Milleks suudelda Blarney kivi
See dilemma vaevas mind hetkest peale, kui me Dublinist välja lõuna poole sõitma asusime. Kas ma peaksin seda kurikuulsat Blanrey kivi suudlema või mitte?
Nelja näoga valetaja
Esialgu aga viib buss meid Corki. Iiri suuruselt teise linna. Üksainus enam-vähem tuntud ja tunnustatud mälestusmärk on seal püha Anna kirik – iiri keeli St Ann’s Shandon, inglise keeli St Anna’s Church. Muide, kui küsime tänaval teed, siis vastavad inimesed ikka ingliskeelsele church’ile viidates. Ametlikult on selle maa esimeseks keeleks ju iiri keel! Paraku, kuigi oma keele vaba tarvitamine oli iirlaste vabadusvõitluse üks põhimotiive, on tegelikult inglased kultuuriliselt selle võitluse võitnud. Iiri keelt me pigem näeme kui kuuleme: linnasildid on sageli mõlemas, vahel isegi ainult iiri keeles. Eestlastele on see igatahes väga arusaadav, kui ingliskeelse phone-sildi asemel saab lugeda iirikeelset sõna “telefon”.
Kiriku kellatornil on hüüdnimi Nelja Näoga Valetaja, sest seda kaunistavad neli eri ilmakaarte poole vaatavat kella. Neid pole kunagi sünkroniseeritud ja sestap kuulub linna külastajate soovituskohustuslike tegevuste hulka jalutada kiriku ümber täistunnil, et kuulata, kuidas kõik neli kella eri aegadel löövad. Väikese tasu eest saab ka torni ronida ja tornikellade komplekti helistada.
Keskusest veerand tunni tee kaugusele jääb Cork City Gaol, kunagine linnavangla ja kohvik, kus süüa saab tellida kahest ajaloolisest menüüst: vangide või vangivalvurite omast. Lisaks näitusele kongides saab siin vaadata dokfilmi möödunud aegade vangistatute elust, näiteks vaid inimjõul ringi käivast jahuveskist. Kui sa enne seda filmi pole Iiri-Inglise ajaloolises konfliktis veel oma poolt valinud, siis need kaadrid kallutavad sind suure tõenäosusega tublisti Inglise võimude vastu.
Corklased ja muu rahvas
Jah, kuigi siin linnas ehk polegi mälestusmärki, mis turiste tormi jooksma paneks, saab ta meile siin ööbitud päevade jooksul väga armsaks. Mälestusmärke on vähevõitu, aga mis siis – mõnusaid kõrtse leidub igal tänaval. Iirlastega kokku puutudes on ilmselt võimatu mitte lõõgastuda. Nagu meie maal hiidlased, ajavad nad lolli juttu ja naudivad seda, nagu ka enda üle ise nalja heitmist.
Kui tahad corklase südant võita, tasub öelda, et sulle meeldib Corkis rohkem kui Dublinis (vähemasti hinnad ilmselt meeldivadki rohkem!). Riigi kahe suurima linna vahel käib igipõline konkurents ja kõva naljategemine teineteise kommete ja inglise keele aktsendi üle – kuigi eestlase kõrvale tunduvad mõlemad aktsendid ühesuguselt arusaamatud ja ühtemoodi naljakad. Corklased olevat oma sõnutsi tuntud palju parema ärimeele poolest kui dublinlased, ning riigi tööstuse ja äri keskpunkt asuvat siin linnas.
Üks, mis kindel: viimase sajandi jooksul on Cork rohkem kui Dublin olnud tuntud oma vastalisusega Briti ülemvõimu suhtes, nii et iseseisvussõja ajal kubises siin partisanisalkadest. See mässumeelsus olevat tänapäevaks teisenenud lihtsalt boheemluseks, mis vallandub teatris, kõrtsis ja näitusesaalides, aga eriti oktoobrikuisel Corki dässifestivalil.
Mille najal see kohalike legendaarne jonnakus, vintskus ja mässumeelsus arenenud on, hakkab mulle paremini pärale jõudma siis, kui loen reisiraamatust läbi Corki ajaloo kohta käiva peatüki. See on linn, mis olevat legendi järgi asustatud juba 7. sajandil. Õudne tegelikkus on aga see, et kindlasti on siinne asustus mitu korda ajaloo vältel maatasa tehtud: viikingid 9. sajandil, normannid 12. sajandil, katastrooftulekahju 17. sajandil, ja briti väed 20. sajandil!
Titanicu viimane peatuskoht
Cobh. See on väike linnake Iiri saare lõunarannikul, Corgist tunnise sõidu kaugusel. 19. sajandil valitses siinsetel tänavatel kaos, kõikjal vedelesid inimei ja ajutistes laagrikohtades: see paik siin oli ainus päästerõngas Iirimaalt näljahäda käest põgeneda üritavajatele, sest just siit lahkusid laevad ihaldatud USA ja Kanada poole.
Kummaline on siin kitsastel tänavatel ringi jalutada ja mõelda, kuidas iga lapike maad on immutatud unistustega põgenemisest ja paremast elust, Uuest Maailmas Tingimused nii sadama ümbruses elades kui nädalaid kestnud laevasõidul olid uskumatud, nagu saab näha Cobhi väljarändajate muuseumis. Oma nime väärivates kirstlaevades elasid inimesed sisuliselt oma väljaheidete sees, lämbudes ruumi- ja õhupuudusesse.
Näljapõgenike kõrval on Cobhil aga ka hoopis teine ja glamuursem imidĻ. Just siin sadamas peatusid või alustasid oma teed suured luksuskruiisid. Kas mäletate “Titanicu” filmi avastseene? Need leiavad aset just Cobhis. See oli legendaarse laeva viimane randumiskoht enne hukkumist ja mõistagi on siia linna püsti pandud ka Titanicu-teemaline muuseum. Lisaks sellele traagilisele suurlaevale saame siin kuulda-näha ka Eestis mitte väga tuntud Lusitania lugu: see oli luksuslaev, mis 19. sajandil tegi esimesena kruiisi üle Atlandi ookeani, aga Esimeses maailmasõjas sai alus sakslaste allveelaeva torpeedotabamuse ja läks põhja... Siiasamasse Iiri lõunarannikule on maetud sadu toonaseid uppunuid.
Viskipealinn Midleton
Corkist pool tundi väljasõitu, läbi maaliliste külade ja roheliste aasade, pastoraalset idülli täiendamas lehma- ja lambakarjad. Jõuame Midletoni väikelinna, mis suurt kuulsust kogunud oma viskitehasega. See 18. sajandist pärit Jameson Heritage Centre on praegu Iirimaa suurim viskitootja. Mitme margi hulgas vuliseb siin pudelitesse näiteks Jameson ja Tullamore Dew... Päris tänapäevasesse tehasesse külastajaid küll ei lasta, aga ka ajaloolisel alal korraldatud ringkäik on muljetavaldav. Iiri viski edulugu on uhkelt presenteeritud dokfilmides, lisaks saab pealt vaadata vanaaegse tehase tööprotsessi, alates viljahoiuruumidest ja veskist kuni käärituskambrite ja pudeldamiseni välja. Ringkäigu lõpus saab proovida viskimarke. Tehasest lahkumise hetkeks on tuju igatahes garanteeritult lõbus!
Viskivabrikust edasi ida poole sõites jõuame Corki maakonna kuulsaimasse suvituslinna Youghali (selle hääldus on umbes nagu eesti “jõul”). Imepäraseid vaatamisväärsusi peale 18. sajandist pärit kellatorni siin suurt pole, aga oma keha päikese ja ookeani rüppe usaldamine on igatahes sõitu väärt. Pealegi, 1950-ndatel filmiti siin linnas briti kultusfilm “Moby Dick” ja samanimelises kõrtsis saab praegu imetleda fotosid filmist ja selle võtteaegadest.
Suudelda või mitte?
Lõpuks ometi hakkab meie teekond viima siinkandi kõige kuulsamasse kohta, Blarney kindlusse. Corki linnast pool tundi sõitu ja olemegi kohal. Enamik lossi, õigemini hästi säilinud lossivaremeid külastavaid turiste pidavat vajalikuks ka suudelda legendaarset kivi lossi kõrgeimal korrusel, kusagil välisseinas, kuhu raske – ent mitte võimatu – end painutada. Seda kõike loen ma spetsiaalsest tutvustusbukletist, lossipargis hiiglasuurte lehtede vahel pingil puhates. Raamat tutvustab ka legendi selle maailma enim suudeldud kivi kohta: kunagi olevat kivi olnud kingituseks ühelt siinselt iiri ülikult teisele, seoses 14. sajandi Inglise-vastase ülestõusuga. Teine legendi osa on pärit aastasajad hilisem: kui Briti kuninganna Elizabeth I tahtis saada Blarney lossi oma valdusse, olevat lossi omanik McCarthy ammutanud sellest kivist jõudu ning kirjutanud kuningannale pikki lahkeid kirju, mispeale viimane lõpuks loobunud oma plaanist Ning nii hakatigi “Blarney kõnet” kui metafoori kasutama, viitamaks viisakale äraütlemisele. Ja kivi suudlemine andvat igale inimesele väge ja vaistu olemaks hea diplomaat.
Kõigele vastukaaluks meenuvad aga lood sellest, kuidas kohalikud poisid teate ju küll.
Kohtumine kivi endaga
Kui oleme roninud läbi mitme korruse ja pimedate koridoride, imetlenud kõrgemalt avanevat üha ilusamat rohelist vaadet, tutvunud turistidega üle kogu maailma, pildistanud teisi ja lasknud teistel ennast pildistada, siis olemegi ülakorrusel ja tunnistame kuulsat kivi. See on kummalises kohas: et seda suudelda, tuleb end selili lasta, spetsiaalne julgestustöötaja hoiab sust kinni ja sa painutad oma ülakeha kusagile kaugele alla ja taha. Ning kusagil seal ongi see õige kivi.
Heidan end papi käte vahele ja juba hetke päras painutan end kuristiku kohal. Silmad näevad aknapilust tagurpidi maad ja taevast ning seda halli kiviseina mu kohal. Painutan end nii kaugele teisele poole seina kui saan ja puudutan huultega kivi, ja igaks juhuks teist korda veel. Kivi äratundmine pole raske, ta on veidi teist tooni kui ülejäänud kivid müüris.
Mingi valgustumine saabub tõepoolest juba suudlemishetkel. Taipan, et need kohalikud poisiklutid ei saa kõike füüsikaseadusi arvesse võttes kohe mitte kuidagi teha seda, mida kuulujutud räägivad. Kivi on selleks liiga kaugel, peaaegu välisseinas.
“Noh, kas kivi suudlesite?” küsib tagasiteel mäejalami juures pudi-padiga kaubitsev poisike ja üritab meile müüa metallmärki sildiga “Mina olen suudelnud Blarney kivi”. Suudan oma vastselt turgutatud kõneosavusega ostu pareerida.
