Mihkel Ulk teeb filmi, kui teisiti enam ei saa
— Filmi esilinastus toimub 13. kuupäeval ja reedel. On see meelega valitud?
— Ei. See on nii sellepärast, et film “Tüütu mees”, mis käsitleb sama teemat ja enne mida filmi “Südameasjad” näidatakse, linastub 13. aprillil ja see oli juba varem Sõpruse kino poolt paika pandud.
— Oled sa ebausklik? Kardad musta kassi ja vasaku jalaga voodist välja astuda?
— Ei, seda küll mitte.
— Kuidas sina, Sass Henno ja see stsenaarium kokku said?
— Sass on minu hea sõber, endine kursusevend ja toakaaslane. Temaga on alati vahva elust-olust vestelda – tal on igast asjast oma arvamus ja kõikidele probleemidele omad lahendused. Stsenaarium oli algselt mõeldud teatrilavale, pidime seda esimese kursuse lõpus lavastama. Sass kirjutas stsenaariumi valmis ja tahtsime minna sellega Viljandisse teatrifestivalile, kuid kuna aega oli nii vähe, siis otsustasime, et ei hakka poolikut asja tegema. Kolmandal kursusel sai see uuesti üles soojendatud. Sass oli seda juba natuke filmistsenaariumiks kirjutanud ja nii hakkasime selle kallal edasi pusima. Suurem osa neist, kes filmi tegemisel osalesid, on minu kursusekaaslased.
— Kas “Südameasjad” on sinu kinodebüüt?
— Ühte kooliajal valminud lühifilmi, mille nimi oli “Inspiratsioon”, on juba varem näidatud.
— Film kestab kümme minutit. Kui pikk oli võtteperiood?
— Selles filmis on suhteliselt palju eri nurkade alt üles võetud stseene, nii et kokku läks kuus päeva, et kõik üles saada.
— Kui raske oli raha leida?
— Igale filmieriala lõpetajale annab kultuurkapital 50 000 krooni, kui lõpetaja vastab esitatud tingimustele, ja siis tuleb leida produktsioonifirma. Meie film tuleb välja tänu Allfilmile. Läksime operaator Mihkel Soega, kelle ülikooli lõputöö see on, sinna jutule, et me tahaks filmi teha, ja meid võeti sooja embusesse.
— Kas saite 50 000 krooniga hakkama?
— Jah. Peaaegu kõik inimesed, kes seal töötasid, tegid seda tasuta. Ainult mõned professionaalid said väiksemat palka.
— Mis oli filmivõtete korraldamisel kõige raskem osa?
— Massistseenide jaoks rahva kokku ajamine. “Südameasjade” käivitavaks jõuks on üks protestiaktsioon, mis toimub Tallinnas, ja üks välismaine satelliidikanal teeb lülituse, kus kohalik eestlasest korrespondent proovib sellest uudisest hitti teha. Et see protest “täies mahlas” välja tuleks, võtsime kõik vajalikud load ja korraldasime kesklinnas päris protestiaktsiooni. Seal oli koos umbes 50–70 naist. Andsime neile plakatid kätte ning filmi peategelane Eva Klemets läks naiste hulka ja hakkas neid üles ässitama. Läks hulluks mäsuks. Siis kutsus keegi politsei kohale, aga meil oli luba olemas. Nii me selle üles võtsimegi.
— Milliseid filme sulle endale vaadata meeldib?
— Mulle meeldivad sellised filmid, kus tegijatel on ühiskonnale midagi öelda, ja minu lemmikrezˇissöör on Soome rezˇissöör Aku Louhimies. Film kui meedium on ka Eestis omandamas sellist jõudu, et ta suudab ühiskonnas diskussiooni tekitada. Näiteks tänu Ilmar Raagi viimasele filmile “Klass” on hakatud rääkima koolivägivallast.
Olen kaks aastat olnud ka Pöffi tudengifilmide festivali Sleepwalkers korraldaja ja mul on hea meel, et ka tudengifilmid on hakanud suurema vaatajaskonnani jõudma, muu hulgas anti hiljuti välja tudengifilmide DVD. Neid on väga huvitav vaadata, kuigi nad pole tehniliselt tipptasemel. Parim näide on Rasmus Merivoo “Tulnukas”, mis on palju furoori tekitanud.
— Kui lihtne on Eestis filmirezˇissööriks hakata?
— Mina ei ütleks, et ma olen filmitegija. See on hobi. Eestis on ka neid rezˇissööre ja operaatoreid, kes filmide ja reklaamide tegemisest elatuvadki.
Minu jaoks on filmi tegemine see, kui kuklasagarasse tuleb selline valu, et tahaks midagi teha, ja siis tuleb kaua pingutada, et kõik võimalikult hästi filmile saada. Lähed teemasse nii sisse, et eladki selles. Kuna minu film räägib edu kultusest ja yuppie’ks olemisest, siis näiteks tänaval märkan ma inimesi, kes võiksid vabalt selle filmi peategelase prototüübid olla. Proovin neid jälgida – nende elulaadi, tegemisi, olekut; kus nad elavad, milliste autodega sõidavad, mis firma rõivaid kannavad, kuidas käituvad, millised märgid näitavad edukust. Vaatan seda veel praegugi, kui film on valmis.
See on sotsiaalne probleem, et järjest enam jääb inimestel enda jaoks vähem aega. Eestis peab edukas olema, sest muidu pole sa mitte keegi. Iseenda ja teisega arvestamist on järjest vähem.
— Ütlesid, et filmitegemine on hobi. Aga mis on su leib?
— Olen koolitatud telerezˇissöör, kuigi õppisin ülikoolis filmiaineid kogu aeg kõrvalt. Põhitöö on ETV-s, teen saate “Paar” sees olevat “Eesti sanitari” klippi. Kaks aastat olen olnud ka “Pöffihundi” rezˇissöör. See on iga-aastane pähkel, et olen kõik ööd magamata, ma ei näe Pöffil mitte ühtegi filmi ja vaatan neid tagantjärele oma DVD-mängi-jast.
Projektid vahetuvad teles kogu aeg ja suviti olen filmide juures töötanud. 2004 olid “Maleva” võtted, 2005 “Tusenbröder”, mis jookseb praegu Eesti Televisioonis “Prügikala” nime all. Selle kolmandal hooajal satub peategelane Eestisse. Peale selle olen produtseerinud mitu tudengifilmi.
— Gümnaasiumi ajal käisid koos koolikaaslastega pikkadel jalgsimatkadel, millest kõige kuulsamad olid suvine ligi 900-kilomeetrine retk piki Eesti rannajoont ja talvine matk Kristjan Jaak Petersoni jälgedes Tartust Riiga. Kas sa matkamas ka veel käid?
— Jaa, mulle meeldib ennast füüsiliselt proovile panna ja rasked matkad on vastupandamatud. “Südameasjade” operaator Mihkel Soe on mägironija ja ta on meie kursusele ekstreemüritusi korraldanud. Oleme näiteks Türisalu pangalt köitega alla tulnud.
“Südameasjad”
•• Töökas ja edasipüüdlik noor yuppie avastab oma sõbranna andmas intervjuud üle-euroopalise satelliidikanali uudisteprogrammile. Kolleegidega kontoris vaadatud uudised võiks jääda üheks tavaliseks tööpäeva rutiini tähtsusetuks elemendiks, kui ainult tüdruku sõnavõtu teema ei alavääristaks otseselt mehe töökat ja edasipüüdlikku eluhoiakut. Aga uudiseid lõpuni mees ei vaata, kuigi järgnevate sündmuste huvides peaks. Nii käivitabki uudislõik sündmuste ahela, millest jäävad maha vereplekid, süütu lapsepõlv ning unistused turvalisest tulevikust.
•• Stsenarist: Sass Henno
•• Rezˇissöör: Mihkel Ulk
•• Operaator: Mihkel Soe
•• Peaosades: Eva Klemets, Tambet Tuisk ja Gert Raudsep
•• Produtsent: Kätlin Jensen
•• Tootja: Allfilm
•• “Südameasju” saab näha alates 13. aprillist Tallinna kinos Sõprus enne läinud aastal Norras valminud satiirilist komöödiat “Tüütu mees” ja 29. aprilli öösel ETV-s.
