Miks on täiskasvanuks saamine muutunud üha raskemaks
See telereklaam räägib seitsmekümnendatest aastatest – selle tunneb ära Super-8-kaamera võbelevatest ja punakatest piltidest. Me näeme väikest, umbes nelja-aastast poissi ostukeskuses. Kui temast möödub noor naine, pöörab poiss ennast ümber, vaatab võlutult naise õõtsuvat tagumikku ja irvitab nii paheliselt, nagu seda vaid täiskasvanud suudavad. Mustale taustale ilmuvad valged tähed: “Poistele, kes olid juba siis mehed.” Ühtäkki kujutab reklaam tänapäeva – me näeme uue Golf GTI roolis sedasama füüsiliselt vananenud last, tumedaks toonitud klaasid varjavad tema näojooni.
Lapsmeeste ühiskond
See reklaam tühistab piiri vanaduse, täiskasvanuea ja lapsepõlve vahel. Sellal kui väike poiss käitus nagu täiskasvanu, näib täiskasvanu kannatavat infantiilse igatsuse all: ta juhib kallist retroautot, rõõmustab võimsa kiirenduse üle ja mõnuleb nostalgilistes lapsepõlveunistustes. Selle telereklaami keskseks teemaks on noorus. Mees, kes juhib retroautot; laps, kes vaatab järgi igale miniseelikule: mõlemad nad on pooleldi noorukid, kel veres hea hulk testosterooni ja hoolimatut hulljulgust. Ühtäkki puruneb meie arusaam turvalisest lapsepõlvest ja väikekodanlikust täiskasvanumaailmast – jääb vaid lõputu puberteet. Väike poiss on alati olnud mees. Mees jääb igavesti lapseks.
Volkswageni kontsern püüdis oma uue mudeliga võita ostjaskonda, kes tunneb end igavesti noorena. See tarbijakontingent ootab tarbekaupu, mis seda tunnet veelgi tugevdab. Selliseid inimesi leidub igas vanuserühmas – see on kollektiivne noorus. Vanuserühmad näivad kaduvat – tekib “All-Age-ühiskond”, mille ootusi püüab moodne massitoodang rahuldada.
Kas lapsmehe reklaam peegeldab tõesti meie tegelikkust? Kas me ei saa enam kunagi täiskasvanuks? Kas piirid eri vanuserühmade vahel on tundmatuseni hägustunud?
Igaüks tunneb suurlinnakultuuri igavesi noori: 50-aastased ettevõtjad kannavad Hugo Bossi ülikonna juurde Gola-võimlemiskingi; selle asemel et abikaasale õhtusööki valmistada, praevad 40-aastased koduperenaised end solaariumis; face-lift’i läbi teinud poliitikud tõrjuvad kõrvale austusväärsed eakad riigimehed; ning veel 46-aastaselt laulab Madonna Like a virgin ja näeb videoklippides noorem välja kui kunagi varem.
19. sajandil kehtis lineaarne arusaam elukäigust: sünnile järgneb lapsepõlv, lapsepõlvele noorus, noorusele küpsus. Kellele langes osaks õnn 40. eluaasta piir ületada, soojendas end mõnda aega oma “ealise küpsuse” päikesekiirtes, enne kui lõplikult raugaks muutus. Nüüdseks on täiskasvanuks-olemise teetähised purunenud, kadunud on kõik need kodanlikud eluplaanid, mis kirjutavad meile ette, millises vanuses tuleb abielluda, lapsed saada või maja ehitada.
Sellist tähelepanekut toetavad ka sotsiaalteadlased. Viimase kolme aastakümne vältel on noorusaeg tublisti pikemaks muutunud. Sellal kui seksuaalne küpsus saabub üha varem, on noorukiiga sotsiaalselt kauakestvamaks saanud. Nooruse pikendamise hulka kuulub edasiõppimine, töö- ja suhteeksperimendid ning isikliku eneseteostuse otsingud. Middle youth – kesknoorus – on sõna, mida britid kasutavad, rääkides fenomenist, et täiskasvanud elavad ja tunnetavad maailma nii nagu noored; kidults on aga sõna, mida kasutatakse nende kohta, kes jäävad noorukiks kuni neljakümnendate eluaastateni.
Millal saabub küpsus?
Tõsi, kõikehõlmava nooruslikkuse vastu räägib tõik, et see puudutab vaid suurlinnakultuuri pealispinda ega ole seega representatiivne. Ja teiseks pole küpsuse teetähised siiski päriselt kadunud. Ühtedele tähistab küpsuse saabumist gümnaasiumi või ülikooli lõpetamine, teistele esimene püsisuhe, esimene seks, esimene laps või esimene auto. Mõne inimese jaoks tähistab täiskasvanuea saabumist esimene suurem saatuselöök, šokeeriv kokkupuude lähedase inimese surma või raske haigusega. Paljude inimeste jaoks tähendab küpsust esimene palk ning seega rahaline sõltumatus vanematest.
Ikka veel on säilinud initsiatsioonirituaalid, millega tähistatakse tüdrukute naiseks ja poiste meheks saamist, kui nooruse vistrikud kaovad ja nahk muutub uuesti siledaks – just nii nagu puberteediea segadus annab teed uuele selgusele. Noorukiea uudishimulikkuse asemele astuvad vastutus perekonna eest ja töökohustused, spontaansus ja lapselik kergemeelsus taanduvad teadmiste ja kogemuste ees. Ning murdeea orienteerumisraskustele tuleb lõpp.
Ent ometi näib täiskasvanuks saamine olevat tänapäeval raskem kui kunagi varem. Pisa-haridusuuringud näitavad, et küpsustunnistus on kahtlane dokument. Ja esimesele armastusele järgneb – pärast seda, kui ühiskond on hakanud emantsipeeruma – terve rida väga sarnaseid suhteid. Autost ja esimesest palgast pole mõtet isegi mitte rääkida. Väsinult naeratavad need, kes pärast ülikooli lõpetamist teevad ühe praktika teise järel – püsivat töökohta leidmata. Panga püsikorraldus, mille vanemad tegid esimesel semestril, jääb paljude noorte puhul kehtima ka pärast ülikooli lõpetamist, justkui oleks ka elu pärast lõpudiplomi saamist uus stuudium. Kellele vanaema aeg-ajalt rahatähe taskusse pistab, aimab, kui väga on meie tegelikkus kaugenenud vanast arusaamast elukäigu kohta.
Seksapiilsed pensionärid
“Saage ometi täiskasvanuks!” skandeeris äsja Saksa psühholoogide liit. Meie ühiskonna infantiliseerumine olevat liiga kaugele läinud. Ebaküpsus, otsustusvõimetus ja hirm püsisidemete ees on viinud nii kaugele, et peaaegu iga neljas 18–30-aastane elab koos vanematega. Keskmine abiellumisiga on alates 1970. aastatest järjest tõusnud: Saksa mehed abielluvad keskmiselt 37-aastaselt, naised 34-selt.
Mida pikemaks venib noorus kui sotsiaalpsühholoogiline arengufaas, seda tugevamalt manifesteerub see ka kindla eluhoiakuna. Kultuurikriitikud räägivad “noortehullusest” ja vaatavad halvustavalt keha ümberkujundamist: silikoonrindu või nooruslikke pensionäre, kes pakatavad seksapiilist, mille juures ravimitööstus neid järele aidanud on. Ja kes saab unustada uue aja katedraale – spordiklubisid, kus vormitakse ideaalseid kehasid, et võidelda igavikuga.
Meie ühiskond vananeb ja paradoksaalsel kombel püütakse lapsepõlve konserveerida: võime näha 40-aastasi, kes räägivad ja riietuvad nagu lapsed, kuid unustavad sõlmida kogumispensioni lepingu. Mõned kultuurikriitikud leiavad, et kadunud on “patriarhaat”, mis tagas distsipliini ja autoriteedikultuse. Nad sarjavad massimeediat, mis tõukab tagant ühiskonna trivialiseerumist ja infantiliseerumist (Neil Postman: “Lapsepõlve hukk”), ning igatsevad taga autentseid, ehtsaid kogemusi, 60-ndate põlvkonna Woodstocki, uimasteid ja väärtuste relativismi. Ja erinevalt maailmasõja järgsest põlvkonnast pole meil aidanud küpseks saada ka surmahirm ja nälg.
Noorus – sotsiaalne luksuskaup
Pole kahtlust, et noorus ja sellega kaasnev elustiil on sotsiaalne luksuskaup. Sest kuni 19. sajandini ei saanud noorus iseseisva eluetapina välja kujuneda, seda takistas esiteks range seisusühiskond ja teiseks eluea lühidus. Vaid ühiskonnas, kus valitseb ajaloos enneolematu heaolu ning eluea järsk pikenemine, saab võimalikuks nooruse (kui eluperioodi) ning nooruslikkuse (kui hoiaku) teke, nii nagu ka õpinguteaja pikenemine. Ilma heaolu kasvuta poleks 20. sajandi subkultuurid ja noorteliikumised kunagi võimalikuks saanud.
“Ära usalda kedagi, kes on vanem kui 30 aastat!” oli 60-ndate põlvkonna loosung, mis tõmbas selge piiri noorte ja nende vanemate vahele. Praegu kogeme “nooruse vananemist”, kritiseerib kultuuriteadlane Hartmut Böhne. Enam kui kunagi varem olevat tänane noorus “rahaks tehtud” ja ideoloogiliselt maha surutud, “professionaliseerunud, ära kasutatud, taaskasutatud ja prügimäele saadetud”.
Jäik kodanlik elumustridiktaat, millele inimesed varem alluma pidid, näib olevat lõplikult kadunud.
Sotsioloog Niklas Luhmann väidab, et meie moodne ühiskond ei ole juba ammu enam homogeenne ega ühtne. Moodne indiviid, kes on ennast lahti murdnud traditsioonilistest sidemetest ja sotsiaalsetest konventsioonidest, ei saa enam orienteeruda vanade rollimustrite järgi. Täiskasvanuks saamine on vabanenud kodanlikest normidest. Sellest lähtuv vabadus on ühtlasi ka meie ike. Sest mida vähem määravad täiskasvanuks olemist jäigad reeglid, selged eluloomustrid, seda enam peame tegelema lõputute eneseotsingutega, katkematult püüeldes küpsuse poole.
Ühiskonnalt oodatakse noorust
Ajal, mil ka poliitikud räägivad igaühe omavastutusest ning paindlikkusest, näib täiskasvanuks saamine olevat veelgi raskem. Pole midagi tagurlikumat ega ebarealistlikumat, kui püüda koostada endale eluplaan, millest saaks kinni pidada aastakümneid. Ei propageerita mitte ameteid, vaid AS-i Mina; mitte eluaegset vallandamiskaitset, vaid ametialaseid taasalguseid. Ja tervelt ühiskonnalt nõutakse tüüpilisi noorte omadusi: eksperimenteerimisrõõmu ja riskivalmidust.
Saksamaal püüavad ettevõtted üha enam teha noortega koostööd. 14–15-aastased kutsutakse nädalaks firmade tootearendusosakondadesse tööle. Õpilased peavad arendama välja tulevikutooteid.
Ühe reaalkooli klass üllatas teda võõrustanud ettevõtet ideega suurendada noorte armastust biotoidu vastu: alkoholi sisaldava müslitahvli abil. Selle projekti eestvedaja on Saksa liidukantsler, kes on kummalisel kombel suutnud säilitada oma noorusaegse juuksevärvi. Talle meeldis alkoholi-müslitahvli idee, aga ometi ütles ta: “Alkohol ja noored ei käi kokku.” Niipidi vaadates tundub, justkui piir noorte ja täiskasvanute vahel oleks siiski olemas – noorusliku hoiakutega täiskasvanutele kuulub alkoholitarbimise ja autojuhtimise monopol. Aga ometi muutub täiskasvanuelu üha lühemaks – paralleelselt sellega, kuidas noorus üha pikeneb.
Noorus on alati olnud soov-unelm: seksuaalse ihaldatavuse fetiš, mis vaatab vastu ka Michelangelo Davidilt ja Aphrodite külmalt marmorilt. Me tahame seda noorust kinni hoida, püüdes oma keha konserveerida vananemisvastaste toodete abil. Et see õnnestuks, tuleb iseendast luua kunstlik teisik. Nagu Oscar Wilde’i Dorian Gray, kes lasi iseenda asemel vananeda oma pildil. Dorian Gray ei keelanud endale ühtegi lõbustust, aga portree vananes. Pilt oli “tema hinge peegel”, kes kandis “tema pattude koormat”. Dorian Gray muutub melanhoolseks, lõpuks läheb hulluks.
Ja nii tundub, justkui oleksid kõik need unistused igavesest noorusest ümbritsetud sügavatest varjudest. Justkui tuleks vastupandamatu ilu eest maksta dekadentsi ja salajase langemisega. Noorus on alati ilus; see on enese lootusetu ülekoormamine, eluootuste pidev ümberhindamine; areneva inimese hormonaalne tasakaalutus. Aga kui me teeme sellest enda elu juhtmõtte, tekib üks küsimus: millises nooruses me tegelikult elame?
Artikkel ilmus esmakordselt 12. mail ajalehes Die Zeit. Copyright: Die Zeit ja Adam Soboczynski
Arve ja fakte
Saksa mehed abielluvad keskmiselt 37-aastaselt, naised 34-selt.
Iga neljas 18–30-aastane Saksa noor elab koos vanematega.
Iga kolmas 40-aastane Saksa mees on lastetu.
Eesti kohta:
Iga kolmas 25–29-aastane Eesti mees ning iga viies sama vana naine elab koos vanematega.
Eesti mehed abielluvad keskmiselt 28- ja naised 26-aastaselt.
Euroopa Liidus on naise vanus esimese lapse sünnil keskmiselt 28, Eestis 25 aastat.
Professor Sulev Vahtre andmeil oli 18. sajandi lõpust kuni 19. sajandi keskpaigani eestlaste eluiga 35-40 aastat.
Naistel abiellumisiga 24-25, meestel 27-28.
Laste arv peres 5-6, suremus suur, ligi pooled surid enne täisealiseks saamist.
UNESCO kriteeriumide põhjal kestab lapseiga 15. eluaastani, noorusiga 45. aastani, keskiga algab 45. ja vanadus 65. eluaastast, kusjuures esimesed kümme aastat nimetatakse inimest noorvanaks. Terve 65-aastane inimene ei ole bioloogiliselt vana.
