Millise lavastuse saab, kui liita viis etendajat ja määratu kogus libestit?
Sel päeval, kui Soome rühmituse W A U H A U S lavastus „Fluids” Sõltumatu Tantsu Laval esietendus, olin teisel pool maja Vabal Laval, kus mängiti hoopis teistsuguste vedelollustega seotud lavastust „Enne meid oli veeuputus”. See-eest vaatas „Fluidsi” tuttav Moskva noorsand, kes tahtis kultuurisoovitusi ja uuris, mis etendusele võiks minna. Hoiatasin teda, et tantsusaal küll, aga klassikalise tantsuga seal vaevalt tegemist on. Pärast uurisin mõningase hirmuvärinaga (äkki saatsin ta kohta, mis ära ehmatas?), kuidas oli. Noor kultuurihuviline oli väga entusiastlikus meeleolus. Ütles, et jah, esimese pool tundi tunniajasest etendusest oli ta siiras segaduses, aga siis hakkas ühtäkki saalis hirmus tore. Tema vahetu emotsioon oli üsna äge.
Ise läksin nädal hiljem ja lavastus pakkus tõesti teemasse tõusvas tempos sissesulamist, ehk nautimistki. W A U H A U S on loonud lavastuse neljale eesti tantsijale ja ühele rootsi näitlejale ning märkimisväärsele kogusele libestile. Lõpptulemus ei panusta seksika lubrikandi kõlavale nimetusele – mis sest, et seegi on ju ahvatlev asi, mille külge kasvõi meedia haakida. Pole ehk kuigi meeldiv neile, kelle jaoks libesti kasutamine laval seostub millegi vulgaarsega. Ent lavastuses on see eelkõige materjal, mida uurida. Selle potentsiaal, sugugi mitte seksuaalses mõttes, ongi lavastuse keskmes.
Hirmilus lubrikant
Etenduse ajal ümbritsevad vaatajad esinejaid neljast küljest. Publikul palutakse ette vaadata, et saali sisenedes või sealt väljudes kogemata libesti sisse ei astutaks. Põhjuse äraarvamiseks pole tarvis olla Hercule Poirot. Libesti on nimelt libe. Ja ma ei tea, kui seksikas oleks öelda: „Murdsin luu, sest J-LUBE jäi jala alla.” J-LUBE nime kannab libesti, mida etendajad kasutavad. Tegemist on pulberlibestiga, mille kasutamise kohta vaataja saab kavalehelt infot. Selleks on nimelt paar eri moodust. Kas käsi pulbrisse ja siis veega kokku või tuleb lihtsalt veega segada.
Igal juhul on tegemist visuaalselt ja kasutusvõimaluste poolest (jah, ka siin ei viita ma millelegi seksuaalsele) üsna atraktiivse vahendiga. Lubrikant, mida saali laest prožektori küljest vaikselt niriseb, näeb tegelikult esteetiliselt hirmilus välja. Kui kehad omavahel nakkuvad, tekib midagi ämblikuvõrgu taolist. Ja siis need helid- lirtsatused, lurtsatused, lubrikandi riietest väljaväänamise heli...
Kolmandaks mõistagi liikumisvõimalused. Viieliikmeline trupp moodustab suurepärase koosluse. Mulle seni tundmata esineja oli rootsi näitleja Salla Loper, ent Joonas Tagel, Sigrid Savi, Joanna Kalm ja Karolin Poska on Eesti tantsupublikule tuttavad nimed. Ei maksa unustada, et Savilt ja Kalmult pärinevad ühed noorte koreograafide sarja Premiere viimaste aastate huvitavamad lavastused. Üheti on libe põrand tantsijatele tõeline proovikivi. Seal püsti püsida ja keha soovitud moel liigutada nõuab ilmselt palju füüsilist jõudu. Teha seda veel graatsiaga nõuab oskusi. Ja nad libisevad, libistavad, keerlevad, pöörlevad, loobivad juukseid, isegi žongleerivad. Kujunevad kohati vägagi lõbusad ja efektsed stseenid.
