Mingo Rajandi improviseerib nii muusikas kui ka elus
27-aastane kontrabassimängija kehitab küsimuse peale õlgu ja arvab, et nii lihtsalt juhtus. Lapsena puutus Rajandi muusikaga päris tihedalt kokku – alates kuuendast eluaastast õppis ta klaverimängu, aga põhikooli lõpus jättis asja katki. Pärast Pääsküla gümnaasiumi lõpetamist ei osanud neiu esialgu midagi peale hakata ning võttis ühe aasta lihtsalt järelemõtlemiseks. “Väga vähesed teavad kohe pärast keskkooli, mida nad teha tahavad,” arvab ta praegu. Seejärel langetas Rajandi otsuse minna humanitaarinstituuti näitlejameisterlikkust õppima, saigi ülikooli sisse ja lõpetas selle edukalt. Diplomitöö sooritas ta koos teiste üliõpilastega 2003. aasta mais Theatrumi laval Merle Karusoo lavastuses “Eestisse sündinud”.
Pärast diplomi kättesaamist ei näinud Rajandi enda tulevikku siiski lavalaudadel. “Arvasin, et kõigile on parem, kui ma sellega edasi ei tegele,” selgitab ta. “Niigi on piisavalt palju inimesi, kes tunnevad, et näitlejatöö on nende ainuke kutsumus.”
Valis kontrabassi
Näitlejakarjäärist loobunud Rajandi läks hoopis Otsa muusikakooli ennast täiendama, valides erialaks kontrabassi. Eelmise aasta sügisel vahetas ta kooli ning õpib nüüd muusika- ja teatriakadeemia esimesel kursusel sama pilli edasi. Džässimuusikuna hakkas ta eri koosseisudes esinema mõni aasta varem. “Eks see dzˇässimuusikute ring ole Eestis väike,” nendib ta. Eestis, nagu džässis üldisemaltki, on erinevalt pop- ja rokkbändidest ka vähe kindla koosseisuga ansambleid.
Selle poolest on ansambel Ajavares, mille Rajandi koos Marvi Vallastega viimaste jõulude paiku kokku pani, mõnevõrra erandlik. “Lihtsalt pakuti esinemisaega, saime mõne sõbraga kokku ja asi läks kuidagi iseenesest.”
Rajandi kinnitab, et ansambli liikmed on omavahel väga lähedased ning mõtlevad muusikaliselt üldjoontes ühtemoodi. “Me ei taotle tehnilist perfektsust, vaid tahame, et muusika oleks elus, et tal oleks energia sees,” kirjeldab Rajandi oma nägemust muusikategemise mõttest. “Muidugi on ka tore, kui publikule meeldib.”
Millalgi kevadel seab Ajavares sammud stuudiosse plaati lindistama. Rajandi ei arva, et dzˇässi vaim läheks konserveerituna kaotsi, improviseerida saab ka stuudios. “Kontserdil on muidugi huvitavam,” soovitab ta enda ansamblit ka elusast peast kuulata. Peagi Jazzkaarel esinev ansambel suundub maikuus Rumeenia pealinna rahvusvahelisest dzˇässikonkursist osa võtma.
Torkab silma, et Rajandi ei anna oma elukäiku puudutavatele miks-küsimustele vastust, puudutagu need hariduskäiku või instrumendi valikut. “Ma ei oska kunagi tulevikuplaane teha,” kehitab ta õlgu. Nii et improvisatsioon toimub tema jaoks nii muusikas kui ka elus? “Väga hästi öeldud,” on muusik nõus. Kirjalikku CV-d tal pole, pole kunagi olnudki.
Rajandi ise hindab kõrgelt ka klassikat. Dzˇässivalda kuuluvatest lemmikutest nimetab ta esimese hooga muusikuid Kurt Rosenwinkelit ja Charlie Hadenit, kuid lisab, et seda loetelu võiks tublisti pikendada. Tiheda graafiku tõttu – muusikategemine, muusikaõpingud ja perekond jätavad muudeks harrastusteks vähe aega – kuulab ta heliplaate peamiselt autos ühest punktist teise liikudes.
“Eks mul ole vedanud, et saan põhitööna muusikaga tegeleda,” nendib Rajandi. Aga stressi tekitab ka muusikuamet. “Kunagi ei tule ju piisavalt hästi välja... Alati on milleski areneda.”
Küsin, kas klassikalise muusika interpreedid “kergema sisuga” dzˇässiartistidele ülevalt alla ei vaata. Rajandi arvab, et mingil tasemel käib teatud nöökimine vastastikku – mõned klassikalised muusikud suhtuvad üleolevalt dzˇässi ja dzˇässimuusikud naeravad vahel klassikute üle. “Aga üldiselt, kui tegu on tarkade inimeste ja kõvade muusikutega, siis sellist tobedat jauramist ei ole,” kinnitab ta. “Mõlemat moodi on õige – tee, mida tahad, ja tee seda hästi.”
