Minister lõi Heino Kiige kirjandusse


70-aastane donkihhot kutsub välja isamaa mistahes sellid

Kirjanik Heino Kiigega Piritale lõunale sõites peatume Maarjamõisa nõlva all ja teeme kallakust ülesrühkivast, Maksim Gorki sarnasest mehest pilti.

Alla laskudes ütleb Kiik: "Aga nüüd teeme võistluse, kes kiiremini üles jõuab."

Sätime end valmis, fotograaf loeb kolmeni, kargame Kiigega üle kraavi ja rebime võidu mäkke. Komistan kohe kinganinaga kamarasse, Kiik saab meetriga ette ja on ka poolel nõlval rinnutsi ees ajakirjanikust, kelle peas välgatab: "Kas tõesti lööb 31 aastat vanem mees mu siin ära!?" Sest häbi- ja hirmusegusest variandist kannustatuna ponnistan lõpus otsekui elu eest, et omakorda napi meetriga sitkest ja nooruslikust vanamehest ette saada. Hingeldades surume teineteise kätt.

Läbi elu ergas

14. mail 70-aastaseks saav Heino Kiik on kogu oma elu olnud reipas füüsilises vormis ja enamasti ka heas psüühilises toonuses. Visade esivanemate geenidega on erksus talle pärandatud. Vaistlikult tunnetatud tervislikus eluviisis siht juba noorest peast ees, on Kiik oma tubli pool sajandit mäkke rühkinud ning tunnistab, et "70-aastasena on päris tore olla. Mul tuli mõistus - elu elamise mõistus pähe kuidagi väga varakult. Ma nägin ümbrust, nägin ja analüüsisin inimesi. Nüüd tunnen end väga hästi, muresid on järjest vähem, lapsed iseseisvalt suured. On võimalik aega maha võtta, rahulikult ringi vaadata, näha ja elust rõõmu tunda."

1927. aasta kevadel Avinurme vallas sündinud poiss Heinol tekkis juba oma karjase ja heinateolise päevil suhe taimedega, ta istutas puid ja põõsaid. Koos natuke viina viskava isaga lugesid nad võidu ja jõudsid enne sõda kaks raamatukogutäit silmadega läbi neelata. Saksa okupatsiooni ajal õppis Kiik paar aastat Mustvee gümnaasiumis; kui talle 1944. aasta suvel toodi kutse mobiliseeruda Saksa lennuväe abiteenistusse, jättis noor Kiik isa ettepanekul sinna minemata.

Peale kahurikõminat läks tumepäine Heino Kiik natuke Tallinna oma emapoolse onu kasupoja Jüri Järveti juurde linnaelu elama, hiljem Räpina aiandustehnikumi õppima. Tudeeris veel ühe aasta Tartu ülikoolis ja oli kolhooside tegemise ajal Viljandis agronoom, kus nägi, kuidas sundvalikus inimesed tulid kolhoosist meelsamini sovhoosi, "kus hakati ikka natuke palka saama. Kolhooside tegemist nägin ma lähedalt. Olin sel ajal noore mehena maal, nägin, aga olin sest maainimeste traagikast eemal. Viljandi liköörivabriku mehed elasid mu kõrval lõbusat elu."

Bürokraadist ilukirjanikuks

Kirjaniku vastuolulisele leivateele sattus Heino Kiik 1963. aastal tänu sellele, et minister Männik lõi ta põllumajandusministeeriumist minema. Kiik teretas ikka kombekohaselt ministrit, kes ei suvatsenud oma alluvaile noogutadagi. Otsuse teinud Kiik peale kolmandat tühjusse teretamist enam etiketikohaselt tere ei lausunud, aga minister märkas, et mingi noor teda enam ei tervita, mis oligi piisav põhjus hundipassiks. "Ma ei mõelnud iialgi enne seda kirjanikuks hakata."

Kümmekond aastat enne seda, 50-ndatel, tegi EPA kaugõppes tudeeriv Kiik kaastöid ajalehtedele, kirjutas agronoomiaalaseid brozhüüre, kuni 1965. aasta romaanivõistlusel äramärgitud "Mõedaku päev" ajas hasarti. "Ja siis ma mõtlesin, kurivaim, kui see katsetus teile zhüriis meeldis, siis ma juba kirjutan!"

Algaja kirjanik Kiik uuris lisaks varem oma silmaga nähtule veel põhjalikult kolhooside protokolliraamatuid, käis ringi ja rääkis inimestega, tegi päris "teaduslikku ja väga tugevat tööd. Kirjutasin kladed kõik täis." Seda selleks, et kirjutada oma romaan "Tondiöömaja", millega Heino Kiik komeedina Eesti kirjandutaevasse tõusis. Romaanivõistlusel konkurentsitult I koha pälvinud teos ilmus alles 2,5 aastat peale ideoloogilist ja tsensuurset kemplemist, ainsaks roheliseks tuleks ühel kolhoosnike kongressil Johannes Käbini suust kõnepuldis pillatud lubadus.

"Pärast "Tondiöömaja" ilmumist ei kartnud ma enam keda kuraditki. Mul oli nimi ja ka rahva mandaat. Esiteks geenide kaudu ja teiseks ka raamatu kaudu, mis andis kirjanikumaine ja raha. Ma võitsin juba siis parteid ja kõiki neid. Tegelikult ma kirjutasin "Tondiöömaja" kolm aastat võla peal elades."

Vabakutselise kare leib

Loe veel

Koos "Tondiöömaja" ja ilukirjaniku seisusega tulid Heino Kiige ellu suuremad vastuolud, mis kestsid vaheldumisi paisudes-rahunedes oma 30 aastat. Vahepeal Moskvas neli aastat kirjandus- ja stsenaristide kõrgemail kursuseil õppimisest on Kiigel elavalt meeles seal nähtud välismaa mängufilmid. "Ma nägin suletud uste taga suure hulga maailma filmiklassikat."

Peale Moskvat Eestis tuli Kiigel üle absurdi küpsetatud kirjastamisjama romaaniga "Mind armastab jaapanlanna", läbi kaigaste ja kodarate ilmusid "Arve Jommi" köited. "Ainult mõned, ponnistustega, aga suurem osa Jommi (kokku 7 köidet T.T.) ilmus ju lõpuks 10-20 aastat hiljem." Kiik on ikka kirjutanud elust ja iseenda kogemusest, pikkides sinna kommenteerivaid arutlusi.

Heino Kiik püüdis juba stagnaajal Kirjanike liidu ühe sekretärina n-ö Moskva ressursse siin õitsestada, aga reaalseid kasve takistasid nagu ikka meie omad - mittetegutsedes vastutegutsevad kirjamehed. Nad kustutasid Kiige indu ja takistasid Lohusalu kirjanike loomingulise maja ja Tallinna kirjanike elamu vägagi võimalikku kerkimist. Kiik oli Moskvas tee puhtaks rääkinud ja ka siinsete kõrgete riigimeestega oli kokkulepe olemas.

Muhelev akadeemik

Lõpuks mammuttiraazhis (120 tuhat eksemplari) ilmunud romaani "Maria Siberimaal" käsikirja ringlemise faasis proovis KGB, kui kange mees see Heino Kiik üldse on.

"Nad mõtlesid, et murravad mu kanguse vanglahirmuga ära. Aga lõpuks läksid ise vedelaks." Mõne kogemuse võrra jälle rikkamana lõi väsimatu mäkkejooksja Kiik 1987. aastal tolleaegses NSVL-is esimese erakapitalil põhineva kirjastuskooperatiivi Kupar.

90-ndatel tulid juba päris omaenda kirjastus õllu kaudu ribureas Heino Kiige 15 donkihhotiaastat hõlmavad päevikud, mis kandideerisid tänavu riiklikule kultuuriauhinnale. "Ma dokumenteerisin oma ajastut, pannes oma elu ka romaanisarnaselt mängu."

Jumal teab mida kõik üles ehitanud Kiik lõi hiljuti oma tegutsemise krooniks Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia, kuhu kuuluvad Mikk Mikiver, Andres Langemets, Lepo Sumera, Ando Kesküla, Vive Tolli jt nimekad loovisiksused.

Palju on Heino Kiike võitlusaastail aidanud ta abikaasa Helmi Puur, kes on intiimseis analüüsides toetanud ja kinnitanud kirjaniku meelekindlust.

Kuidas end tunneb 70-nene? "Füüsiline vorm on olnud mõnu. Sport on veres. 70-aastaselt on keretunne ja erksus umbes sama, mis 10 aastat tagasi. Olen tänu maailma viljade tundmisele mõtestatult söönud, on omad taimsed harjumused, kuigi ma pole askeet." Oleme ära söönud lambaliha ja baklazhaani vormi. "Enne 60 eluaastat tervisele ei mõelnud, see oli pea sama hea kui nüüdki, kui saan 70. 90-nest räägime siis, kui ma 80 olen. Siis vaatame jälle, kes keda. Julged sa vastu tulla!?"

TARMO TDER

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare