Minu laulupidu: raa-raa-raa-HURRRAAAA!
Mu isamaa on minu arm
Kaarel Kressa
Mälus on mingid pildid või videod, mis mõne stiimuli peale tahtmatult käivituvad. Nii et kui lasta peast läbi Gustav Ernesaksa laul „Mu isamaa on minu arm”, lööb mulle kohe ette Tallinna laulukaar ja tulesüütamise tseremoonia, mis jättis tontliku, aga põneva mulje. Ilmselt pidi olema 1990. aasta, mis tähendab, et veidralt riides tädid ja onud arutasid omavahel, kui kaua meil niimoodi ülbitseda lastakse. Seda nii moe pärast, vaevalt et keegi seal päriselt enam KGB-d kartis.
Isegi kahju, et ei saa kogeda seda trotslikku juubeldust, mis pidi lõkkele lööma 1910. või 1960. aastal, kui koorid keelatud lauludega välja tulid ja ikkagi puhta nahaga pääsesid.
Ernesaksa laul on ilus ja helge, varasem Kunileiu versioon jälle ilus ja masendav. Aga mulle meenub sellega Tartu ja 1994. aasta juubelilaulupeo rongkäik, mille ma nikastatud jala kiuste tõelise mehe ja patrioodina läbi tegin. Nii et järgmisel päeval tuli koos mudilaskooriga lavale mineku asemel hoopis traumapunkti minna. See on seni vist suurim ohver, mille ma isamaa altarile olen toonud.
Sellele mõeldes lülitab seosemasin end taas ümber ja paneb käima paar aastakümmet hilisema video eelmise laulupeo rongkäigust, mida ma juhusliku möödakäijana jälgima sattusin. Eesti naiste arhailised rahvariided mõjuvad oma särkide, sõlgede ja pikkade seelikute ranguse juures millegipärast kõvasti seksikamalt kui tänapäevane paljastav rahvamood (mitte, et sellelgi muidu häda oleks).
Oodates, kuni rongkäik tee vabastab, nägin lõbusalt skandeerivate noortekooride seas ka paari tuttavat nägu. Üks neist oli tüdruk, ilus nagu rukkilill, samasuguse konservatiivse kirevusega riietatud nagu kõik teisedki. Neiudemass kisendas kõrges helistikus „Raa-raa-raa-HURRRAAAA!” Kui rukkilille näoga tüdruk lehvitas, vajutas aju nuppu „salvesta” ja jättis alles kõige ilusama rahvusromantilise mälupildi, mis selles arhiivis leidub. Ilmselt seepärast, et see hetk oli nii juhuslik.
Hiljem reisis tüdruk muidugi läände ja läks välismaalasele mehele. Kirjutasin sellest ükskord luuletuse.
Vaikse rahva laulupidu
Mari Peegel
Lapsena olin suur laulupeofänn ja unistasin rahvariidevööst, sinisilmadest, saunavihasuurusest rukkilillekimbust. Ka sellest, et kui ma parasjagu laulan kaare all „Päikeseratast”, suumib ETV otseülekande režissöör mu näolapi suurplaani (ehk kõigest sellest, mida Mart kritiseerib). Minu unelma katkestas mudilaskoori juhataja. Poole proovi ajal koputas ta mu õlale, ütles, et ma laulan mustalt, ja saatis mu ukse taha – igaveseks.
Lauluõpetaja mu minapilti siiski murendada ei suutnud, pean end endiselt väga heaks lauljaks ja olen leppinud, et pärani suuga kaadrisse jäämine on ühe teise elukutse pärisosa. Siiski on mu suhtumine laulupeosse jäänud ambivalentseks. Kas see pole mitte liiga ülespuhutud, võlts ja vanamoeline? Liiga rahvusromantiline, suisa natsionalistlik?
Kunstnik Kai Kaljol on videoteos „Vaikne rahvas” (2009), mis kujutab veidi kivistunud ilmega läbi Kadrioru sammuvaid rahvakobaraid. Kuhu see mass sammub, kuid veel tähtsam – kust ta tuleb? Ühistu koosolekult või töötukassast? Ei, need inimesed tulevad laulupeolt, kus nad veidi aega tagasi üheskoos rõkkasid.
Videot saab tõlgendada mitmeti. Et laulupeol lauldes need inimesed lihtsalt teesklesid rõõmu ja peo lõppedes võtsid maskid eest. Aga ka nii, et rõõm on neis endiselt sees, ainult seda pole näha ega kuulda. Sest me oleme vaikne rahvas, kes saab toitu neist massiriitustest.
Aga ikkagi meeldiks mulle, kui laulupeost jääks ka midagi rahvusevälist neisse koju vantsivatesse inimestesse – sallivus ja lugupidamine teise vastu, olgugi et ta mustalt laulab.
Ei mingit rõõmupidu, kuni meil on elamisväärne riik!
Mart Niineste
Rahvarõivais ja heledapäised näitsikud-noormehed laulmas käsikäes suure kaare all sama laulu, igaüks omal kohal, õiges häälerühmas püüdlikult paatosse panustamas. Kaamera üldplaan püüab ülevaid ilmeid, koorijuhi emotsionaalseid uppujaliigutusi. Näe, ühel memmel publikus on pisar silmas, temagi saab oma eetriaja kätte. Ei, see pole lõik Leni Riefenstahli propagandafilmist, vaid meie tänavune kõige tähtsam kultuurisündmus.
Maarahvast eestlasteks saamise aegu oli laulupidu reverse engineering, nagu Moskvitš 402 oli Opel Kadett. Kopeeri toimiv lahendus ja pane see oma vajaduste kasuks tööle. Nõukogude okupatsiooni ajal oli see meeldetuletus, et meie pole Nõukogude inimesed, vaid meil on oma suur asi ajada. Kuid praegu, pärast kõiki neid meeleavaldusi ja hartasid, mis viimase paari aasta jooksul toimunud, tähendab tänavune laulupidu ennekõike kultuurieliidi kapitulatsiooni moraalsete värdjate ees. Aus ja sirgeselgne olnuks minu meelest otsus see massipsühhoosigeneraator lihtsalt ära jätta. Ei mingit rahvuslikku rõõmupidu, kui meie oma riik teeb kõik võimaliku selleks, et keegi meist siin elada ei tahaks.
Aga ei – kusagil on selleks ette nähtud pikad eelarveread, kellelgi on vaja arveid maksta, teisel edevust rahuldada, kolmandal oma olemasolu millegi tegemisega õigustada ja neljandal on kõigest ükskõik, kuni mundris mehed öösel talle järele ei tule. Ja nii ta toimub jälle.
Tänan lugemast ja kommentaariumis sappi pritsimast, üks töötu ja majanduspõgenik vähem. Mõneks ajaks kindlasti.
