Kaur Kender
Lõhmus Holdings, 1999
Kõigepealt luuakse muidugi maailm. Kohe seejärel saab langenud inglist põrguvürst, kes meelitab Eva ja tema kaudu ka Aadama maitsma hea ja kurja tundmise puu vilja, sundides vanajumala seeläbi oma senised kaitsealused paradiisist välja kihutama.
Sellel tuttaval müüdil baseerub Kaur Kenderi uus romaan: tähtsusetute nimenihete, tänapäevastatud loo, reklaamifirma kui maailmamudeli varjus aetakse kõige traditsioonilisemat asja üldse. Kaur Kender on noortest tulnukatest eesti kirjanduses kõige traditsioonilisema mõtlemisega, provokatiivse loomüra taustal, mis nagu viitaks püüdele kultuurinormidest välja või üle astuda, järgitakse meie ühiskonna kõige kivistunumaid mõttemalle.
Pean silmas teadagi seda kõige ürgsemat, mees-naine vastandust, mille kõrval Kenderi manifesteeritud "on raha-ei ole raha" opositsioon on teisejärguline (see on Kenderi maailmas saavutatav mees-pooluse kaudu, järelikult hierarhia teisel astmel). Pattulangetaja Sifferi, romaani peategelase jaoks on asi lihtne: naised jagunevad bimbodeks ja filoloogideks, ja kummaski kategoorias pole ühtki, kes tema õnge ei läheks (Sifferi enda väljendust kasutades).
Selle väitega tekitab ta lugejates tahtmatu vastureaktsiooni; kui Siffer kinnitab, iga naine on kättesaadav, siis tahab lugeja end kinnitada vastupidises: on ka puhtaid naisi, selliseid, keda poole tunniga pehmeks rääkida ei õnnestu. Kenderi romaani peaks aga tingimata lugema just "vastukarva", põrguvürsti lõksust sujuvalt üle astudes ja oma teed mööda edasi minnes. Vaene põrguvürst maadleb enda loodud – õigemini sajanditepikkuse kultuuritraditsiooni loodud – eelarvamuste küüsis, vaate küüsis, mis näeb naises objekti, alistatavat, keda saab mõõta vaid kategooriais "on saadaval – ei ole saadaval". Kusjuures naised on põlastusväärsed, on süüdi maailma pattulangemises, sest nad on soolised olendid, kellele, ime küll, on omane seksuaaltung – midagi, mis on aktsepteeritav vaid meeste juures. Kuna Eva ei suutnud hoiduda pattulangemisest, aeti nad Aadamaga paradiisist välja. Karta on, et sellega kaasnes isegi võimatus tagasi maksta eluasemelaenu.
Ikka veel seesama müüt, ikka veel patt ja Jaffale, apelsinimahlareklaami-jumalale tänu, õnneks mitte lunastus. Ikka veel on seksuaalsus positiivne vaid mehe puhul, ja naise puhul on tegemist patuga. Ikka veel on mehe peamiseks eesmärgiks naist "panna" ("Ma panen sind veel täna öösel", mõtleb Siffer bimbot ära rääkides) – ja naised, need nurjatud, lasevad sellel sündida, alanduvad ennast seksuaalsuseni, mehe madaluseni. Ja oh kui traagiline, et isegi Eva, see kõige puhtam, kellele isegi tema nimi on alles jäetud – temagi ei suuda patule ei öelda, temagi kuuleb põrgumadalusest tulevat kutset ja järgneb sellele, astub paradiisiaia süütusest välja.
Niisamuti nagu pole vahet positsioonil "kõik naised on hoorad" ja "mina ei ole hoor", nii pole selles absurdses, mõttetus võitluses kaotaja naine ja võitja mees. Siffer, kes keelab naisele seksuaalse naudingu kui puhta, ülima rõõmu, kui vahest ainukese võimaluse oma päristisest inimüksindusest väljuda, keelab selle ka iseendale. Ürgmees, see paradiisist väljaaetud egoist välistab oma igavlevas, pigem sportlikus huvis naisi patuseks muuta seksuaalse naudingu ka enese jaoks. Seksuaalsus, mis on aprioorselt patt, negatiivne, madal poolus, ei suuda pakkuda muud kui liikumist lõppematus märgijadas ühelt "langenud" naiselt teisele, ilma endale lubamata peatumise, kohalejõudmise rõõmu.
Ehk teisiti öeldes, patt ongi maailmas vaid põrguvürsti kaudu. Sestap sai vist enneaegu kinnitatud, et romaanist on lunastus kõrvale jäetud. Siffer on lunastaja, tema on enda peale võtnud maailma patukoorma, selleks on Jaffa ta maa peale saatnud. Siffer on aga põrgulik lunastaja, keda on löödud pimedusega tema enese rolli suhtes. Võibolla vaid selline saab olla lunastaja roll? Siffer püüab oma põrguhoonet jahutada patu projitseerimisega ümberkondsetesse, ta loob Eva ja Mada (jah, mitte Jaffa, vaid Siffer loob Eva ja Mada) kui oma maailmanägemise peegeldused. "Yuppiejumal" on kirjutatud Sifferi vaatepunktist, mille ta on Jaffa, Eva, Mada ja iseenese vahel ära jaganud.
Huvitav, kas ka lunastaja jaoks on olemas lunastus? Kas Siffer on igavesti määratud oma polaarses maailmas vaevlema, kas temani ei jõua iial lihtne arusaam, et ta ise mõtles välja Jaffa, paradiisi ja põrgu?
Kenderi romaan on kurb, lausa traagiline romaan sellest, kuidas inimkond (Siffer) on sajandeid endale keelanud naudingut ilma piina ja kahetsuseta selle pärast.
Õnneks leidub romaanis ka palju terav- ja säravmeelset.
