Millega tegelevad Burjaatia laamade autojuhid öösel haiglas?
“Kas sa teed tahad?” on noore, teksades ja pöetud peaga poisi täpselt teine lause pärast seda, kui ta on mulle “tere” öelnud. Või veel! Õues on mägede jalamil üsna lõikav külm tuul.
Noore poisi nimi on Rintšin. Ta on 19-aastane ja õpib budistlikus kloostris, datsanis. Aga ta ei ela Tiibetis ega Põhja-Indias, hoopis Venemaal Baikali järve ääres Burjaatias. Burjaatia on Venemaa budausuliste keskus. Sealses Ivolga datsanis istub kogu Venemaa budausuliste pea hambo-laama.
Aga mina olen enam-vähem keset Burjaatiat asuvast suurest ja uhkest Ivolga datsanist kaugel. Umbes 300 kilomeetrit piki Baikalit põhja pool Barguzini mägedes, kus ametlik maantee (kruusatee muidugi, mis asfalti siin kandis), peagi lõppeb ning algab taiga. Jarõkta datsanis.
Rintšin pakub datsani abihoones piimaga teed. “Me joome päev läbi teed,” räägib ta. Laua ümber sekeldab neli-viis naist ja sama palju noori plikasid.
Rintšin seletab tee juurde, et naabruses avatakse täna uus klooster ning sel puhul on neile külla sõitnud suur ja vägev hambo-laama isiklikult. Ja mitte ainult tema, veel ka kõigi Burjaatia kloostrite ülemad. Pagan, kus mul veab!
Need kohalikud naised ja tüdrukud on tulnud munkadele appi õhtusööki valmistama. Mitte selleks, et õhtusöök peaks tohutult pidulik olema, vaid et süüa tuleb teha palju. Mungad ise süüa ei valmista.
Küsin, kas ma võiksin kloostris öömaja saada. “Siin kandis pole ju kuhugi ööseks minna,” seletan Rintsˇinile. Mai pole Baikali ääres veel mingi turismiperiood, järvgi on veel suures osas jääs. Pealegi jääb motellide piirkond umbes sada kilomeetrit mööda kallast allapoole. Barguzini kant on üsna vaene, mis pole ime, vaadates, kui palju meessugu siin viina joob. Kusjuures tavaline, n-ö lauaviin on siin isegi kallim kui Moskvas. Juba paari päevaga olin ma kohalike joodikutega jagelemisest sama tüdinud kui Etioopias autojuhtidega tasu üle kauplemisest.
Rintšin raputab algul pead. “Hambo-laama ja tema kaaskond jääb meile ilmselt ööseks, ja siis meil pole lihtsalt enam rohkem ruumi.” Vaatab siis minu kurba nägu ja lisab: “Aga küll me midagi välja mõtleme.” Ma usun ka, et küllap nad mõtlevad. Sest ma ei usu ilmaski, et üksik teekäija budistlikust kloostrist vastu ööd minema saadetakse.
Datsan asub imeilusate mägede vahel. Need ei ole mingid Siberi taiga sopkad, vaid korralikud paarikilomeetrised kaljused mäed, mille tippudes isegi suvel lumi ei sula.
Räägin ühele mungale, et kui ma saaks ööseks siia jääda, siis ma läheks järgmine päev heameelega mägedesse kolama ning üritaks ehk isegi mõne tippu ronida. Buda usu kohta kummalise nimega munk Sergei – nii ta oma nimeks vähemalt ütles – vastab kiirelt, et see küll hea plaan ei ole.
“Miks siis?” “Karud on just talveunest ärganud. Nad on näljased ja kurjad, kui inimest näevad, siis rebivad kohe lõhki,” vastab Sergei. Räägib seda sellise tooniga, nagu õpetaks teed lähemasse piimapoodi. Muudan oma plaane.
Samal ajal on naised kloostri õuele lõketele püsti ajanud kolm umbes 50-liitrist pada ja muudkui kokkavad. Ühes hakkab supp keema, teise tehakse teed (terve pada teed!) ning kolmandas soojendatakse vett nõude pesemiseks. Lihtne elu, isegi Venemaa ülemlaama saab söögiks lõkkel keedetud suppi.
Kloostri lähedal, veidi mäkke tõustes, asub Burjaatia üks suurimaid buda usu pühapaiku Burjaatias. Rintšin on nõus seda mulle näitama. “Seal karusid ei ole, see on lähedal,” seletab ta naeratades.
Imepaik näeb välja nagu nõiamets – mändide oksad on täis seotud värvilisi riideribasid ja suuri värvilisi rätikuid, millele on kirjutatud palved. Imepaiga keskel on nööriga eraldatud suur kivi – kivile tohivad lähedale minna ainult laamad. “Näed sa seal kivil midagi?” viipab Rintšin käega kivi poole. “Justkui tantsiva naise kuju oleks,” vastan veidi ebakindlalt. “Väga hea,” vastab Rintšin.
Kohe saan teada, miks. Veidi eemal seisab üks 40-ndates mees ja uurib hoolega kivi. “Kus see kujutis kivil olema peaks?” küsib ta Rintšinilt. “Igaühele polegi antud seda näha,” vastab Rintšin, minu arust veidi üleolevalt. Mees jääb edasi uurima.
Hiljem räägib ta mulle, et Janšima-nimelist kujutist näevad ainult puhta südametunnistusega inimesed. Kummaline, aga mina nägin ju ka! Või on siis tõesti... Veel pidi kujutise nägemine ja seal palvetamine – “Om mani badme hum...” (seda palvet on eesti keelde tõlgitud mitut moodi, näiteks “Oo, Sina valge lootose poeg...” või “Tervitame Sind, juveel lootoses”, viimast varianti pakkus Gunnar Aarma – toim) – perekonnaõnnele kaasa aitama. Saab imet näha!
Uurin Rintšinilt, miks ta tahab buda mungaks saada. Ta on kloostris juba pool aastat õppinud. “Ju siis oli minu karma selline,” on lihtne vastus.
Hambo-laama pole ikka veel tulnud.
Burjaadid on väga usklikud. Et kõik ikka korras oleks, usuvad nad lausa kahekordselt. Käivad buda usu kloostris ja et asi kindel oleks, siis ka kohaliku sˇamaani juures.
Kohalik abitööline Slava räägib, et Barguzini kandis on šamanism väga levinud. Igal piirkonnal on oma kohalik jumal, keda esindab sˇamaan. Rahvas käib tema juures siiani aktiivselt, räägib ta. Kui on vaja kellegi vastu kaitset saada, kuulujutud lõpetada või kindel olla, et ettevõtmistel on edu – loetleb Slava põhjusi, miks sˇamaani manu minnakse.
Ega see vist ei üllata, et buda mungad ja šamaanid üksteist ei salli. “Munkade juuresolekul ei tohi sˇamaani nime mainida, sest see viib nad endast välja,” kinnitab Slava.
Slava jutu järgi tuleb välja, et kohalike jaoks on budistlikud jumalused siiski kõvemad kui sˇamaanide omad. “Näiteks ütleme, et sa tahad äri alustada. Et see edukas oleks, lähed esmalt ikka datsani ja palud, et laamad sinu eest jumalate juures kostaksid. Budistlikud jumalad on kõrgemal, nad teavad rohkem,” räägib Slava, kuidas kohalik rahvas usule läheneb. “Aga pärast tuleb ikkagi minna šamaani juurde paluma, et ka kohalik jumal sinu peale ei pahandaks.”
Lõpuks, kui juba pimedaks on läinud, hakkavad tähtsad laamad järjest autodega saabuma. Enamik tuleb Volgadega. Imelik, aga millegipärast tunnen veidi pettumust, et ka hambo-laama saabub tavalise musta Volgaga nagu mõni Vene tšinovnik.
Võib olla mõnes mõttes ta seda ongi. Venemaa ühiskondlikus hierarhias pole ta sugugi madalal kohal. 45-aastane ristinimega Damba Ajušejev kuulub koos mõne teise suurkuju, näiteks Alla Pugatšova, Anatoli Karpovi ja suurärimees Vladimir Potaniniga Venemaa presidendi Vladimir Putini loodud n-ö miniparlamenti Ühiskondlik Palat, mis annab Putinile nõu.
Mungad räägivad, et mõnikord saadavad pealaamat seetõttu liiklusmiilitsa eskort ja turvamehed. Seekord saabub ta ilma ning läheb joonelt autost talle eraldatud majja.
Supp suures pajas sai tükk aega tagasi valmis, aga naised hoiavad tuld all. Kartulid on juba pudruks keenud. Laamad peavad ülema juures koosolekut.
Korraga sõidab kloostri hoovi tõeline ilmutis – uhke maastur Infinity, kõige ebasobivam asi sel hetkel seal maamuna nurgas. Nii karjuvas vastuolus on see kallis auto selle maanurga vaesusega. Aga seejuures pole üldse üllatav, kes autost välja astub. Arvestades Venemaa olusid. Rajooni ülem, sosistavad naised.
Hiljem kuulen, millise “suurejoonelise” kingituse ta rajooni arvel laamadele teeb.
Esialgu kükitan edasi lõkke juures, kus supp podiseb. Jube külm hakkab. Öösel langeb seal isegi mai keskpaigas temperatuur miinus viie kuni seitsme kraadini, isegi kümme miinuskraadi pole ime.
Laamad tulevad majast välja. Neid on palju, umbes paarkümmend. Lobisevad omavahel, kõkutavad naerda. Osa tuleb ka padade juurde – on valgem ja soojem. Lasevad nuusktubaka topsiku ringi käima.
Ühel hetkel olen padade juures üksi. Aga vaid korraks, sest üle õue tuleb kõhukas keskealine mees. Veidi värvilisemalt riides kui enne lõkke juures seisnud laamad.
Tervitab mind kohe ja küsib, kust ma olen. Ei tee saladust. Uurib, mis mind siia tõi ja kas tõesti ikka üksi. Küsib paar küsimust ka pronkssõduri kohta, aga näha on, et ega see teema teda eriti ei huvita. Soovitab kindlasti Ivolga datsanis käia. Räägin, et seal on ka eestlasi õppinud. Ta ütleb, et teab jah. Räägime veel umbes viis minutit niisama juttu. Siis kutsub keegi teda kohalikus keeles.
Naised ilmuvad. Kui nad küsivad, kas ma ka tean, kes see oli, saan muidugi kohe aru, et Venemaa ülemlaama ise. Eks sellised juhuslikud kohtumised kaunistagi alati reisimist.
Lõpuks istuvad tähtsad laamad laua taha. On juba kottpime. Umbes 300 meetri kaugusel lõõmab nii kolme-nelja meetri kõrguste leekidega võsastunud heinamaa. Olen sellise vaatepildiga juba päeva jooksul harjunud. Kohalikud panevad iga kevad siin heinamaad põlema. “Seal tuleb kohe madal ja märg koht, ei need leegid majadeni jõua,” lohutab pimedusest välja ilmunud Slava.
Kõik see lisab edasisele õhtule tontlikkust ja absurdsust.
“Kohe viime neile supi ära, nad söövad kõhu täis, siis sööme ise ka,” seletavad naised mulle. Kõht on kuratlikult tühi. Ma olen ainult hommikul kalurite juures kala söönud.
“Kuule, nad paluvad sul tulla nendega koos sööma,” jookseb üks kloostri õpilastest söögimajast välja. “Aga seal on ju ainult laamad,” ei taha ma hästi kõrvu uskuda. Enne just poisid rääkisid, et nemad ei tohi isegi lauda istuda. “Mine, mine, kui nad kutsuvad!”
Laamade kõrvale mind kahjuks ei panda. Laua servas istub keegi turske mees dressides. Panin teda juba enne tähele, ta käis nagu isand kloostri õuel ringi, tegi ainsana seal suitsu. Teised n-ö tsiviilisikud läksid ikka viisakalt aia taha.
“Sa oled Eestist, jah? Ma olen palju Tartus käinud, võistlustel. Maadlusvõistlustel, me võitsime palju medaleid,” räägib ta, samal ajal supist prisket lihatükki õngitsedes. “Sa ei tunne Eesti maadlejaid?” Kahjuks isiklikult ei tunne, aga peaaegu oleks rääkinud talle loo sellest, kuidas 1980-ndatel oli meil kõva raskekaalumaadleja, suur nagu koll, nimega Gennadi Bogoljubov, kes hiljem võttis endale perekonnanimeks Sipelgas. Kohatu tundub laamade juuresolekul sellist plära ajama hakata. Kummaline mees sellises lauas.
Söön kõige kauem: nii näljane olen. Äkki – tundub, et kõik asjad juhtuvad täna õhtul äkki – hüüab üks laamadest mulle: “Tee ruttu, teised sõidavad ööbima, nad viivad sind ka. Ootavad õues, nende auto läheb kohe!”
Olen taas segaduses, aga haaran jope ja seljakoti ning jooksen õue. Seal juba hõigatakse auto juurest, et tulgu ma nüüd. Nagu oleksid laamad omavahel kokku leppinud, et täna õhtul hoolitsetakse minu eest. Ei jõua Rintsˇiniga isegi hüvasti jätta. Kahju.
Hüppan Volga tagaistmele, seal istuvad juba kaks laamat. Volga kihutab öösse. Mul pole vähimatki aimu, kuhu me sõidame. “Me ööbime siin lähedal haiglas, rajooniülem korraldas meile seal ööbimise, sest kloostris pole nii palju ruumi,” vastab üks laamadest mu mõtetele. Aina jaburamaks läheb. Sõidame umbes veerand tundi mööda viletsat kruusateed. Laamad räägivad, et nad on kuskilt Burjaatia teisest otsast. Et nende klooster asub kümne tunni kaugusel.
Jõuame mingisse külla ja jääme suurte puust väravate ette seisma. Paistab nagu mõne suurema talu hoov olevat. Miks me siin küll oleme, kui nad ütlesid, et sõidame haiglasse ööbima? Kell saab kohe kaksteist öösel.
Sõidame hoovi. Suur ühekorruseline palkmaja. “Olemegi kohal,” ütleb autojuht.
See ongi kohalik haigla... Majas pole igal pool elektritki, vett tuuakse ämbritega kaevult, kanalisatsiooni pole, välikäimla on paarsada meetrit majast eemal. “Et siin haiglas vastu pidada, peab kõva tervisega olema,” mõtlen.
Meid pannakse neljakohalistesse palatitesse. Neli raudvoodit, neli tumbat.
“Aga seda et – kus siis haiged on?” küsin mulle palatit juhatavalt arstilt. “Haiged saadeti teie saabumise puhul koju,” vastab arst. “Haiged ei oleks siia ju enam ära mahtunud.” Kuulan seda seletust eriliste emotsioonideta. Venemaa on Venemaa, siin on kõik võimalik. Ju siis polnud surijad-haiged.
Peale minu on toas veel kolm laamade autojuhti. Üks neist, kõige noorem, on tõeline tüütus. Panen talle nimeks Aktivist. Hakatuseks tahab ta, et ma teda pildistaksin – üksi ja koos arstitädiga. Siis küsib ta näha minu mobiiltelefoni ja uurib seda suure õhinaga nagu laps. Lõpuks küsib, kas ta tohib sellega koju helistada. Helista, helista! Aga tuleb välja, et ta ei tea numbrit...
Siis tunneb ta huvi, kuidas Eestis elatakse, aga ei kuula mind eriti, vaid hakkab ise rääkima: kuidas on võimalik, et Venemaa on nii suur, aga Eestis elatakse paremini? “Kas teie raha on tugevam kui meie rubla?” küsib ta. “Jah, on küll, kaks korda tugevam,” räägin. “No kuidas see küll võimalik on, Venemaa on ju ometi niiiii suur,” ütleb ta peaaegu ahastades.
Mina mõtlen ainult magamisest. Kaks ülejäänud meest sosistavad omavahel, “laenavad” mult sada rubla ning kaovad. Aktivist on kindel, et nagunii lähevad jooma. Ja lisab, et sellest tuleb veel pahandus.
Tagasihoidlikult arvab.
Me mõlemad juba magame, kui nood teised kahekesi vaikselt tuppa, õigemini palatisse hiilivad. Kõmdi on Aktivist voodist üleval ja kukub meeste kallal tänitama. Tuleb välja, et ta ise ei joo tilkagi alkoholi. See ei tähenda head. Aktivist räägib, et laamad on nende pärast väga mures ning nüüd tuleb kohe minna ette kandma, et nad ilmusid välja. Kell on juba üks läbi.
Vindised mehed tahavad teda takistada, aga Aktivist libiseb kuidagi ukse vahelt välja. Aktivist tuleb millegipärast alles umbes tunni aja pärast tagasi, ajab teised üles ning seletab neile midagi burjaadi keeles.
Lõpuks lähevad justkui kõik voodisse. Tahan ainult magama jääda... Aga siis alles läheb tõeline sõu lahti!
Kõige äbarikum neist autojuhtidest hakkab kõva häälega sonima. Süüdistab ennast, palub kelleltki andestust, siis hakkab naist igatsema jne. Algul on kõik vakka, siis hüppavad teised kaks vihaselt püsti ning käsivad sonijal vait jääda. See hüppab omakorda püsti. Läheb ägedaks tüliks. Lõpuks näib, et rahunevad maha, poevad voodisse, aga ei! Äbarik ronib uuesti püsti, paneb tule põlema, ajab kõik üles ning teatab, et läheb suitsu tegema.
Pool tundi on vaikust, siis avastab kolmas, kõige turskem mees, et Äbarik pole ikka tagasi tulnud, ja läheb teda otsima. Siis joostakse veel mõned korrad palati ja koridori vahet, heidetakse uuesti voodisse, Äbarik hakkab taas sonima, kõik kargavad vihaselt voodist välja, tülitsevad, Äbarik läheb taas suitsetama jne. Nii kordub see veel paar korda.
Ühel hetkel läheb asi päris käest. Nimelt otsustab järjekordselt suitsetamast tulnud Äbarik hakata pimedas toas karate või mis iganes lööke harjutama. Kätega ja jalaga. Ja lööb nii osavasti, et suudab pimedas lambipirni puruks lüüa. Ülejäänud hüppavad jälle voodist välja ja rõve sõim käib taevani. “Ma treenin kodus metsas kogu aeg niimoodi vastu kaskesid,” susistab ta.
Appi, millal see absurd lõpeb!
Siis otsustab Äbarik minna naisi otsima. “Haiglas õed ainult seda ootavadki,” seletab ta. “Lõppkokkuvõttes, me oleme ju ometi komandeeringus!” Just-just, laske käia, joodikute jutt on sarnane üle maailma.
Vähemalt saabub palatisse vaikus. Aeg-ajalt käib Äbarik palatis ning räägib teistele, mida ta parasjagu tegi, ja kutsub teisi ka. Kogu aeg rõhutades: “Me oleme ju komandeeringus ja terved mehed”. Vaatan neid apaatselt, ei üritagi teha nägu, et magan. Aga ma ei lähe neile karvavõrdki korda.
Lõpuks, millalgi kell viis hommikul saabub vaikus... Õnneks on nad hommikul, kui ma ärkan, kõik juba läinud. Lähen ka oma teed.
