Mika Kaurismäki Brasiilia soomlane

Nimi Kaurismäki ja soome filmid käivad kokku nagu... Kaurismäki ja soome filmid. Kaurismäki-filmivendadest kuulsam on ilmselt Aki, kuid Mikalgi on seljataga juba veerandsada filmi.

1976. aastal elas äsja keskkooli lõpetanud Mika Kaurismäki Soomes väikses Kuusankoski linnas ning töötas maalrina – värvis majade ja korterite seinu. Kuna aga suvi hakkas läbi saama ja maju keegi enam eriti värvida ei tahtnud, tuli noorel mehel muud tegemist leida.

Ühes käes raamat pealkirjaga “Filmiajalugu”, läkski ta Saksamaale Müncheni filmikooli õppima. Kooliaeg möödus kiirelt peamiselt filme vaadates ja kinoajalooga tutvudes – Kaurismäki vaatas päevas keskmiselt paar-kolm filmi. Enamasti kaks vana ja ühe uue filmi.

Mika esimene film, 1981. aastal filmiõpingute diplomitööna valminud “Valetaja” osutus Soomes vägagi edukaks, võites mõne auhinna. Kusjuures filmi kaasstsenarist ja peaosatäitja oli tema noorem vend Aki, kes sattus filme tegema just vanema venna eeskujul.

Edust indu saanud, lõid vennad koos veel paari sõbraga filmiproduktsioonifirma Villealfa Filmproductions. Firmast, mis algusaastatel tegeles low- või no-budget-filmide tootmisega, kasvas 90-ndate alguseks Soome suuremaid filmitootjaid. Selleks ajaks oli Villealfa ennast aga Kaurismäki-vendade jaoks loominguliselt ammendanud ning mõlemad hakkasid tegema filme omaette.

Villealfa aastatel astusid vennad koos veel ühe olulise sammu, nimelt panid 1986. aastal aluse Midnight Suni filmifestivalile, mis toimub tänase päevani. Omapärast Lapimaa poolaarpäeva filmifestivali on külastanud näiteks sellised filmimaailma suurkujud nagu Francis Ford Coppola, Wim Wenders, Paul Morrissey ja Terry Gilliam.

80-ndate lõpus sattus Mika Brasiiliasse Rio de Janeiro filmifestivalile, kuhu ta esialgu kavatses jääda vaid nädalaks – ent pärast festivali lõppu läks hoopis mööda Brasiiliat rändama. Aasta hiljem oli ta Brasiilias tagasi – oma uue filmi “Amazon” võtetel. Sellest ajast on Brasiilia tema teine kodu, kus soome filmitegija veedab suurema osa oma ajast.

90-ndatesse jäävad Mika tuntumad filmid nagu “Tigrero – film, mida polnud olemas”, teekonna-dokumentaal, milles Sam Fuller ja Jim Jarmusch reisivad Brasiilias ringi. Viimati tegi ta Soomes filmi aga juba pea 15 aastat tagasi.

90-ndate lõpu poole õnnestus tal filmis “L.A. without a Map” teha koostööd selliste superstaaridega nagu Johnny Depp ja July Delpy ning Paul Morrisey filmidest tuttava Joe Dealessandroga.

Kuigi Mika Kaurismäki filmides on kaasa teinud väga nimekad staarid, on talle endale rohkem meeltmööda väiksemad filmid, mida on võimalik teha väikese meeskonnaga, jättes režissöörile rohkem loomevabadust.

Ameerika indie-filmi ringkondade kaudu sattus Mika ka oma viimase teema juurde – muusikadokumentaalid. Nimelt tahtis prantsuse telekanal Arte lasta teha kolm dokumentaalfilmi muusikast, üheks tegijaks valiti Wenders, kes omakorda soovitas Kaurismäkit.

Kaurismäki tegigi brasiilia muusikast filmi nimega “Moro no Brasil” – sealtki jookseb läbi kerge roadmovielikkus. Ühest filmist jäi aga kogu brasiilia muusika jälgimiseks väheseks – nii tuligi järgmine ja veel järgmine.

Kumu kinosaal avatigi ametlikult tema viimase muusikafilmiga “Brasileirinho”.

Oluline poeetilisus

Eelmisel pühapäeval avas Kumu oma kinosaali, kus aasta jooksul hakatakse koostöös Pöffiga näitama kultuuriteemalisi dokumentaalfilme – avamisel oli kohal ka soome filmi uue laine tuntumaid nimesid Mika Kaurismäki, kes näitas oma uut filmi “Brasileirinho” ja rääkis, miks ta teeb viimasel ajal filme just muusikast.

— “Brasileirinho” saamislugu on päris huvitav, nimelt saite idee oma eelmise muusikafilmi “Moro no Brasil” pressikonverentsil. Kuidas see täpselt oli?

— Jah, pärast minu esimest brasiilia muusikast rääkivat filmi küsis üks mees, miks ei rääkinud ma selles choro-muusikast. Minu põhjendus oli, et kuna kogu brasiilia muusika ei mahtunud ühte filmi, siis jäi choro-teema sealt välja. See mees oli Marco Forster ja ta pakkus hiljem, et oleks nõus aitama seda filmi teha.

— Ja hiljem saigi temast filmi produtsent?

— Jah, kuigi ta polnud varem kunagi ühtegi filmi teinud ega midagi produtseerinud. Nüüd teeme koos ka minu järgmist filmi. See on samuti muusikast.

— Miks just muusikadokumentaalid?

— Nii lihtsalt juhtus, ma ei plaaninud seda kuidagi. Pärast seda, kui tegin oma esimese dokumentaalfilmi “Moro no Brazil” (samuti muusikadokumentaali – toim), hakkasid dokumentaalfilmid mind väga huvitama. Neid on palju lõbusam teha kui mängufilme, vähemalt kohati.

— Miks on dokumentaalfilmi lõbusam teha?

— On palju põhjusi. Dokumentaali tehes sa kirjutad oma kaameraga. Kui filmid, siis kirjutad üles, mida näed. Dokki tehes pole tavaliselt stsenaariumi. Sa filmid midagi ja filmimise ajal tekivad uued olukorrad. Mängufilmide puhul on sul stsenaarium ees ja võttegraafik väga kindel – põhiülesandeks saabki stsenaariumi ekraanile panemine.

— Viimasel ajal on eriti Ameerikast tulnud palju ülipoliitilisi dokumentaalfilme, mis on pälvinud suurt tähelepanu. Mida teie sellisest dokumentalistikast arvate?

— Need on kindlasti väga olulised filmid.

— Aga kas teil endal pole tahtmist teha poliitilis-sotsiaalset dokumentaalfilmi? Brasiilias on ju samuti palju hüpersotsiaalseid teemasid, näiteks salarelvade levik, tänavalapsed ja gängisõjad?

— Brasiilias on palju lugusid ja palju olulisi teemasid, millest võiks teha nii dokumentaal- kui ka mängufilme, nagu mõne aasta tagune “Jumala linn”. Aga kui mina hakkasin tegema muusikafilme, oli mul juba algusest peale idee teha neid paar tükki. Praegu mul on näiteks kavas teha film soome tangost. Seejärel pöördun jälle mängufilmi juurde tagasi. Tahan edaspidi teha nii mängu- kui ka dokumentaalfilme, sest mõlemal on oma võlud.

— Üha rohkem tehakse dokumentaalfilme, mille autori enda seisukohad saavad vaatajale väga selgeks. Mis seisukoha võtate teie dokumentaalfilme tehes?

— Minu lähenemine näiteks “Brasilieirinhot” tehes oli vastupidine. Tahan ise võimalikult vähe kohal olla. Mõnes mõttes tegin seda rohkem nagu mängufilmi, kuna filmis näidatud kontserdid korraldasin ma spetsiaalselt filmi jaoks ise jne.

Filmis rääkinud inimestele ma muidugi teksti ette ei kirjutanud, seega on see ikkagi dokumentaalfilm. Tegelikult tahtsin anda filmi tegelasteks olevatele muusikutele vajaliku ruumi, et nad saaksid seal oma asja ajada. Palju raskem on mitte kohal olla. Muidugi on näiteks Michael Moore’i lähenemine hoopis teine.

— Kas Moore’i lähenemine on teile meeltmööda?

— Jah, muidugi. Aga kui kõik oleksid sellised, siis oleks see samuti igav. See on väga läbinähtav – terav ja lõbus. Aga kindlasti ei peaks dokumentaalfilmid olema ainult sellised. Need on poliitilised, aga mitte poeetilised. Minu jaoks on poeesia filmides väga oluline.

— Varsti jagatakse Oscareid. Mida te auhinnakandidaatidest arvate ja kas olete filme näinud?

— Ma pole vist kunagi ühtegi Oscarite tseremooniat vaadanud. Ma isegi ei tea hästi, kes seal kandideerivad. Ilmselt mõnda filmi olen näinud. Aga ma ei tunne selle vastu eriti huvi – mitte et ma kuidagi nende vastu oleksin. Ma ei tea ka seda, kes näiteks Berliinis võitsid. Ma ei vaata filme nagu sporti: kes on kiirem ja kes jõuab kaugemale.

— Kuuldavasti vaatasite kooli ajal tohutul hulgal filme. Kui palju?

— Tavaliselt vaatasin päevas kaks-kolm vana filmi ning mõnikord ühe. Ilmselt oma 500–600 filmi aastas.

— Aga praegu?

— Võib-olla paar-kolm filmi kuus. Muidugi kui käin festivalidel või olen kusagil žüriis, siis olen sunnitud vaatama üle 15 filmi nädalas.

— Mis filmid on teile viimasel ajal meeldinud?

— Väga meeldis Wim Wendersi “Don’t Come Knocking”, isegi rohkem kui Jarmuschi “Murtud lilled”, kuigi mõlemad on väga head filmid. Paar aastat tagasi oli “Lost in Translation”, mis oli suurepärane.

— Kas te mõnda eesti filmi olete näinud?

— Väga-väga ammu. Ma elan Brasiilias ja seal just tihti eesti filme ei näe (naerab), muidugi Soomes aeg-ajalt telerist näeb, aga ma pole viimasel ajal peale sattunud. Tegelikult ei ole ma praegu eriti kursis isegi uute soome filmidega. Brasiilias ei näe ju neid ka.

— Kas teil endal on plaanis lähiajal Soomes filmi teha?

— Jah, ma teen praegu veel paar muusikafilmi ning seejärel teen Soomes ühe mängufilmi. Praegu on mul paar stsenaariumi pooleli, lõplikku valikut pole veel teinud. Tegemist on muidugi väiksema projektiga, aga kuna ma pole 15 aastat Soomes filmi teinud, siis tahan teha sellist, kus oleks palju dialoogi, et saaksin emakeeles kirjutada. Ilmselt tuleb suure näitlejateansambliga film, sest Soomes on palju näitlejaid, kellega olen tahtnud koos töötada, aga seni pole lihtsalt võimalust olnud.

…Intervjuu katkeb, sest Kumu kohvikusse ilmub rokitaat Riho Bauman ja hakkab Kaurismäkile rääkima, kuidas Eesti esimene laulupidu peeti aasta enne choro-muusika n-ö ametlikku sünniaega.

Vihased dokumentalistid

Andris Feldmanis, reporter

Berliini filmifestivalil pälvis auhinnatud filmide kõrval omajagu vastukaja ka ameeriklaste uus jõuliselt poliitiline dokumentaalfilm “Walmart: Iga hinna eest odavamalt” (“Walmart – The High Price of Low Cost”), mis on hea näide sellest, kuidas dokumentalistid jõuga “suurte ja pahade” vastu võitlevad.

Ameerikamaa ülipoliitiliste ja jõuliste dokumentalistikapartisanide ridadesse tõi uue hingamise ilmselt Michael Moore, kes oma “Bowling for Columbine’i” ja “Fahrenheit 9/11-ga” alustas vangistamiseta sõjakäiku Ameerika alaliselt naeratava moraalimaski vastu.

Samast žanrist on viimasel ajal veelgi näiteid, nagu hiljuti Sõpruses jooksnud Big Maci õudus “Ülisuur mina” ning Foxi uudistekanali kahtlastest tagamaadest rääkiv “Outfoxed”. Sama režissööri, Robert Greenwaldi uus film ongi Berliini filmifestivalil linastunud “Walmart”.

Walmart ise on miljarditesse dollaritesse ulatuva käibega USA odavkaubanduskett – midagi meie Säästumarketite sarnast, aga kosmiliselt suuremas plaanis. Waltonite klannile kuuluvas ettevõttes töötab Ameerikas 1,4 miljonit inimest (ehk siis umbes terve Eesti jagu), lisaks veel mõnisada tuhat mujal maailmas. Firma käive on viimaste aastakümnetega tõusnud kümnetes miljardites dollarites, vallutades kogu Ameerika supermarketite turu.

Ühesõnaga suurkorporatsioon – ja mis sobiks sotsiaalkriitilise dokumentaalfilmi teemaks veel paremini kui üks kuri suurkorporatsioon?

Ja kuri see on, sest hüpermarketite tagaruumides toimuv pole sugugi nii meeliülendav kui kasumisumma. Nimelt ei taha Waltonite perekond oma töötajatearmeele maksta isegi riigi poolt ettenähtud elatusmiinimumile vastavat palka, laseb töötajail tervisekindlustust riigilt kerjata ega hoolitse ka keskkonna eest. Ihaldatud odavad kaubad ei tule kusagilt mujalt kui Hiinast, kus 11-tunniseid tööpäevi rügavad toredad hiinlased valmistavad meile hüperodavaid T-särke.

Lisaks veel Walmarti turvamata parkimisplatsid, kus inimesi tundub surevat sama palju kui mõnes väiksemas kodusõjas. Ei puudu ka sooline ja rassiline ahistamine – tund ja nelikümmend minutit kestev film muudab iga ameeriklase igapäevase ostumeka Walmarti hirmsaks koletiseks, mis toitub nendestsamadest ausatest ja patriootilistest ameeriklastest. Peaaegu sõna otsese mõttes, sest pidevas ruumivajaduses neelatakse alla kõigi ausate-lihtsate ameeriklaste perefirmad.

Greenwald viibki vaataja tutvuma Walmarti hävitustöö tagajärgedega – eelkõige sellest õudusest rääkivate endiste töötajate kaudu. Järgnevad trööstitud kaadrid tühjadest kaubanduspindadest, mis on muidugi Walmarti kätetöö.

Greenwald ei räägi aga põhjustest, miks Walmart on nii edukas. Põhjuseks on muidugi tarbijad, kellest enamik kannab Walmarti loosungi negatiivi: “Osta odavamalt, osta rohkem.” Kõik tahavad ju odavamalt osta ja kokku hoida, et siis investeerida kokkuhoid uutesse ja kroomitumatesse džiibivelgedesse või venitada kodukino plasmateleri diagonaali mõni sentimeeter pikemaks. Walmart on tõesti sellise mõtteviisi personifikatsioon, aga kas saab teda selles süüdistada?

Muidugi saab, miks ka mitte. Aga samas muudab see meie maailmapilti endisest veelgi skisofreenilisemaks, sest hetkel, kui meie ajude pesemisega ei tegele parajasti Walmarti reklaamikampaania, teeb seda vastasleer.

Greenwaldil ilmselt ei ole õnnestunud ühtegi Walmarti tegelast kaamera ette meelitada, seega jääb kontakt hiidfirmat juhtivate inimestega reklaamklippide ja ametlike kõnede tasandile. Ühepoolsus lisab propagandamaiku.

Teisest küljest polegi ilmselt Walmarti-suguse hiiglasega vestlemiseks muud võimalust, kui talle esialgu tüütu kärbsena silma lennata, et ta siis kuidagi reageeriks, kuigi müra, mis sellest tekib, võib mõjuda sama destruktiivselt. Just tavaline inimene, kes lõpuks peab tegema valiku, kas mõelda natuke, mida ta tarbib, jääb vastutusahelast muretult kõrvale.

Lõpuks, kui headuse-kurjuse vahelise võitluse genereeritud maailmapilt hakkab liiga skisofreeniliseks kiskuma, võib vahelduseks vaadata mõnd muusikafilmi. Või lülitada võimaluse piires kõik infokanalid välja ja otsida natuke omapäi selgust, näiteks vaikusest.