Minevikule vastu lõugu
Kui Harri Rinne „Laulva revolutsiooni” kvaliteetpaber pühkis enam-vähem puhtaks valge laigu nimega Eesti popi ja roki ajalugu, siis Mihkel Raua „Musta pori näkku” suunab pudelipõhjast tehtud mikroskoobi selle laigu kloaaki ning kirjeldab nähtut naturalistliku täpsusega.
See on Eesti underground’i lugu, kirjutatud läbi noore ja vihase mehe prisma. Korraga – kui olin neljapäeva varahommikul raamatu tagakaane sulgenud – meenusid kunagi kummalisi teid pidi kassetikogusse jõudnud poolmüütiliste bändide Generaator M-i, Punk T ja kes nad veel olidki, iidsed ja sahisevad salvestused, siit-sealt loetud või kuuldud vastukäivad napid ja justkui midagi maha salata püüdvad mälestuskatked ning seda ümbritsenud nihilistlik-romantiline aura, mis sundis ka osa minu põlvkonnast sajandivahetusel vabatahtlikult osalema igihaljas farsis „Ajaloo kordus”.
Põikpäisus viib sihile?
Rokkjutustusena on „Musta pori näkku” ajatu. Prooviruumid, (väär)arusaamad, nagu oleks plagiaat originaalist paremgi, keldri- ja koolikontserdid, ennasttäis teismelised „rokijumalad”, nende samaealised austajad, silmast-silma esmakohtumised telerist tuttavate tähtedega, piinlikud läbikukkumised, vastandumine peavoolupopile, põlgus ühe meetriga mõõdetud moebändide suhtes, pidev dilemma endaks jäämise ning arenemise vahel ja põikpäisus, mis lõpuks kummalisel kombel isegi sihile viib – need on jäävad väärtused, mida iga järgmine bändimeeste põlvkond enda jaoks uuesti avastab. Vana hipi ja DJ Riho Baumanni väljendi „rokiriiki ehitama” tähendus saab sammukese selgemaks.
Imelapsest alkohoolik
Autobiograafiana on „Musta pori näkku” vendeta, raudne löök vastu mineviku varjude irvakil lõugu. Kõrvaltegelastel on kanda enamasti negatiivne roll. Miskipärast arvan, et Mihkel Raua enesekeskne – eks esimese peatükiga valitud noore ja vihase mehe vaatenurk kohustab – halastamatu, seksistlik ning kuulipilduja valanguna lahmiv keelekasutus tulistab puruks nii mõnegi lugupeetud inimese sisikonna. Oma üheksa grammi tina saavad ka lugupeetud linnavolinik, küünikust minister ja ekspunkarist pankur. Ka kubiseb raamat omaaegset argielu ja mentaliteeti salvavatest märkustest.
Värvika tegelastegalerii positiivse poole peal tuigub silmini täis Singer-Vinger. Enamasti üksinda, näpus pooleldi joodud viin. Kuid alkoholismi tekkimise anatoomiat raamatust ei leia. Ühel hetkel saab samaealiste semudega rüübatud väikesest õllest vähemalt nädalane tsükkel kõrgema kategooria alkohoolikute seltsis. Aga kuidas see juhtus ja millised olid ohumärgid (ka tagantjärele tarkusena), jääb selgusetuks. Ka ülejäänud perekonna suhtumine imelapsest alkohoolikusse jääb häguseks. Üks kõne Igor Garšnekile, kui asjad jälle käest läksid, oligi kõik?
Ja pange tähele – Mihkel Raud, nagu me teda tänapäeval teame, sünnib fööniksina deliiriumitulest alles viimase peatüki lõpus 1. augustil 1990.
Musta pori näkku
Mihkel Raud
Tammerraamat
2008