Praegu ilmub tänuväärt hulgal teatriloolisi (ent kahjuks väga vähe teoreetilisi) raamatuid, kuid liiga sageli tuleb raamatut käest pannes nentida, et alahinnatakse eluloolise kogumiku vormi ja ülesehituse tähtsust, või on materjalile lihtsalt alla jäädud – emotsionaalse ainese ja ajalooliste faktide tervikuks kujundamine kipub kohmakalt ja lugeja jaoks ebamugavalt välja kukkuma.

Eelneva taustal teeb suure teatrikogemusega, hinnatud teatriteadlase Lilian Velleranna koostatud Mikiveri-kogumik ainult rõõmu. Kõigepealt, raamat on kujunduselt (au Jüri Kaarmale) igati väljapeetud ja alati soliidse Mikiveri vääriline ja lugejasõbralik – tekstidele sekundeerib rikkalik pildimaterjal ning raamat on samavõrra mahukas ja terviklik vormilt kui ka sisult.

Kui kasutada Mikiveri fenomeni kirjedamiseks kolme märksõna, siis võiksid need olla: andekas näitleja, lavastaja ja (raamatus sageli kasutatud sõna) erinev nimene ning raamatu ülesehitus peegeldab Mikiveri isiku eri tahke väga tundlikult ja targalt (au Lilian Vellerannale).

Kolm osa

Esimeses osas antakse viie aastakümne kaupa ülevaade Mikk Mikiveri rollidest ja lavastustest, tuuakse välja kõnekaid katkendeid omaaegsest kriitikast, aga ka oluliste lavastuste proovides tehtud märkmetest, mille eest meie teatrimälu võlgneb suure tänu just Lilian Velleranna tundlikule silmale, sõnale ja teatritajule.

Raamatu teises osas saab sõna Mikk Mikiver ise. Mikiver oli muu hulgas ka hea sõnavaldaja nii kõnes kui ka kirjas, oli mõtleja, kelle kirjutisi ja intervjuusid on väga huvitav lugeda.

Kogumiku kolmandas osas saavad sõna Mikiveri kolleegid teatrist ja sõbrad.