Miniminade sissetung vanaema taga-aias
Kätlin Kaldmaa
Arkaadia toimetaja
Hanneleele Kaldmaa
lugeja
Luc Besson (s 1959) rändas lapsepõlves sukeldumisinstruktoritest vanematega mööda Vahemeremaid ringi ja tahtis üle kõige saada merebioloogiks ja delfiiniuurijaks, aga tal ei vedanud. 17-aastaselt juhtus sukeldumisel õnnetus ja ta pidi oma kutsumusest loobuma. Noor Luc kolis Pariisi, kus ta alles 18-aastaselt kohtus linnaelu ja televiisoriga ning tabas ära, et just film on see kunstiliik, kus oma andeid realiseerida. Oli ta ju tulevaste filmide “Suur sinine” ja “Viies element” esimesed mustandid juba teismelisena koolis igavledes kirja pannud. Selle suure arusaama tagajärjed on praeguseks kõigile näha – Besson on 25 aastaga palju jõudnud ja olnud produtsendina tegev rohkem kui 75 filmi juures. Lavastanud on ta 13 filmi ja ükski neist ei ole musta auku kadunud.
Ja just siis, kui Luc Besson teatab, et ta rohkem filme ei tee, kerkib esile uued suund. Lastefilm ja selle järgi tehtud raamatud, või on see nüüd vastupidi. Igatahes on Luc Bessoni “Artur ja minimoid” ja “Artur ja keelatud linn” toredad nooremale koolieale mõeldud raamatud. Need on pisut nagu muinasjutt, ent kurja nõia asemel on riuklik ja kasuahne ärimees, kuid tal on ka kolleeg – minimoide vaenlane Neetud Maltazar. Arturil tuleb neile mõlemale varba peale astuda.
“Artur ja minimoid” räägib, nagu te ilmselt aru saite, ühest poisist Arturist. Artur on parajasti maal vanaema juures, kui selgub, et ebameeldiv ärimees Davido tahab vanaema maad ja maja endale. Ainuke võimalus maja alles hoida, on leida üles Arturi neli aastat tagasi kadunud vanaisa rubiinid. Nende leidmiseks aga vajab Artur minimoide abi. Minimoid on üks väike rahvas, kelle vanaisa Aafrikast kaasa tõi, ja kes elavad sealsamas vanaema aias. Artur aga pole ainus, kes abi vajab. Ka minimoid on hädas, kuna Neetud M on pähe võtnud nende kuningriigi hävitada. Niisiis tuleb Arturil, minimoide sõjakal printsessil Selenial ja ta väikevennal Betameshil kangelasteks hakata ja päästa nii vanaema maja kui ka minimoid. Raamatu kaanel kujutatud tegelane aga pole mitte minimoi, vaid Artur, kes minimoide maale sisenedes nendesuguseks muutub. Teise raamatu kaanel on printsess Selenia. Täpsemal uurimisel selgub, et pildid raamatute kaantel käivad väikese nihkega üheks pildiks kokku.
Minimoi on prantsuse keeles minimoy, kui seda veidi muuta, nagu eestikeelses tõlkes tehtud, ongi tulemuseks minimoi, aga moi tähendab prantsuse keeles “mina”. Niisiis “minimina”. See viib mõtted minimoide avastusloole, mille vanaema Arturile räägib. Kokkuvõtlik sisu on, et elas üks hõim, bogo-matassalaid, kes olid kõik väga pikad. Nad uskusid, et kusagil on mingi rahvas, nende teine pool, kes neid täiendab. Lõpuks avastasid aafriklased, et nende kõrval elas minimoide hõim, mille avastamine oli keeruline, sest minimoid on vaevalt kahemillimeetrised. Kaks hõimu sõbrunesid ja aitasid üksteist töödes, mida nad oma kasvu pärast üksi teha ei saanud. Neil oli maailmast ühine pilt ja ühesõnaga olidki minimoid see teine pool, keda bogo-matassalaid otsisid. Eks olidki siis minimoid nagu bogo-matassalaide miniminad. Ühtlasi võib minimoide juurest vedada ühendusjoone ka Mini Me’ga Austin Powersi saagadest.
Raamatus “Artur ja keelatud linn” jätkuvad Arturi seiklused seal, kus need eelmises raamatus pooleli jäid.
Raamatud on huvitavad, kokku on segatud muinasjutt ja tänapäev. Lisatud on ka vihjeid teemadele, mis lugu huvitavamaks muudavad, näiteks võib siinkohal tuua Indiana Jonesi ja Sõrmuste Isanda. Side on ka iidse kuningas Arthuri looga, kus Merlin lõi kivisse mõõga, mille saab välja tõmmata vaid tõeline kuningas. See sarnaneb minimoide kivisse löödud mõõgaga, mille saab välja tõmmata vaid see, kelle süda on puhas ja õiglane. Selle mõõga tõmbab välja muidugi Artur, kuningas Arthuri (prantsuse keeles ongi peategelase nimi Arthur, eesti keeles on “h” vahelt plehku pistnud) nimekaim. Ja pealekauba saab temastki ju kuningas. Minu arust ongi vaid see imelik, et Artur, kes on kümme aastat vana, armub printsess Seleniasse ja koguni abiellub minimoide kombe kohaselt. Võib-olla on see võimalik, ent igatahes kaheldav ja huvitav, mis eeskuju see veel annab? Mis siis veel rääkida, et minimoide printsess valib eluaegse abikaasa suudlusega, mida Artur ja Selenia hiljem ka kordavad. See nüüd küll normaalne ei ole! Mis sest, et Artur on minimoide aastaarvamise järgi peaaegu tuhandeaastane.
Need kaks eesti keelde jõudnud raamatut ei ole aga Bessoni Arturi-saaga ainukesed viljad. Prantsuse keeles on saadaval veel kaks osa: “Artur ja kahe maailma sõda” ning “Artur ja Maltazari kättemaks”. Neid ei maksa ilmselt enne filmi väljatulekut oodatagi. Lubaduste järgi peaks film aga linale jõudma juba selle aasta jõulude paiku. Inimeste kanda jäävates peaosades on Freddy Highmore (“Charlie ja ‰okolaadivabrik” ja “Finding Neverland”) Arthuri ja Mia Farrow vanaema rollis. Arturi-raamatuid on tõlgitud juba enam kui 30 keelde ja müüdud rohkem kui miljon tükki. Pole ses ju midagi imestamisväärset – me kõik armastame Luc Bessoni. Ja neile, kes juba muretsema hakkasid, olgu rahustuseks öeldud, et praegu võib Besson jälle sukeldumas käia.
