Miks Tamjärv Coelho sõrme ei hammustanud?
Kunagine hansapankur, praegune Rocca al Mare (RAM) erakooli vanema kooliosa juhataja Hannes Tamjärv juhtus ühel heal päeval tema teoseid lugema, need meeldisid talle ning ta lasi oma sõbral Tiina Ristimetsal, kirjastuse Philos toimetajal mehe Eestisse toimetada. Muidugi mõista anti selle raames välja ka kirjaniku teoseid – ja mitte niisama, kuidas juhtub, vaid spetsiaalses “RAM-sarjas”.
Tegelikult on kirjaniku loomingu seos RAM-kooliga enam kui müstiline. “Palverännak: Maagi päevik” algab lausega “Ning nüüd, enne püha RAM-i õnnistuse saamist, pead sa oma kätega puudutama Elu Sõna ja omandama jõu, mille kandjad Sõna tunnistajad selles maailmas on.” Samal leheküljel on veel juttu RAM ordust ja selle meistriks pühitsemise tseremooniast. Need read, pandagu tähele, pärinevad raamatust, mis ilmus, nagu kopirait eestikeelse trükises arvata laseb, juba aastal 1987! Kas Coelho on selgeltnägija?
Teisipäeval kohtus kirjanik Apollo raamatumajas lugejatega ja jagas autogramme. Paistis väga sümpaatne ja sõbralik mees, surus igaühel tänusõnade saatel kätt. Kolmapäeva õhtul esines Coelho RAM-koolis valitud seltskonnale. Ta sisenes saali, saatjaks kirjatar Kadri Kõusaar, ja rääkis oma elust, mõtetest, loomingust, süüvis igavikulistesse asjadesse, arutas metafooride teemal...
Õhtu juht, ETV peadirektor Ilmar Raag küsis Coelholt, kas ta usub saatusesse. Coelho võrdles selle peale inimese saatust rongis sõitmisega. Sõites rongis on võimalus teha teatud asju, nagu näiteks istuda restoranis, minna WC-sse jne, kuid ei ole võimalik küündida asjadeni, mis on rongist väljaspool. Et nii on siis ka inimesel justkui teatud asjade piires valikuvõimalus.
Kirjanik rääkis veel, et tema meelest on Antoine de Saint-Exupéry parem kirjanik kui James Joyce. Nimelt sellepärast, et Joyce’i teoseid nagu “Ulysses” või “Finnegans Wake” polevat võimalik lugeda ega mõista, samas kui Exupéry “Väikesest printsist” võib igaüks aru saada. Niisugune lihtne, poosita siirus mõjus väga meeldivalt.
Kuid, suurem osa saalis istunutest polnud arvatavasti varem kuulnudki sellisest kirjanikust nagu James Joyce, ega suutnuks ligilähedaseltki taibata, mis asi võiks olla metafoor!
Kuigi külla oli kustutud maa-ilma üks tuntuimaid ja müüdumaid kaasaegseid kirjanikke, hoiti temast püüdlikult eemal kõik eesti kirjanikud, üldse inimesed, kelle tegevusega võiks seostuda sõna “kultuur”. Kutset RAM-kooli ei saanud isegi Eesti Päevalehe kultuuritoimetus.
Saalis istuv publik koosnes peamiselt finantshaidest, kõmureporteritest, naisteajakirjade toimetajatest ja teistest seltskonnakroonikast teada nägudest. Erutunult jälgisid toimuvat Tõnis Palts ja Indrek Neivelt, viimane palus õhtu lõpus kirjanikuhärralt kohmetult naeratades isegi raamatusse autogrammi.
Paar-kolm kultuuriinimest, keda üritusel nägin, olid sinna sattunud ilmselt mingisuguse eksituse või segaste asjaolude kokkulangemise tõttu.
Eks või ju maaletoojate suhtumisest aru saada: oma raha eest tõime mehe siia, nüüd näitame ka, kellele tahame! Kutsume kohale sõbrad pankadest ja naisteajakirjadest – polegi vaja suurele kirjanikule näidata mingeid haledaid räbalapuntraid ja pantaloonesid. Ei ole ju nii, et kunst kuulub rahvale, sealhulgas teistele kunstnikele. Kunst kuulub sellele, kes selle eest raha välja käia jõuab.
Väike lustlik interluudium. Kui esinemine läbi, läinud Paulo Coelho õue suitsu tegema. Aga Rocca al Mare kooli territooriumil on suitsetamine keelatud. Märganud siis meie kohalik menulane Kaur Kender, et Coelho suitsetab, ja läinud pannud ka suitsu ette. Tulnud turvamees Kenderit manitsema – ei tohi! Kender viibanud Coelho poole, et eks öelge siis talle ka. Aga turvamees oli ilmselt suu peale kukkunud. Mõistmata tsiteerida sententsi Jupiterist ja härjast, kõndinud ta nõutult minema.
Kuid, kas saabki Tamjärvele ja Ristimetsale pahaks panna, et nad kultuuriinimesi peole ei kutsunud? Nad ju ei tunne neid, ei suhtle nendega. Ja eks need kultuuriinimesedki suhtu hästimüüvatesse autoritesse selge umbusu ja võõristusega. Ja vahest on just tore, et inimesed, kelle jaoks on maailm seni olnud midagi üksnes rahaühikuteks jaotatavat, on leidnud kirjanduse, vaimsed väärtused. Nad on avastanud, et kirjandus polegi mingi arusaamatu mögin, vaid leidub ka kirjanikke, kes suudavad, nagu Exupéry, kirjutada arusaadavalt ja köitvalt.
Seda kõike oleks justkui kuskilt raamatust lugenud. Õige jah, Kurt Vonneguti “Tšempionide einest”. Ka seal kutsub üks rikas mees endale külla oma lemmikkirjaniku. Tõsi, see kirjanik, kelle nimi on Kilgore Trout, on erinevalt Coelhost vaene ja tundmatu. Teekonnal rikka mehe juurde puutub ta kokku ühe teise rikka mehega, kelle nimi on Dwayne Hoover ja kes on Pontiaci autofirma esindaja. Hoover satub lugema üht Trouti raamatut ja läheb selle tagajärjel hulluks, hammustades muuhulgas ära Trouti parema käe neljanda sõrme ülemise lüli.
Mida ma nüüd öelda tahan? Ma oleks tahtnud, et ka Hannes Tamjärv oleks oma lemmikkirjanikuga kohtudes kas või natukenegi hulluks läinud. Aga nüüd istus ta lihtsalt kogu õhtu külalise kõrval laval ja nägi välja nagu tutistada saanud koolipoiss, ei öelnud piiksugi.
Coelho ise kirjeldas värvikalt, kuidas ta oli kunagi võtnud ette pika tee, et näha suurt argentiina kirjanikku Jorge Luis Borgest, ning kui nad lõpuks kohtusid, tundis Coelho end otsekui halvatud, paralyzed. Aga kas Tamjärv oli suure kirjanikuga kohtumisest paralyzed? Mitte sinnapoolegi. Arvan, et lemmikkirjaniku külaskäik ei toonud ta ellu mingit muutust. Coelho oli talle lihtsalt kui trofee, mida sõpradele-pankuritele võidukalt eksponeerida.
Kas siis üldse maksis näha seda vaeva, raisata aega ja raha? See ju ikkagi nagu illustreerib väidet, et meie rahainimestel on küll raha, kuid pole mõistust seda kasutada?
