Mika Häkkinen - Maailma tuntuim soomlane
Katkendeid Keijo Leppäneni raamatust “Mika Häkkinen – meistri tagasitulek”
Kujutad ette, mis juhtub?
Erja ja Mika olid olnud laias maailmas juba kümmekond aastat, kui nende teed ristusid. Erja oli läinud Prantsusmaale parfüümigigant Guerlaini palgale ning siirdunud hiljem Hasse turismibüroosse. Ta töötas Pariisis ja Kanaari saartel ning jõudis lõpuks Nizzasse reisijuhiks. Noorel naisel oli Euroopas palju tuttavaid, kuid väga vähe sõpru. Viis aastat kestnud suhe prantsuse mehega oli lõpule jõudnud.
Mika oli samal ajal, 1980. aastate lõpul, siirdunud Inglismaale võidu sõitma. Suurbritannias osales ta algul Vauxhall-Lotuse sarjas ja sõitis Euroopas Opel-Lotuses, hiljem võistles Vormel-3 radadel nii Inglismaal kui ka Mandri-Euroopas.
Vormel-1 uksed avanesid talle Lotuse meeskonnas 1991. aastal ning siis asus mees elama Monacosse.
Kui Erja ja Mika 1995. aastal kohtusid, oli Mika saanud endale kindla koha McLarenis, jõudnud MM-sarjas korra juba neljandale kohale ning kihutas maailma tippude Alain Prosti, Nigel Manselli ja Damon Hilli kannul. Üks vormelilegende Ayrton Senna oli just surma saanud ning teine, Michael Schumacher oli nagu Häkkinengi tormilisel tõusuteel.
Erja juhtis Monacos regulaarselt Nizzasse saabunud turiste. Ta oli õppinud selgeks vürstiriigi ajaloo ja ühiskonnakorra ning teadis, kes kuulsustest seal elavad. Soome turiste huvitasid tavaliselt nende oma vormelitähed ja Monaco valitsejapere segased suhted.
“Kas see Albert on juba endale pruudi leidnud?” küsis keegi pesapallimütsiga mees Erjalt palee kiviõuel.
“Ega vist, vähemalt ametlikult ei ole sellest teatatud,” vastas giid.
“Sina sobiksid hästi, räägid toredasti ka prantsuse keelt,” soovitas mees.
“Ega minusugusel ole vist küll nende seinte vahele asja,” arvas Erja.
“Ei, pagana pihta, see ei oleks mingil juhul hea,” kuulutas keegi turist rühma tagaridadest. “Aga meil on siin ju oma prints ning see asi tuleb hoida sini-valge.”
Erja rääkis sellest lõõpjutust oma kolleegile, kes võttis kohe tuld. Vahva mõte! Naisele meenus, et ta oli lugenud ajaleheartikleid, kus oli juttu poissmees Häkkinenist ja tema soovist leida soomlannast sõbratar.
“Saada talle kaart,” ärgitas kolleeg Erjat.
“Ei saada.”
“No siis saadan ma ise sinu eest. Sobib?”
Erja ei nõustunud, kuid ei ajanud ka vastu.
“Okei, tänan väga. See läheb juba täna teele.”
Kaardile märgitud aadress oli lühike: “Autovõidusõitja Mika Häkkinen, Monaco.” Sama lihtne ja selge oli ka sõnum: “Kui vajad mõnikord soomlaste seltsi, võta ühendust.”
Mika oli äsja saabunud Ameerikast võistlustelt ning oli saadud tervitustest hämmastunud. See kaart oli palju huvitavam kui tavalised postisaadetised, mida oli hakanud postiluugist tilkuma iga nädalaga üha rohkem ja rohkem. Reisiväsimus surus peale, kuid huvi soome neiu vastu oli kaks korda tugevam. Mees haaras kohe telefoni.
Fännid aktiveeruvad
Vormelisõitjaid peetakse staarideks kõikjal, kus selle spordiala vastu huvi tuntakse. Selles suhtes eriti fanaatiline maa on Jaapan ning eriti on jaapanlased sisse võetud just Häkkinenist. Kõige innukamad tüdrukud on õppinud ladusalt soome keelt rääkima, et halli massi hulgast silma paista ja oma iidoli tähelepanu äratada.
Fännide seas moodustas omaette klassi tütarlaps, kes oli õmmelnud poolemeetrise Mika-nuku ning saatnud selle Häkkinenile jõulukingiks. Nukul oli Mika nägu, sõidukingad ja kombinesoon, kõik millimeetrise täpsusega õiges proportsioonis.
Kingitus pandi hoiule. Aastaid hiljem anti nukk Mika õepojale mängida ja poiss kiskus sellel kombinesooni seljast. Siis tuli ilmsiks, et nukule olid külge õmmeldud ka suguelundid. Ent nende proportsioonid ei olnud enam kaugeltki õiged.
Mika valiti Jaapanis kümme aastat järjest kõige populaarsemaks vormelisõitjaks. See oli hämmastav, sest valida oli ka spordiala varasemaid legende ja mitmekordseid maailmameistreid.
Säärane populaarsus sai alguse juba esimestel aastatel, kui Mika vormel-1 rooli istus. Lotuse meeskonnal oli kümmekond jaapanlasest sponsorit ning noor soomlane esines pidevalt nende reklaamides.
Jaapani telekanalid edastasid reklaamklippi, kus Mika naeratas, koerake süles. Oma mõju võis olla ka tema nimel. Mika on Jaapanis tüdrukunimi ning naljakas sooline segadus jääb inimestele kergesti meelde. Võib-olla köidab nobedaid asiaate ka põhjamaalase blond ja jahe sarm.
Mika hurmas vaatajaid ka vormelirajal. Ayrton Senna oli võitnud Honda mootoritega kolm maailmameistritiitlit ning tõusnud Jaapanis peaaegu jumala seisusse. 1993. aastal lõi aga Senna troon kõikuma, kui noor soomlane sai vanameistrist Estorili ajasõitudel jagu.
Schumi duss
“Kuulge, kas tahate poest midagi? Ma võin ära käia.”
Kesksuvine päike kõrvetas Kerpen-Mannheimi ringrada kõigest väest. Liivavallid raja ääres ei lasknud ligi vähimatki tuuleõhku. Häkkinenid ja veel mõni soome pere olid sõitnud Euroopasse ning jõudnud kohale juba kaks päeva enne juunioride kardisõidu EM-i algust.
“Tore, väga kena sinust,” sõnas Aila Häkkinen. “Siin on hirmus palav. Kas sa tooksid midagi juua?”
“Okei, kas limps kõlbab? Toon limpsi. Tahad ehk midagi veel?” päris kitsa näoga noormees. Tema inglise keel oli ladus, kuigi emakeelena rääkis ta saksa keelt.
Veerand tunni pärast oli Michael-poiss tagasi, joogipudelid jalgratta lenkstangi küljes kõlisemas. Tal oli kaasas veel duss koos statiiviga, pikk voolik ning väikevend Ralf. Vennad Schumacherid elasid ringraja ääres ning teadsid kõiki ümbruskonna poode ja kioskeid. Dusi ja veevooliku olid nad kodunt kaasa võtnud. Vett said põhjamaa külalised tehnohooldusmaja seina kraanist.
Michael ja Ralf sõitsid samas sarjas koos soomlaste ja muude kangete juunioridega. Poiste ema pidas ringraja ääres restorani ning aeg-ajalt nähti seal nende isagi.
Michael jäi soomlastele meelde abivalmis ja viisaka noormehena, Ralf oli vaiksem ja uudishimulik. Eriti huvitas teda Mika üherattaline jalgratas. Seda poiss temalt ka laenas ning lõi sõita proovides marraskile nii põlved kui küünarnukid.
Soome keelest tõlkinud Mait Eelrand
Kõigepealt pean tunnistama, et ma ei ole vormelifänn, kuid tean, et neid on maailmas oi kui palju. Kui Mika Häkkinen 1998. aastal maailmameistriks tuli, tõusis 1,3 miljonit soomlast varahommikul, et telerist võiduajamist vaadata. Ainuüksi Helsingis taotles 50 restorani varahommikust alkoholimüügi luba ja Häkkineniga seotud Allu grillrestorani ukse ees Vantaal lookles kümnemeetrine järjekord. Raamatust selgub, et Mika pole ainuüksi kaasmaalaste, vaid näiteks ka jaapanlaste iidol.
Elavate kuulsuste lood on alati huvitav lugemismaterjal: me tahame ju teada, kes nad tegelikult on. Selles raamatus astub lugeja ette tagasihoidlik tõsine soome mees, kes on vanemate toel lapsest saadik tegutsenud oma eesmärgi nimel. Ääretult sümpaatne on tema abiellumislugu, suhtumine perekonda ja elu põhiväärtustesse.
Raamat on lihtne, selge ja helge ning mõjub usutavalt. Autori vooruseks on kõnekad detailid, mitte pikad kirjeldused. Kuidas rikkad Monacos elavad, huvitab ju paljusid. Raamatust saab sellele vastuse. Nagu neilegi küsimustele: kas kuulsus peaks kuuluma oma rahvale või on ta maailmakodanik; kes õnnitles Häkkineni poja sünni puhul ja miks; kuidas testitakse auto-
sportlaste vormisolekut; miks Mika loobus autospordi kuninglikku sarja naasmast jne.
Alati tahame teada, kuivõrd lihast ja luust on meie iidolid ning kas neil leidub ka inimlikke nõrkusi. Keijo Leppänen ei varja tõde, kuid ei tähtsusta ülearu seiku, mis näitavad, et miski inimlik pole võõras supermehelegi.
Ilusate piltide vaatajad ei pea pettuma, kõike saab näha: milline oli Mika lapsena, kui kena naine tal on, mida ta vabal ajal teeb.
Lugesin raamatu läbi ühe hoo ja õhtuga, ei visanud käest ega jäänud tukkuma – kas see ei võiks kiirarvustuse puhul olla mingi mõõdik?
Ene Poll, toimetaja
