Milan Kundera - kui olemise kergus muutub talumatuks

 (1)

Kolmapäeval saab 80-aastaseks Milan Kundera, kirjanik, kes on üleilmsest kuulsusest hoolimata suutnud jääda saladuseks.

 Tagantjärele tundub, et kuulsaks­saamine oli tema puhul vältimatu. Ainsa lapsena muusikateadlase ja hilisema Brno ülikooli rektori Ludvík Kundera perre sündinud poiss kasvas üles raamatute ja muusikariistade keskel ning ilmutas varakult mitmekesiseid kunstiandeid.

15-aastasena avaldas väljaanne Gong tema tehtud Majakovski-tõlked ja aasta hiljem ilmus ühes noortelehes esimene Kundera enda luuletus. Mäletamata suuremat sõjaeelsest vabariigist, küll aga vihatud Saksa okupatsioonist ja partisanisõjast, astus ideaalidest pakatav noormees 1948. aastal komparteisse.

Kaks aastat hiljem visati ta sealt individualistlike hoiakute tõttu välja. See ei takistanud Kunderal lõpetamast 1952. aastal Praha filmikooli ega avaldamast 1953. aastal esimest, marksistlikke aateid ülistavat luulekogu „Inimene, lai aed”. Paar aastat hiljem ilmunud poeem „Viimane mai” tähistas Kundera kommunistliku perioodi kõrgpunkti ja oli ilmselt üks põhjusi, miks eksinud lambuke lubati 1956. aastal tagasi partei rüppe.

Kundera kaldus üha reformimeelsematele ja liberaalsematele radadele, jäädes siiski nii sõnades kui ka vaimus kommunismile ustavaks. Nii leidis ta, et ehkki kapitalistlike maade roiskuv kunst võib sisaldada dekadentlikke elemente, saab modernseid žanre siiski edukalt sotsialismi teenistusse rakendada.

Et Kundera balansseerimine süsteemi kriitika ja kiitmise vahel oli edukas, näitab talle 1962. aastal antud riiklik kirjanduspreemia.

Pettumine

1967. aastal toimunud Tšehhoslovakkia kirjanike kongress oli esimene kord, kui kirjanikud avalikult võimu taunisid. Ürituse üheks naelaks osutus Kundera kõne, milles autor kuulutas, et väikerahvad on pidevalt hävingu äärel. Tšehhide ainsaks võimaluseks on omanäolise ja väärtusliku rahvuskultuuri rajamine, selleks tuleb tagada täielik loomingu- ja sõnavabadus.

Samal aastal ilmus satiiriline romaan „Nali”, mis kritiseerib stalinismi, aga ka inimühiskonda kui sellist. Idealism oli läinud, seda asendas süvenev skepsis. „Praha kevad” andis siiski lootuskiire süsteemi seespidiseks reformimiseks, võimaluse ehitada inimnäoline sotsialism. 1968. aastal sõitsid Vene tankid sellest lootusest üle.

Kundera vallandati esmalt maailmakirjanduse õppejõu kohalt Praha filmikoolis (üks tema tudengeid oli muide Miloš Forman), seejärel tühjendati tema teostest raamatukogud ja lõpuks ka poed. Seitsmeaastase sisepaguluse jooksul töötas ta lihttöölise ja džässimuusikuna, jätkates samal ajal kirjutamist. Ühiskondliku positsiooni ja avaldamisvõimaluste kadumine tähendas ühtlasi loominguvabadust: kui tema teoseid ei trükitud, ei saadud neid ka tsenseerida.

Saanud 1975. aastal võimaluse asuda Prantsusmaal Rennes’i ülikoolis külalisprofessoriks, haaras Kundera sellest kinni. Karistuseks teose „Raamat naerust ja unustusest” välismaal avaldamise eest võttis Tšehhoslovakkia temalt 1979. aastal kodakondsuse. Kaks aastat hiljem sai 52-aastasest mehest Prantsusmaa kodanik.

Huvitaval kombel on Kundera teoste üks läbivaid teemasid mälu küsimus. Enda kirjanikukarjääri alguseks peab ta 1958. aastal alustatud jutukogu „Naljakad armastuslood”, pühkides seega varasemad teosed ja esimesed 30 aastat oma elust justkui prügikasti.

Ometi tundub, et kunagine idealistlik kommunist püsib elukogenud ja apoliitilisel Kunderal pidevalt silme ees ja arvestatavat osa autori loomingust võib vaadelda tema noorusaja vaadete põrmustamisena. Lisaks Rabelais’le ja Diderot’le on Kundera oma lemmikautorite seas korduvalt maininud Franz Kafkat, Robert Musili, Hermann Brochi ja Witold Gombrowiczi. Nende nelja Kesk-Euroopa autori puhul tõstab ta esile lüürilise naiivsuse puudumist.

„Nad ei usu progressiga seotud illusioone ega lootuse pakutavat kitši,” leidis ta ühes 1980-ndatel antud intervjuus. „Ma jagan nende tuska lääne loojangu pärast. Mitte sentimentaalset, vaid iroonilist tuska.”

Just idealismi tõttu peab Kundera noori ohtlikeks ja julmadeks olenditeks. Tema tuntuimas romaanis „Olemise talumatu kergus” on stseen, kus lapsed piinavad varest. See paneb üht tegelast õnne tänama, et tal kunagi järeltulijaid polnud.

Loe veel

Hiljuti puhkenud skandaalis süüdistati Kunderat, et ta andis 1950. aastal salapolitseile üles Inglise spiooni. Sada protsenti seda tõendada ei saa (mäluteema jätkuks olgu märgitud, et kirjanik ei mäleta ühtki tollastest asjaosalistest), kuid kindel on, et idealistliku mineviku ja unelmate kokkuvarisemise varjud teevad Kunderale siiani tuska.

Lüürilised poeedid väärivad põlgust ka seetõttu, et nad muutuvad oma naiste orjadeks. See toob meid armastuse ja armatsemise juurde, mis on Kundera üks meelisteemasid.

Tundub, et naised tekitavad autoris ühtaegu ligitõmmet ja jälestust, erootiline kirg põhjustab tema tegelastele pigem probleeme. Mõnikord jääb seksuaalvahekord Kundera raamatutes pooleli või seda ei toimu üldse, sageli tegelaste suutmatuse tõttu üksteise käitumist lahti mõtestada.

(Kirjanik ise on muide abielus, kuid ta ei ole lapsi, kelle saamist mõned tema meestegelased paaniliselt pelgavad.)

Veel üks Kunderale omane joon on inimolendi üksilduse rõhutamine. Ühes ja samas olukorras viibivad tegelased tõlgendavad olukordi kardinaalselt ja traagiliselt erinevalt, olles mängukannid omaenda kirgede ja unelmate ning karmi ja tabamatu välise reaalsuse küüsis.

Üksindus

Me ei tea maailmast mitte midagi ja tegelikult ei tahagi teada, peites ennast ise pettekujutluste ja asendustegevuse varju. Samasse jõkke kaks korda astuda ei saa, tehtud vead jäävad sind elu lõpuni saatma ja õndsaid mälestusi pole võimalik korrata. Kui elu on nali, siis on see julm practical joke, mida saatus inimkonna peal katsetab.

Kommunistlikust süsteemist pääsenuna õppis Kundera peagi tundma ka lääne tsivilisatsiooni ebameeldivaid külgi. Marketingireeglid loovad olukorra, kus inimesed peavad reaalsuseks imagoloogide ja reklaamitöötajate loodud võltspilti.

Vääritimõistmise vältimine on Kunderale kinnisidee ja kõik tema varasemate teoste prantsuskeelsed tõlked on autori enda poolt läbi kontrollitud (hilisemad originaalid on juba prantsuskeelsed). Samal põhjusel keeldub ta enamasti intervjuudest ja vaatab ilmuva materjali piinliku hoolega üle. Seegi, et tema raamatute komplitseeritud süžeed on raske ümber jutustada, on täiesti taotluslik.

Ajal, mil hinnatakse kiirust ja kuulsusesära, soovib Kundera elada aeglaselt ja anonüümselt.

Katkeid intervjuudest

•• Võib-olla oli Tolstoi esimene kirjanik, kes tajus rolli, mida etendab irratsionaalsus inimkäitumise suhtes. Rolli, mida mängib lollus – aga peamiselt vastutustunde puudumine alateadvuse juhitavas inimkäitumises, kusjuures alateadvus on nii hästi kontrollita kui ka kontrollimatu.

•• Paraku tõlkijad petavad meid. Nad ei julge meie tekstide ebatavalist, tavatut, originaalset külge edasi anda. Nad kardavad, et kriitikud süüdistavad neid viletsas tõlkes. Enda kaitsmiseks muudavad nad meie maailma triviaalseks.

•• Elu, kus pole võimalik end teiste pilkude eest varjata, on põrgu. Totalitaarsetes riikides elanud inimesed teavad seda hästi, kuid sellised süsteemid toovad lihtsalt esile moodsa ühiskonna arengusuunad. Looduse hävitamine, vähikäik mõtlemises ja kunstis, bürokratiseerimine, depersonaliseerimine, lugupidamise puudumine eraelu ees... Saladusteta ei ole võimalik miski – ei armastus ega sõprus.

•• Ükski minu tegelastest ei ole autoportree ega ka ühegi teise elusoleva inimese kujutis. Mulle ei meeldi varjatud autobiograafiad. Ma vihkan seda, kui kirjanik on ebadiskreetne.

•• Elame ajastul, kus hävitatakse eraelu puutumatust. Politsei hävitab seda kommunistlikes riikides, ajakirjanikud ähvardavad seda demokraatlikes riikides ja vähehaaval kaotavad ka inimesed ise oma soovi eraelu säilitada ega taju enam selle piire.

•• Totalitarism ei ole vasak- ega parempoolne ning mõlemad pooled surevad selle haardes. Vasak- ja parempoolsete kangekaelne võitlus on minu arvates ajale jalgu jäänud ja provintslik. Ma jälestaksin poliitilises elus kaasalöömist, kuigi poliitika kui vaatemäng pakub mulle huvi. Idapoolses impeeriumis on see vaatemäng traagiline ja surmakülvav, läänes aga intellektuaalses mõttes steriilne, kuid lõbustav.

•• Poliitilise rõhumisega kaasneb veel üks risk, mis on eriti just romaanikirjanike jaoks veelgi ohtlikum kui tsensuur ja politsei. Ma pean silmas moralismi. Rõhumine muudab hea ja kurja vahelise piiri liiga mustvalgeks ja kirjanik andub kergesti kiusatusele hakata jutlustajaks. Inimlikust vaatepunktist võib see olla üsna külgetõmbav, ent kirjanduse jaoks tähendab see surma.

•• Kirjandusteoste olemasolul on üksnes sellisel juhul mõte, kui nad paljastavad inimeksistentsi juures senitundmatuid aspekte. Kirjanikuamet ei tähenda tõekuulutamist, see tähendab tõe avastamist.

•• Eksisteerib metafüüsilisi, inimeksistentsiga seotud probleeme, mida filosoofia pole kunagi suutnud nende kogu konkreetsuses haarata ja mida saab tabada üksnes romaani abil.

•• Mingit ühtset slaavi kultuuri pole olemas. Pole olemas „slaavi kirjandust”. Ainuke kontekst, mille kaudu saab romaani tähendust ja väärtust valgustada, on Euroopa romaani kontekst.

•• Meile peaks huvi pakkuma romaanide, mitte nende autorite sugu. Kõik suured, tõelised romaanid on kahesoolised. See tähendab, et need väljendavad nii mehelikku kui ka naiselikku maailmavaadet. Autori kui füüsilise olendi sugu on tema eraasi.

Kirjutame pidevalt omaenda elulugusid ümber, andes toimunule järjekindlalt uusi tähendusi. Selles mõttes – tõesti, orwellilikus mõttes – ei ole ajaloo ümberkirjutamine põrmugi ebainimlik toimimisviis. Vastupidi, see on väga inimlik.


Kundera viis teost

„Nali”

•• 1967. aastal tšehhi keeles ilmunud romaani tegevus toimub Prahas, nagu enamikus Kundera teostes. Noor ja idealistlik kommunist Ludvik oli 1950-ndatel tehtud tobeda nalja eest parteist välja heidetud ja saadetakse kaevandusse sunnitööle. Tagasi tulles avastab ta, et tema kunagisest tagakiusajast on saanud liberaalne reformist.

„Olemise talumatu kergus”

•• Kundera kuulsaim romaan ilmus 1984. aastal Prantsusmaal, tegevus toimub okupeeritud Prahas. Autori põhitees on, et kuna inimelu ei kordu, pole ühelgi teol tegelikult tähtsust. Tähtsusetu elu lõpuleelamine on kerge, isegi talumatult, sest enda tähtsusetusega on raske leppida. Tegelaste seks on kummaline, surm saabub ootamatult ja mõttetult.

„Surematus”

•• Kundera armastab oma tegelastele pidevalt vahele rääkida, seekord võtab ta endale ka tegelase rolli. 1990. aastal ilmunud raamatu põhiteemad on surm ja surematus, mis käivad alati käsikäes. Autori tahtel kohtuvad taevas Hemingway ja Goethe, et surematuse üle mõtteid vahetada. Teos ilmus Eestis 1995. aastal Leo Metsari tõlkes.

„Aeglus”

•• 1993. aastal ilmunud raamat oli esimene Kundera romaan, mis valmis esmalt prantsuse keeles. Autor on korduvalt osutanud, et peab aeglust õilsaks ja põlastab moodsa maailma kiirusekultust. Autor on süžeed kokkuvõtmise ja „tähtsama” välja filtreerimise taotluslikult, kuid teost võiks siiski resümeerida kui moodsa maailma kriitikat.

„Teadmatus”

•• Kundera värskeim romaan ilmus 2000. aastal. Peategelasteks on Prantsusmaal elavad tšehhi emigrandid Irena ja Josef, kes otsustavad kodumaale naasta. Kuid kodu ei ole pärast kõiki neid aastaid enam kodu. Kundera on ennast alati pidanud lääne kultuuri esindajaks ja idaimpeeriumi mõjud on Tšehhis siiani näha.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare