Miks metsaülikool?
Artikli tekst võetud osaliselt metsaülikooli avakõnest (autori märkus):
Miks me siis Metsaülikooli ikka ja jälle tagasi tuleme? Paljud meist on kogenud, et saame ülejäänud aastaks uut energiat: uusi teadmisi, uusi mõtteid, uusi sõpru. Toimub mingi patareide laadimine, mis annab elujõudu ja rõõmu. Jääb ehk üle teistelegi. Paistab, et koos mõtlemine on peaaegu sama oluline kui koos hingamine.
Eesti Metsaülikool toimus sel aastal viiendat korda. Seda võiks juba juubeliks pidada Ka esimene Metsaülikool Eesti pinnal peeti 1989. a. siinsamas Käärikul. Sellest võttis osa 100 välis- ja 100 kodueestlast. Nii on meil tänavu ka 20 aasta juubel. Järgnevail aastail korraldati küll aegajalt Metsaülikoole Eestis, kuid peamiselt väliseestlastele. Alles 2005. a. hakkasime uuesti tõsiselt kaaluma, kas peaks Eestile olulisi küsimusi ka Eesti kuulajaskonnaga arutama. Oleme nüüd veendunud, et peab, kuna nii nagu üks selle aasta osavõtja ütles:
MÜ täidab praegu Eestis paljuski puuduva sisulise ja argumenteeritud debati kohta. See funktsioon peab jätkuma ka edaspidi. Samuti on see olnud mitmete uute algatuste lähtekohaks.
Missuguste algatuste? Näitena MÜ algaastatest Kanadas võiks tuua 1972. a. Rein Taagepera
esitatud Eesti 30-aasta plaani, kus ta nägi ette Eesti suuremat vabadust. See levis salaja ka Eestis. Kolme aasta eest hakkas ilmuma Eesti MÜ’s inspiratsiooni saanud õpilaste teaduslik ajakiri Akadeemiake, mis võimaldab gümnaasiumiõpilastel oma uurimistöid avaldada. Kui Akadeemiake omakorda koolidesse tagasi jõuab, ergutab see nii teisi õpilasi kui ka õpetajaid.
Sellega aitab Akadeemiake tugevdada meie teaduse kasvulava.
Nüüd paar sõna selle aasta teemast “Eesti Maailmas. Maailm Eestis.” Tooksin kaks näidet,
mis ei kajastu otseselt ametlikus MÜ programmis. Esiteks Metsaülikoolist ja teise isiklikust elust.
Eesti Maailmas – Metsaülikool
Metsaülikool asutati 40 a. eest, kuna ei olnud küllalt Eestit maailmas. Eestit ei olnud isegi maakaartidel. Esimene Metsaülikool toimus Kanadas, Kotkajärvel 1967. a. ehk siis 42 a.eest ja see toimib praegugi. Kanada MÜ’le järgnesid Metsaülikoolid Austraalias, Rootsis ja Ameerika Läänerannikul. 20 aastat peale põgenemist oli Eesti ikka meil kõigil südames, ent paistis ka, et tagasitulek ei ole võimalik. Eestist põgenes Läände umbes 65 000 inimest, loodi igasuguseid organanisatsioone, kuid ei olnud võimalust Eestile olulisi asju sügavamalt arutada. Tekkis vajadus mõnda aega Eestile keskenduda, eemal igapäevasest elust. Kotkajärve oli hea koht - sügavas metsas, umbes 250 km Torontost põhja pool. Oli vaja Eesti olukorrast rohkem teadmisi, et tõhusamalt Eesti vabanemisele kaasa aidata. Samuti oli vaja eesti soost üliõpilastele pakkuda ülevaadet eesti kultuurist, keelest ja poliitilistest võimalustest. Paljud MÜ’st osavõtjad teevad ka praegu Eestile lobitööd oma elukohtades. Näiteks enne Obama sõitu Moskvasse tuli Washingtonis jälle selgitada Balti riikide problemaatikat. Meie välisministeerium tegeleb selgitustööga, kuid sellest ei ole küllalt. Ameerikas võetakse tõsiselt oma kodanike nõudmisi. On ka oluline esitada oma seisukohti kontekstis, millest ameeriklased aru saavad.
Maailm Eestis - Metsaülikool
Nüüd siis see teine pool: Kuidas Metsaülikool maailma Eestisse tõi? Nagu mainitud, tuli Metsaülikool Eestisse 1989. a. Kääriku Metsaülikool toimus Rootsi METROO ja VEKSA kaaskorraldusel. (METsaülikool ROOtsis ja Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing). Eestlasi tuli kokku Rootsist, Kanadast, Ameerikast ja Austraaliast tuues kaasa natuke ka oma maailma, seda ajal, mil piiride ületamine tekitas ikka veel raskusi. Üks näide programmist: poliitikapäeval tutvustati niisuguseid parteisid või rühmitusi nagu ERSP(Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei), Eesti Muinsuskaitse Selts, NLKP, Rahvarinne, Maaliit ja Rohelised. Räägiti, et see oli esimene kord, kui NLKP pidi oma programmi niiöelda õigustama.
Sama olulised kui konkreetsed tegevused on ka kaudsed tagajärjed. Kaudsed -- eriti inimeste kaudu, kes on Metsaülikoolis käinud. Üle aastate on neid kindlasti üle tuhande, kaasa arvatud kaks meie neljast presidendist: Lennart Meri ja Toomas Hendrik llves.
Nüüd natuke isiklikumal pinnal. Paljud on viibinud Eestist väljaspool lühemat või pikemat aega ja kogenud, et pilt olukorrast Eestis on kodumaal erinev sellest, mida väljaspool näeb. Sama kehtib ka maailma kohta; selle pilt on Eestis erinev sellest, mis mujal maailmas on.
Eesti maailmas – isiklik kogemus
Räägin natuke enda kogemusest. Oleme Reinuga 15 aastat elanud Tartus aprillist septembrini ja Kalifornias oktoobrist märtsini. Õpetame ja teeme uurimistööd siiani nii Tartu kui Kalifornia ülikoolis. Pool aastat näeme siis maailma Eestis, ja teine pool Eestit maailmas. Kuidas paistab?
Kalifornias peaks Eesti rohkem silma paistma. Leidub küll arvamust, et ega Moskva propaganda vastu niikuinii saa, aga peaks siiski tegutsema. Peaks olema pressiteateid, mis pidevalt ingliskeelset Eesti informatsiooni jagavad, kasutades asjatundjaid (väliseestlasi), kes suudaks kujundada uudiseid nii, et need kohaliku uudiskünnise ületaks. Kui Eesti jääb ameeriklastele võõraks, siis on palju kergem meile ebasoodsaid otsusi teha. Siin on võimalus nii välisministeeriumil kui ka meil isiklikult rohkem ära teha. Olen näiteks viimased 30 aastat orgaanilise keemia kursust alustades tutvustanud ennast ja teatanud ka, et olen Eestist. Peale loenguid tulevad õpilased vestlema mitte ainult orgaanilise keemia vaid ka Eesti teemadel. Saaks muidugi palju rohkem ära teha.
Maailm Eestis – isiklik kogemus
Tartus olles oleme mõnikord imelikku olukorda sattunud. Kohalikku raadio muusika (laulu) saadet kuulates ei ole alati selge, kus maailma otsas me parajasti oleme. Tänavale minnes selgub see võrdlemisi kiiresti. Imestasime, et inimesed on kõnniteedel peaaegu otsa jooksmas oletades, et sina eest ära lähed. Proovisime mõnikord paigale jääda ja vaadata mis juhtub. Teist inimest nagu ei nähtagi. Kalifornias sama suurest linnast tulles kui Tartu, oli niisugune hoolimatus üllatuseks. Maailm on siis nagu siia jõudnud, kuid ei ole ka.
Tundub vahel, et oma pere ja tuttavate ringkonnas on hoolivust küll, kuid mitte võõraste suhtes. Kalifornias on millegipärast tunne, et vastutulev inimene on su sõber, siin rohkem nagu vaenlane. Sellisel hoolimatusel on sügavamad tagajärjed. Selleks, et toimiks kodanikuühiskond peaksid inimeste vahelised sidemed palju tugevamad olema. Hoolimatus, teiste inimestega mitte arvestamine, võib ehk tuleneda nõukogude ajast, kus võõrast inimest lihtsalt ei usaldatud, kuna ta võis su järgmisel päeval KGB’sse üles anda. Siia tagasi tulles 1980-ndate lõpus jäigi niisugune mulje, et kõige kuratlikum kommunistliku režiimi tagajärg oli inimeste vaheliste sidemete katkestamine. Tunnetan seda Eestis siiani. Sidemeid tuleb uuesti luua, selleks et kodanikuühiskonda üles ehitada -- mida me ka MÜ-s üritame.
Demokraatlikud toimemehhanismid Metsaülikoolis
Eestis, nii nagu teistes Ida Euroopa riikides, on demokraatia struktuurid samalaadsed kui lääne pool, kuid seda pole poliitiline kultuur. Lennart Meri muretses selle üle juba 10 aasta eest. Ta andis aru, et tugevas demokraatias ei piisa ainult demokraatlikust struktuurist, on vaja ka demokraatlikke toimemehhanisme ja poliitilist kultuuri. Kuna Eesti oli üle 40 aasta olnud mitte demokraatlik, siis teadis ta, et demokraatlik kultuur ei tule iseenesest. Kuidas olla avatud teiste mõttetele, kuidas neist aru saada, kuidas konsensusele jõuda ja kuidas konflikte vältida? See on raskem siis, kui suhted on juba alguses kergekäeliselt teravaks aetud. Nähvatakse ära, et „mis sina ka sellest tead?“ Ei ole siis nagu mõtet enam edasi rääkida. 1999. a. tegi Meri ettepaneku OSCE abiga luua peamiselt üliõpilastele, näiteks TÜ juurde, “Konflikti ennetamise keskus” (PM, 05.99 – ei ole täpset kuupäeva veel leidnud)
Oleme Lennart Mere ideed tõsiselt võtnud. Korraldasime kevadel seminari ja MÜ-s oli tänavu ka “Konflikti ennetamise” keele- ja kultuurirühm.
Kuidas siis konflikte ennetada ja sellega demokraatlikku toimemehhanisme süvendada?
* Kuulatakse teisi -- selleks, et teise inimese seisukohast aru saada, tuleb teda ära kuulata ehk puust ette tehes, ettekannete ajal ei räägita.
* Respekteeritakse teiste seisukohti -- stiilis, “respekteerin Sinu arvamust, kuid ei ole sellega nõus.” Igal inimesel on õigus omamoodi asjadest aru saada. Lootus on aga, et uut informatsiooni saades oma seisukohti ka vajaduse korral muudetakse. (Teadlasena ei elaks ma üle, kui seda ei suudaks teha.) Jutt ei lähe kunagi isiklikuks, räägitakse “asjast”. Mitte stiilis, et antud ministeerium ei saanud eelarvet kokku, kuna minister ei osanud liita ega lahutada. Tuleb hoiduda ad hominem argumentitest.
* Saavutatakse usalduslik õhkkond – minnakse “sina” peale üle ja räägitakse nagu oma sõbraga. Sidemed tekivad ja mõtted saavad vabalt voolata -- tekib sünergia. Probleemidele tekivad uued lahendused.
1989. a. Metsaülikooli kogumikku sirvides, leidsin sealt (lk.7) veel soovitusi, mida esitas
Jüri Seim (üks METROO algatajaist) ettekandes “Mõni sõna METROO tagapõhjast ja senisest tegevusest”
* Kvaliteetsed ettekanded ja diskussioonid – “Meie taotluseks on alati olnud kvaliteetsed ettekanded ja diskussioonid”…. kuhu kuulub ka relevantsus ja eetiline hoiak. “Eetika osas nõuame avameelsust ja siirust mõttevahetuses ja üksteisesse suhtumises, kuigi võib olla tegemist kibeda mõtete lahkuminekuga. Edasi kehtib meil ettekannete kohta nõue, et need peavad arusaadavad ja huvitavad olema ka mittespetsialistidele, kuigi ettekandja kõneleb oma erialast.”
*Lektorid on tavalised osavõtjad – “Ka lektorid kuuluvad meie seminaridel osavõtjate hulka. Nad töötavad põhimõtteliselt tasuta ja maksavad ise oma seminarikulud….. Samuti on meil kehtinud nende kohta põhimõtteline nõudmine (millest teeme mõjuvail põhjustel erandeid), et nad viibivad seminaril algusest lõpuni – isegi kui on ainult üks loeng pidada, sest oma teadmiste ja isiksusega mõjuvad nad seminari taset tõstvalt. Meie taotluseks on kontsentratisioon ja kommunikatsioon terve seminari jooksul ning segava juhuslikkuse ja tähelepanu eemalviimise vältimine.”
Metsaülikooli juhatus
Nüüd jääb üle veel tänada MÜ suurepärast juhatust, kus keegi palka ei saa. Noored asutajaliikmed on veel kõik 5 aastat hiljemgi juhatuses: Triin Käpp, Madis Kauts, Hannes Klaas, Virge Laaneste ja Laura Sedman. Asutajaliikme aukogu seisuse on välja teeninud Jaak Kangilaski ja Rein Taagepera. Hiljem on juhatusega liitunud teised energilised tegijad: Marko Kass, Uku Lember, Inger Lilles, Kadi Kass ja Triin Kauts. MÜ nõukogu tööst on osa võtnud Birute Klaas ja Merike Kaunissaare.
(30.10.2009 Möttes ilmunud tekst asendatud Mare Taagepera soovil sama teksti algse, kärpimata versiooniga 22. 11. 2009. Toim.)
