Peategelane Jaromil on tõe­poolest poeet, 1940-ndate lõpu tšehhi luule tõusev täheke, kelle elu- ja loomislugu Kundera pedantselt kirjeldab: alustades tema eostamisest romantilises looduses Praha lähedal ja lõpetades luuletaja surmaga, mis saab teoks (osalt ta enda soovil) sobivas vanuses – ta on üheksateist.

Kui Puškinil oli amm, Lermontovil vanaema ja Jesseninil õde, siis Jaromilil oli ema: poega jumaldav naine, kellele Kundera näib omistavat Jaromili isiksuse rikkumise süü. Jaromilist saab nimelt kommunistlike ideaalidega lollpea, nartsissistlik memmepoeg ja lõpuks ka mõrt­sukas. 

Ironiseerib mõnuga

Kundera ironiseerib romantilise kunstnikumüüdi üle rafineeritult ja salakavalalt, luues ka ise ühe pealtnäha vormi sobiva tegelase ja jagades kaunikõlalisi tsitaate poeesia olemusest. (Seal on palju tsiteerimisväärset koolikirjandite jaoks.) Teose parim külg ongi autori kohati kuiv ja kohati lopsakas iroonia teema ja tegelaste suhtes, mis väljendub de­taile rõ­hutavas kirjeldusviisis ja pakub nii õõva kui ka huumorit. Ent romaani tegelased on liiga oma aja lapsed ja jäävad vähemalt nooremale lugejale mõistetamatuks. Selleks oleks vaja rohkem konteksti, ent teos (stiililistel põhjustel) seda ei anna. Nii jääbki „Elu on mujal” 21. sajandil, kus noorte mässamine pole enam eriti moes ja ka poeet pole oluline ühiskondlik figuur, pigem ajalooliseks romaaniks heade ajalooliste teadmistega publikule.

Milan Kundera

Elu on mujal

Tänapäev