Minu 360 kraadi I Land Soundil
Paratamatult on vähemalt noorem publik harjunud üritustele mõtlema ka Instagrami fotode kaudu. Ja miks ka mitte? I Land Sound on näiteks elamusfestival, mille visuaalsel küljel on väga suur roll. Keskkond paneb õhku ahmina niisamagi, ent kunstnikud ja dekoraatorid on suutnud seda mõnusalt liigendada, ilma et miski mõjuks võõrkehana.
Möödunud aastal korraldati festivali esimest korda. Ehkki Eestis tundub festivale olevat juba peaaegu igaühe jaoks üks, leidis see otsemaid oma sihtgrupi, kes lahkus ilmselt heade mälestustega. Igatahes seekord müüdi kõik ettenähtud pääsmed, tükki 4000, läb juba enne festivali algust. Järelturul pakuti pileteid ligi kolmekordse hinnaga. Ei tea öelda, kas 200 euro eest pakutud piletid ka käiku läksid.
Korraldajad ei taha inimmahutavuse kummi lõputult venitada. „Me tahame õhku, tahame tantsida nii, et kätel on ruumi. Peale selle peame ka turvareeglitest kinni pidama,” põhjendab festivali korraldaja Marilys Pruul. Minu arvates kena mõte. I Land Soundi ei oska ega taha ette kujutada millegi Õllesummeri-taolisena, kus peamine ajaveetmismoodus on järjekordades seismine. Või noh, kui ausalt tunnistada, siis väga suur rahvahulk teeb mu lihtsalt pisut ärevaks – festivali külastajale mitte just parim omadus. Sestap meeldis mulle kõige rohkem I Land Soundi esimene päev, kui kohal oli vaid väike osa pileti ostnuid.
Kui Piidivabrikust mööda kõnnin, arutab üks noormees parajasti, kuidas oleks, kui viskaks oma pisikesse paati, mille ta festivalile tõi, sisse kokkukortsutatud paberid, millel on kirjas kõik see, millest tahame lahti lasta, paneks viimasel päeval paadi põlema ja saadaks merele? Ei teagi, mis paadist sai, sest mina sain paraku osa vaid I Land Soundi kahest esimesest päevast.
Illiku laid, kus festival toimub, on antud festivali korraldajate kasutusse 35 aastaks. Maa-alal asuvate hoonete omanikud on lubanud neid lahkesti kasutada. Näiteks Anu Saagimile kuuluvas hoones, mida kutsutaksegi lihtsalt Anu majaks, on võtnud koha sisse UV-kunsti galerii. Ala on Orissaare külje all ja muusika pole tasasemate killast. Korraldajatele on äärmiselt oluline, et festivalirahva ja kohalike suhted sujuksid.
Konfiskeeriti ka ibuprofeen
Näib, et sellega on hästi. Eelmisel aastal oli politsei väljakutseid alla kümne. Muusika mürtsub küll, ent tehakse kõik selle nimel, et aega veedetaks võimalikult puhtas looduses ja laid oleks pärast festivali täiesti prügivaba. Oma osa on ka taaskasutusel: ei mingit plasttopsimajandust. On korduvkasutatavad topsid, joogikõrteks pikad makaronid.
Turvakontroll on sedavõrd põhjalik, et minult ära võetud ibuprofeenileht leiab koha sahtlis, kust paistab veel üksjagu peavalurohtusid, aga ka silmatilku, sääsetõrjevahendeid ja muudki. „Eestlased on üks haige rahvas,” kommenteerib keegi mõtlikult. Festivalialalt lahkudes saavad omanikud oma vara kenasti tagasi. Üks eelmisel aastal samuti tööl olnud taksojuht tunnistab, et kliendid, keda tema on seni sõidutanud, on olnud igati meeldiv festivalirahvas. „Kuressaares on öösiti olukord ikka oluliselt kehvem,” nendib ta.
Nii mõnigi osaleja nimetas I Land Soundi Burning Mani miniversiooniks. Selle kogemust mul pole ja kui Marilys Pruulilt küsin, vastab ta, et seda varianti ei olegi veel kuulnud. „Festivali mõte on ühisloomine. Pigem on erinevatest toredatest festivalidest paremad palad välja otsitud ja tulemuseks on omanäoline uus festival, kust mõned üritused on juba omakorda toredaid mõtteid leidnud,” ütleb Pruul. Seda võin igatahes omal nahal katsetanuna kinnitada, et tulemus toimib. Ja ka ilm on festivali hoidnud.
Muusika, vestlusringid, jooga
Muusikast ja kunstist juba põgusalt rääkisin. Peale selle oli ka filmiprogramm, vestlusringid huvitavate osalejatega, töötoad, joogatunnid, võimalus SUP lauda rentida. Kindlasti unustasin midagi, aga mõte on vist selge. Päeval ujud, kuulad vestlusi, õpid midagi uut, öisel ajal on rõhk muusikal.
„Suur osa kunstnikke on eelmisest aastast, aga paljud oleme ka juurde kutsunud. Näiteks niiditunnel, mis siin tehtud sai – ise ka ei osanud arvata, et see nii äge tuleb,” on kunstnike koordinaator ja festivali esineja Nora Von B rahul. „I Land Sound on elamusfestival, mis ei ole pühendatud ainult muusikale. Visuaal käibki siin koos heliga,” sõnab ta. Festivali tarbeks tehtud seinamaalingud jäävad Orissaarde. Nii panustatakse sellesse, et festival mitte lihtsalt ei käi siin, vaid jätab lahkudes maha midagi positiivset ja silmailu pakkuvat.
Kõige parem ja terviklikum vaade avanes festivalile kõrgelt selle kohalt. Seda sain teada, kui avastasime väikese seltskonnaga mere äärest arborist Heiki Hanso, kes kasutas oma teleskooplaadurit sedapuhku mitte puude otsa pääsemiseks, vaid inimeste taeva alla sõidutamiseks. Istud aga mõnusale nahkdiivanile, saad sõnad peale, et midagi ega kedagi ei tohi alla kukkuda (ega eriti ei saakski, metalltorud on ees). Sõit üles ja 360-kraadine vaade toimuvale on garanteeritud.
