Miks Lõhmus sõidab Ferrariga?

Eesti Panga algusaegadel saime rohkesti kutseid kõikvõimalikele seminaridele, konverentsidele ja muidu üritustele Eestisse sõbralikult suhtunud maadelt ja keskpankadelt nende hulgas.

Et Otsason üksi kõikjale ei tahtnud või ei jõudnud minna, siis x aastal saadeti paar Eesti Panga töötajat meid esindama mingile ei tea kelle korraldatud konverentsile Helsingisse.

Läksime sinna vist 2-3 inimesega, peale minu oli ka meie tollane valuutaosakonna juhataja Rain Lõh-mus ja veel keegi.

Siis tabas meid šokk...

Kui mina (ja keegi veel) läksime Helsingisse reisijatena praamil, siis Rain Lõhmus tuli kohale isikliku sõiduvahendiga – milleks siis ei olnud veel Ferrari, ka mitte selle Nõukogude analoog VAZ 2109 (katuseluuk, valuveljed, antitiivad, spoiler, “märg asfalt”), vaid mingi väga heas korras, ent kusagil Belgias ära pruugitud BMW.

Nojah, Rain sõidutas meid siis sadamast SASi hotelli lähistele ja parkis auto ühele kitsale kõrvaltänavale.

Sealt kõndisime jalgsi konverentsimajja. Üritus oli poolepäevane, lõppedes vaatasime kella, ja et praami väljumiseni oli veel aega, läksime rahulikult uitama sadama suunas, et teel veel Raini bemari üles korjata ja sellega laevale sõita. Siis tekkis ootamatu probleem: kitsaid kõrvaltänavaid oli rohkem kui üks, kõigil kõnnitee äär tihkelt täis sõidukeid. Ekslesime algul rahulikult (kuhu see bemari siis ikka jääda võis), aga mida aeg edasi, seda närvilisemalt, lõpuks jooksujalu Raini autot otsides. Autoomanik ei teadnud aga tänavanimegi, meie ammugi ei olnud vaadanud.

Tallinnas oleks tol ajal ehk “välismaa auto” teiste vahelt juba kaugelt silma hakanud, Helsingis aga – oo õudust! – olid absoluutselt kõik tänaval pargitud sajad autod “välismaised”. Selline situatsioon tabas meid sŠokina. Jooksime end siis Helsingi kesklinna tänavatel hingetuks, lõpuks vist jäi auto kaotanud Rain maha ja ülejäänud sõitsid taksoga Lõunasadamasse.

Hakkasime juba praamile minema ja just siis kihutas kummide vilinal kohale viimasel hetkel siiski oma auto otsa juhuslikult komistanud Rain Lõhmus. Ja sõitis sellega õnnelikult üle mere koju, kus tema bemari kuni rahareformini endiselt veel hõlpsasti teiste autode seast leitavaks jäi.

Nüüd, kus Tallinna tänavaid ummistavad eranditult mittenõukogude sõidukid, on Rain Lõhmus hankinud endale sõiduvahendi, mida veel sadu tuhandeid ei ole. Oma auto leiab hajameelne investeerimispankur nüüdki kergesti – see pole küll uunikumist Pobeda või ZIM. Rain Lõhmus on ostnud endale Ferrari.