Millise eesti autori teost hiljuti lugesite ja mida te sellest arvate?
Martin Ehala, keeleteadlane:
Oli üks väga huvitav Jaan Unduski artikkel Kreutzwaldist. Ilukirjandusest tuleb veel meelde Ene Mihkelsoni “Ahasveeruse uni”. Võrdleksin seda Faulkneri “Hälina ja raevuga”. See oli tõesti väga sünge raamat ning võttis süvenemiseks hulga aega. Säärane eri aegadest ja kildudest kokku pandud teos, mis nõudis dešifreerimist.
Kristiina Davidjants, dokumentalist:
Lugesin Vaino Vahingu “Noort Unti”. “Päris” inimeste “päris” kirjad ja päevikud lõikuvad enamasti palju valusamalt hinge. Isegi kui eeldad, et päeviku autor kirjutab oma tekste tulevastele põlvedele mõeldes, pannes niimoodi kahtluse alla oma siiruse, kumavad ridade tagant ikka kirjutaja tõelised tunded. Taoliste ridade ausus võtab kõhedaks ja sunnib heitma ebamugava pilgu iseenda sisekosmosesse.
Epp-Maria Kokamägi, kunstnik:
Viimati lugesin Jaak Jõerüüdi “Diplomaati ja mälu”, mis mulle väga meeldis. See oli üle hulga aja tõeliselt hea lugemine, nautisin seda väga ning kui peaksin hindama kümne palli süsteemis, siis annaksin kohe kümme punkti. Väga positiivne – tõesti, tükk aega sai oodatud säärast raamatut, mida oleks nii hea lugeda.
Karol Kuntsel, näitleja:
Meelde tuleb Kadri Kõusaare “Vaba tõus”. Arvan sellest raamatust pigem hästi – minu jaoks oli see väga huvitav lugemine. Ei oskagi midagi väga lisada. Oli palju äratundmist.
Jüri Sillart, filmireissöör:
Praegune temporaalne ja sotsiaalne situatsioon ei ole eriti huvitatud ega soodus belletristiliste oopustega tuttavaks saamiseks. Siiski murravad mõningad erksamad ja agressiivsemad isendid sellest totaalsest ringkaitsest läbi. Üheks elujõulisemaks eksemplariks on osutunud surematu “Romeo ja Julia”, sedakorda nähtuna armsa Maarjamaa kontekstis ja vahendatud meie parima uusaja lauluisa/müüdisepa Andrus Kivirähki poolt. See igiroheline lovestory koos gurmaanlike finessidega andis tagasi närtsima kippuva elutahte ja lootuse paremasse tulevikku.
Taavi Eelmaa, näitleja:
Eesti algupärand, mille stiili hiljuti nautisin, oli Eduard Vilde “Tabamata ime”. Tungiva põhjuse andis selleks Von Krahlis valmiv film, mis sellel põhineb. Vilde on tõeliselt sõnatundlik auteur. Paremini kui ta ise, ei suuda keegi mu vaimustust selgitada.
“Eesti kunstidesperaadod saavad sageli ergutust ja õhutust võhikuliselt, kuid indleva rahvusliku kuulsuseihaga täidetud seltskonnalt, mis moodustab nende tooniandva ümbruse. Oodatakse geeniusi, oodatakse neid pikisilmi, et niisuguse kaudu tunduda ka enda väärtuses tõstetuna, ja kui siis keegi ilmub, kes toob ülistatud “Euroopast” kaasa valjusti helisevaid reklaamikellu, siis on hurmus suur ja – kukutakse sisse, sest geenius, kes lubatuks peab endale valimata vahenditega teid tasandada, on need kiidukellad ise teinud. Ainult üksikud tõelised asjatundjad märkavad tõtt ja on sunnitud kahetsemisväärilist enese ja teiste petjat paljastama.
Leo Saalep, ihuterviselt, eriti närvidelt, läbipõlenud isik, kaotab selle tõttu mõistuse, teised temataolised, kes tarvitavad samu võtteid eesmärgi kiirendatud saavutuseks, resigneeruvad tasahiljukesi ja vegeteeruvad meie keskel tosinakunstnikkudena edasi, meid aegamööda unustama pannes, et välisilm neile nende kaasatoodud kriitikakatkendite järgi ennustas ja pakkus kord kõige kõrgemat.” (Eduard Vilde, kõne Eesti Kirjanduse Seltsi auliikmeks valimisel)
