelt halb konnotatsioon, väitku keeleteadlased mida tahes. Ja ma vihkan rassismi, ma jälestan homofoobiat.
— Kuuldavasti läks viiendik raamatust toimetamise käigus ahju. Mis seal kirjas oli?
— Vahest ei ole mõtet rääkida sellest, mida seal raamatus ei ole. Minu abikaasa Pärle Sepping-Raud, kes seda raamatut toimetas, viskas konkreetselt ühe peatüki välja, ütles, et see ei vasta minu tasemele, sel puudus kogu ülejäänud narratiiviga igasugune seos. Pärle tegi raamatu palju tihedamaks, esimeses käsikirjas oli palju õhku, ühe mõtte korrutamist, liiga pikki sissejuhatusi ja mulle väga iseloomulikku epiteetide kuhjamist. See oli „Mustas poris” minu arvates kõige suurem probleem. Tagantjärele lugedes jääb aeg-ajalt mulje, et mees, kes selle raamatu kirjutanud on, kardab olla lihtsakoeline ja lame, tahab olla tõsine ja hea kirjutaja nii, et litsub igasse lausesse võimalikult palju võrdlusi ja epiteete. Need toimetas Pärle ka brutaalselt välja, tegi laused lühemaks ja teksti tihedamaks. Tegi raamatu hästi loetavamaks, mulle tundub.
— Kas surmaristmiku ja tõmmu tüdruku motiiv ei olnud su enda idee?
— Tartu lähedal on tõesti olemas selline suurepärane, hea nähtavusega ristmik, mis on valgusfooridega reguleeritud. Sealt ükskord läbi sõites ei suutnud ma ära imestada, miks selline linnast väljas asuv hea nähtavusega ristmik nii hoolikalt reguleeritud on, ja siis jutustas mu naine, et seal olevat üks mustlastüdruk liiklusõnnetuses hukkunud ja tema ema olevat siis ristmikule needuse peale pannud. See legend tekitas tugeva emotsiooni, sellise stephenkingliku assotsiatsiooni, mida ma oma raamatus ära kasutasin.
— Kas sul lisaks mässumeelsetele mõtetele muid eakohaseid eksistentsiaalseid küsimusi pole tekkinud? Näiteks tekkinud huvi new age’i, jooga vastu…
— Selliseid mitte, aga mul on muud 41-aastase mehe probleemid. Näiteks ostsin endale mõne aasta eest mootorratta. Absoluutselt selge ealine veidrus, mis põhimõtteliselt ei erine joogast mitte millegi poolest. Olen kaugel sellest, et pidada ennast mingiks tõsiseks mootorrattameheks. Aga ometi midagi minus ilmselt kõneleb…
— Üks asi, mida eluloolises „Mustas poris” polnud, aga su romaanis leidub, on kaklus- ja tapastseenid. Kuidas on sinu enda sisemise vägivaldsusega?
— Kõigile meestele meeldib vaadata televiisorist filme, kus kakeldakse, vaatan rõõmuga näiteks Steven Seagali filme, kuigi tegemist on talumatult halva näitlejaga. See on kohutavalt lahe, kui tuleb mingi kuradi kauboi või outlaw ja põhimõtteliselt laseb kõik pahad maha. Aga mulle ei meeldi peksa saada ega anda, ehkki oma süngemates mõtetes võin ette kujutada, et kui mul oleks püstol, siis läheksin ja laseksin selle ebaõigluse tekitaja maha. Ometi on need ainult mõtted ja fantaasia. Aga vägivalla kirjeldamises on teatav kirjanduslik väljakutse. Sellist raamatut oleks ka ilma vägivallata suhteliselt keeruline ette kujutada.
— Millise eesmärgi endale kirjutamisel seadsid?
— Mul oli ambitsioon kirjutada haaravas põnevikuvõtmes üks 250–300 lehekülje pikkune arvamusartikkel, kus on palju arvamusi, mis üksteisele kogu aeg vastanduvad. Põnevik on raam, võti või vorm, tegelikult on see arvamuslugu. Kui vedada vägivaldseid paralleele eelmise raamatuga, siis oli mul äkki mingi ajastu kirjeldamise ambitsioon – kui „Musta pori näkku” tegeles 1980-ndate vaatlemisega läbi teismelise pilgu, siis uus raamat vaatab 2010. aastat 30–40-aastase tegelase silmadega, näitab, kuidas üks küüniline ja erakordselt kõrge enesehinnanguga kuulsus, mitte tingimata väga rumal mees, tänapäevast Eestit näeb.
— Ja arvamusartikli kokkuvõte oleks, et Eesti on täis hulle, keda juhivad tolvanid?
— Ma arvan, et sellist ühest resümeed on võimatu anda. Pigem on see niisugune arvamusartikkel, mis paiskab õhku hulga küsimusi ja tegelikult ei üritagi neile vastata, vaid loodab vaikselt, et seda teevad lugejad autori eest. Ehk paneb „Sinine on sinu taevas” inimese ka millegi üle natukene mõtlema ja juurdlema.
— On sul mingi unistuste aegruum, kus sa võimaluse korral elada tahaksid?
— Absoluutselt, 1960-ndate lõpu Ameerika Ühendriikides. See oli niivõrd romantiline aeg, kõik, mis sealt alles on jäänud, tundub – väikeste liialdustega – olevat just see kõige lahedam, mis maailmas on iial sündinud. Kui oleks võimalik valida, siis ma oleksin 1968. aastal kusagil Californias 20-aastane.
— Millist muusikat sa tänapäeval kuulad?
— Üsna palju kantrit, mida ma nooruses eriti ei sallinud, aga mis mulle viimasel ajal järjest rohkem huvi pakub. See on minu arust hästi aus ja pretensioonitu muusika. Mul on teatavaid probleeme väga pretensioonika noortemuusikaga. Mitte sellepärast, et see oleks muusikaliselt ebahuvitav, aga mulle väga ei meeldi see kingapõrnitsemine stiilis „oh raisk, kui mentaalsed me oleme”. Ma olen eluaeg olnud proletaarse muusika sõber, minu kõigi aegade lemmikbändid, Ramones, Motörhead, teevad kõik väga lihtsat, töölisnoortele mõeldud muusikat.
— Ja sellise proletaarsuse juurde tõmbab sind samuti see põlisintellektuaalide peres kasvanud mässulise paine?
— Väga võimalik, et see nii on, et see on ikkagi mingi lapsik vastandumise soov, mis on siiani, 41-aastaselt alles. Ma ei ole selle peale varem osanud mõelda, aga nüüd, kui sa seda ütled, siis tundub, et nii võib täiesti vabalt ollagi.
— Kas mullust Raua-Salleri tuuri lõpetades oli sul helge või leinaline tunne?
— Eks ma olin ühtpidi kurb, et see läbi sai, teisest küljest oli nagu helge, sest iga õhtu oli väga tähtis, sümpaatne ja meeldiv. 40-aastane popmuusik on ikka väga vana tegelane. Möönmine, et need paremad ajad ongi nüüd möödas ja nüüd me istume siin koos omaealistega, oli minu meelest aus ja tore ettevõtmine.
— Muidu oled tõsisemale muusikategemisele käega löönud?
— Eks siin igasuguseid mõtteid käib, Singer Vingeriga ju tegutseme siiamaani. Seda oleks muusikategemiseks nüüd juba keeruline pidada, 20–30 aastat vanade lugude mängimine on töö põhimõtteliselt. Aga see on tore töö, sest need ansambliliikmed on minu armsad sõbrad, meile meeldib koos olla ja bänd annab ikka sõpruskonnale võimaluse paar korda kuus kokku saada ja mängida. Täiesti vabalt võib juhtuda, et mingeid uusi muusikalisi projekte on tulevikus tulemas.
Kes ta on?
Mihkel Raud
Sündinud 18. jaanuaril 1969
•• Mänginud kitarri rokkansamblites, sh Singer Vinger ja Mr Lawrence.
•• Töötanud aastaid tele-, raadio- ja trükiajakirjanduses, praegu TV3 saate „Värske Ekspress” saatejuht.
•• Avaldanud raamatud „Musta pori näkku” (2008) ja „Sinine on sinu taevas” (2010).
