Need ja paljud teised lood on tuntud näited kunsti mõjust. Keeruline on mõelda keerulisemale ja laiemale uurimisobjektile kui seesamune – kunsti mõju inimesele. Ometi on just seda juba pikemat aega ühes näitlejatega uurinud lavastaja ja dramaturg Paavo Piik. Reedel päädib see „Gesamtkunstwerki” esietendusega. Piik ja näitleja Teele Pärn rääkisid, milleni uurimistöö viinud on.

Filmitegijatele meeldib teha filme filmidest, kirjanike lemmikteema on raamatud, lavastajatele meeldib lavastada teatrit. Teil on pealtnäha umbes sama suund, lihtsalt laiendatud kujul.

Piik: Selle vahega, et lavastuse mõtet veeretama hakates välistasime variandi, et hakkaksime tegelema sellega, kuidas laval toimuv mõjutab näitlejaid ja lavastajat. Eesmärk oli võtta kunstiteos ja vaadata, kuidas ta publikut mõjutab. Omamoodi püüame leida välispidist õigustust sellele, miks kunsti üldse vaja on, ja uurida, kas need asjad, mida kunst inimesega teeb, on pigem kahjulikud või kasulikud.

Pärn: Olime ka prooviprotsessis pigem publiku positsioonil, lihtsalt paratamatu antus on, et ma töötan näitlejana. Ja selles lavastuses on nii, et seda, mida ma olen teada saanud, pean ise ka kehastama.

Olete lugenud ja läbi töötanud tohutult materjali. Kas kunstiteose mõju on seeläbi kuidagi ratsionaliseeritumaks muutunud? Kahtlustan, et viiulikeelte kõla saab küll matemaatikale taandada, aga inimesele mõju mitte.

Pärn: Me ei olegi valemit välja töötanud, teeme lavastust nii, et jääks ruumi ka tunnetuslikule poolele.

Piik: Häda on selles, et kunstil on nii palju funktsioone. Ei saa teha sellist lavastust, mis kõike pakuks. Provotseeriks ja annaks hingerahu, lahutaks meelt ja muudaks elu, ärgitaks uusi mõtteid, paneks samal ajal nutma ja naerma. Korraga saab valida vaid mõne neist. Üks lahe mõte, millest lugesime, oli kirjandusteoreetik Wayne C. Boothilt („The Company We Keep”), kes ütles, et iga kunstiteos annab sulle sisuliselt elu metafoori. Sündmuste hargnemine ja tegelaste kujutamine on kirjaniku viis öelda, et selline on elu. See võib välja joonistuda kui olelusvõitlus või kui krimka täis müstilisi tumedaid suunavaid jõude. Kunstiteosega kohtudes võtad metafoori vastu või vähemasti kuulad selle ära ja see võib mõjutada su edaspidist ellusuhtumist. Eriti õrnas eas. Näiteks kui vaatad „Titanicu” filmi, võid välja lugeda, et elu on kahe hingekaaslase kohtumine. Inimesed võivad hukkuda, aga ideaal jääb. On ka raamatuid, mis kitsendavad maailmapilti. Sama teoreetik tõi näiteks 1970-ndatel populaarse raamatu „Lõuad”, millest hiljem ka film tehti. Selle tegelastel, väidab ta, on nii primitiivsed ihad, hirmud ja tahtmised, et kui sa selle maailma omaks võtad, vaesestab see su maailmapilti.

Kui inimene hakkab kunstiteost vaadates nutma, siis mis vahendite abil see saavutatakse? Nutma võib panna nii maal, film kui ka nüüdistants. Kas seal on ühisosa? Paavo Piik, Martin Tikk ja Teele Pärn

Nii et võin lugeda küll lõputult, aga see ei pruugi maailma avardada, vaid mõne valiku puhul hoopis vastupidi?

Piik: Ka naisteajakirjad ja sotsiaalmeedia annavad edasi mingeid elu metafoore. Oma lavastuses tahtsime tegeleda rohkem eetiliste suunistega, mida eri teosed on edasi andnud, mitte jääda kinni ainult füüsilistesse reaktsioonidesse.

Räägite laval kunsti mõjust ja samal ajal mängite lavastust, mis potentsiaalselt just räägitud moel mõjutada võib. Meenub kunagine „Ühtne Eesti suurkogu”, mille puhul vaataja teadis, et temaga manipuleeritakse, aga mehhanismid toimisid sellegipoolest.

Piik: Jah, kui panna inimesed marsirütmis skandeerima, siis mõjub see igal juhul tugevamalt kui siis, kui sama teksti niisama öeldaks.

Pärn: Meie lavastuses on see mõju või elu metafoor küll pisut peidetum, ambivalentsem.

Piik: Tahtsime, et lavastus oleks ka iseseisev kunstiteos, mis küll üritab end seletada, ent nii, et inimesed oleksid emotsionaalselt kaasas.

Pärn: Ka meie, näitlejad, oleme sellega emotsionaalselt kaasas. Me ei esita asju, mis peaksid mõjuma kellelegi teisele, vaid need lähevad ka meile laval korda. Ütleme nii, et kui see oleks „Ühtne Eesti suurkogu”, siis mina tegelasena arvaksin korraks, et partei ongi loodud.

„Gesamtkunstwerki” proov. Liikumisjuht Rauno Zubko ning näitlejad Sander Rebane ja Getter Meresmaa

Konkreetsete teoste või autoritega seotud sündmustest meenuvad näiteks Wertheri-efekt ja lisztomaania. Kui veel mõned näited lisada?

Pärn: Näiteks Eesti kontekstis räägitakse, et Pärdi „Tabula rasa” esiettekande ajal minestas pool saali. Kuigi see lugu on ehk pisut müütiline.

Piik: Huvitav lugu on ka Ungari enesetapulauluga. See on suure majanduskriisi alguses kirjutatud lugu, mis olevat kõige enam enesetappe põhjustanud. On üksjagu linnalegende, kuidas keegi kõnnib mööda tänavat, kuuleb seda ja tapab end pärast ära.

Paavo Piik: „Mõjukad kunstiteosed tabavad õiget hetke ja see tekitab ühiskonnas plahvatuse.”

Pärn: Kusjuures sellest laulust endast ei olegi mul väga tugevaid mälestusi, kuulasime seda proovides küll, aga meie lavastusse see ei jäänud.

Piik: Mõju ongi sageli seotud ajaloolise kontekstiga. Tookord oligi masendav ajastu sõdade vahel, üleilmne majanduskriis. See mõjutas. Nii ka „Noore Wertheri kannatuste” puhul. Goethe kirjutas vabasurma minekust ajal, kui enesetapjad maeti väljapoole kirikuaeda ja suitsiid oli tabu. Kirjanik õilistas seda veidi ja see avas mingi kanali, ventiili. Mõjukad kunstiteosed tabavad õiget hetke ja see tekitab ühiskonnas plahvatuse.

Martin Tikk ja Teele Pärn teevad läbi stseeni raamatu „Kuristik rukkis” stseeni.

Paari aasta eest oli Tallinn Music Weeki ajal Eestis norrakas Moddi, kes tegi plaadi keelatud laulude töötlustega. Sinna ei kuulunud sugugi ainult autoritaarsete riikide lauljate palad, vaid ka näiteks Kate Bushi sõjakriitiline „Army Dreamers”, mis oli pikka aega BBC-s keelatud. Veel üks mõju näide?

Piik: Kui teose esitamine keelatakse hirmust, et see võiks kedagi mingis suunas mõjutada, ongi see näide kunstiteose mõjukusest. Ungari enesetapulaul oli samuti BBC-s 2002. aastani keelatud.

Millised teosed on teie ellu selge jälje jätnud?

Pärn: Olin ilmselt veel põhikoolis, kui käisin vaatamas Uku Uusbergi „Pea vahetust”. Ma ei nuta tavaliselt teatris, nii et olin tookord ratsionaalselt üllatunud, et hakkasin nutma ja tegin seda terve tee teatrist koduni. Ma ei tea siiani, miks see nii mõjus. Ilmselt oli see väga tugevalt seotud hetkega, kus ma ise oma mõtete ja tunnetega olin.

Piik: Praegu on kinodes Gaspar Noé „Ekstaas”, aga mäletan seda, kui näidati tema üht esimest mängufilmi „Irréversible”. Selle keskel on 15-minutiline vägistamisstseen ja veel paar üsna ekstreemset stseeni. Vaatamine oli ränk, hiljem mõtlesin kaua: oli see siis halb või hea film? Jõudsin selleni, et film oli hea, aga ma ei vaataks seda kunagi uuesti. See oli äärmuslik kogemus. Samal teemal saaks teha ka filmi, mis ei oleks provotseerimisele üles ehitatud. Kui käsitleda performance’i ajalugu, on sealgi paljut, mida ma ei tahaks vaadata. See ei tähenda, et tegemist poleks hea või mõjuva kunstiga, aga me ei pea igal hetkel olema valmis kunsti vaatama. Võib-olla tahan hoopis kodus turvaliselt Vana-Kreeka ajalugu lugeda.

Pärn: Minul on raske kunsti mõju kätte saada, kui näen füüsilist piinamist. Sellisel juhul mängib inimlik faktor üle ja vaatan toimuvat kiirabiarsti pilguga. Aga ma saan aru inimestest, kes suudavad ja tahavad seda vaadata.

Võib-olla on selles omamoodi narkomaaniat, et tarvis on üha enam?

Piik: Tuimastunud aju vajab suuremat doosi.

Pärn: Aga lahendus ei saa olla veel rohkem veristamist. Mis on siis kunsti eesmärk? Meeled on tuimad ja läheme lõpuni välja? Aga kõige rohkem ülendab mind ilmselt siiski muusika. Mäletan, kuidas 10. klassi muusikaajaloo tunnis lasti auditooriumi suurtest kõlaritest Dvořáki 9. sümfooniat. Sel hetkel mõtlesin küll, et elu on võimas! Või kui kuulsin esimest korda Veljo Tormise „Karjala saatuse” tsükli „Tamme raiuja” lugu, mida ma soovitan kõigile, sest vabandust väga, aga see on täiesti haige! Olen pidanud seda korra ka laulma ja ma ei tea, kas mõjub see, et tekst on pärit rahvaluulest ja on sedavõrd universaalne, või helikõrgused või… Akord vahetub ja ma unustan korraks kõik mõtted. Selle, et ma ei tea, mida ma järgmisel aastal teen või kas peaksin rohkem oma häälega tegelema…

Piik: Olen näiteks „Idiooti” neli või viis korda lugenud. Iga kord on see mõjunud erinevalt, sel on mingit jõud või vägi, mis jääb kaasa.

Teele Pärn: „Usun, et elu on alati suurem kui kunst. Kunst on lihtsalt vaht elu peal, nad ei ole ehk nii tingivas seoses.”

Pärn: „Idioodist” on ilmselt ka minu jaoks midagi kristalliseerunud. On olnud periood, kus lugesin aina „Tõde ja õigust”, seal väljendus jällegi hästi just nimelt see elu metafoor. Samamoodi on mulle mõjunud Tšehhov, aga ka luule. Betti Alver ja Debora Vaarandi näiteks.

Mõnikord piisab ilmselt paarist reastki. Mind on näiteks kummitama jäänud üks fs-i luuletus, mille lõpus on sõnad „suudan ma teda hoida / keda ma armastan”...

Pärn: Või Hando Runneli luuletus, mis lõpeb sõnadega „(keegi kedagi ei päästa, ükstaskõik kuidas prooviks,) olla kurb, seista juures jääb su ainsamaks sooviks”. Jällegi selge metafoor sellest, kuidas asjad lihtsalt on. Ühtlasi on siin julgust midagi ära öelda.

Ma ei mõtle seda nüüd otseselt, aga kuidas lõpuks kunstiga ikkagi jääb, kas kunst hukutab või ülendab?

Piik: Tahaksin loota, et ikka natukene ülendab. Vahel.

Pärn: Usun, et elu on alati suurem kui kunst. Kunst on lihtsalt vaht elu peal, nad ei ole ehk nii tingivas seoses.

Piik: Ma umbusaldan inimesi, kes ka väljaspool oma kunsti on kunstnikud. Kunstis on mingil määral okei kasutada vahendeid, mis publikuga manipuleerivad, aga ma ei vaja vähemalt praegu lähedusse inimesi, kes seda elus teevad. Sealt läheb ehk see piir.

„Gesamtkunstwerk”

Lavastaja: Paavo Piik

Autorid: Paavo Piik ja trupp

Laval: Getter Meresmaa, Teele Pärn, Sander Rebane, Martin Tikk

Esietendus 11. jaanuaril Sakala 3 (endine Teater NO99)